köh-köh...

ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.

üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.

kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...