igavene rist ja viletsus nende meestega...

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...