kui arno isaga koolimajja jõudis...
sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.
me ei ole enam need, kes me olime, teele...
3 kommentaari:
Aitäh selle lehekülje eest :) Reesi, kes seal piltidel on, on minu hea tuttav ja ka tema õde, kelle maja on esimesel pildil, on minu hea tuttav. Reesi õel Annil on keraamika ja tektsiiligalerii selles roosas majas Pärnus.
http://www.vuhtigalerii.ee/
Oh, need pildid on tõeliselt ilusad!
palun-palun, võta aga heaks :) see kati, kelle lehel need pildid on, on ühe nunnu plikatirtsu emme. ma käin seda tirtsu vahel piilumas, mu blogrollis on ta iida tegemiste all.
aa, ja pidin veel ütlema, et no küll maailma on ikka väike. aga ma olen seda enne ka öelnud, nii et pole midagi uut...
Postita kommentaar