näputööime...

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.