touched by an angel...
pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.
ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.
ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...
4 kommentaari:
Aga mina olekski ükskord auto alla jäänud. Kiirabi kui täpsem olla. Vähemalt kõige ohutum auto, mille alla jääda või vähemalt kõige parem.
Teine kord aga ma jäin ka natuke auto alla. Eriti haiget ei saanud, aga naljakas ja irooniline kogemus oli, sest mulle sõitis otsa autojuht sel hetkel, kui ma tema auto eest mööda läksin samal päeval, kui olin käinud ARKi sõidueksamil ja kukkunud läbi sebra pärast. Näed siis - kõik tuleb ringiga tagasi.
mina vastupidi kujutlen, kuidas ma sõidan kellelegi otsa. Jube. Ükskord ma müksasin oma meest autoga, ega ta haiget ei saanud, aga see müts ja jõud, mis oli peaaegu täiesti seisval autol oli nii jube, et siiani tekitab värinaid.
Aga sünnitamine on valus jah. Ma mõtlesin sünnitades, et ega ikka ei suutunud kujutleda, et valu nii suur võib olla ja pärast läks veel pisut hullemaks... Aga imelikul kombel on see valutunne kuidagi ununenud, ainult mõtted on meeles. Et kui uuesti peaks, ega selle taha asi ei jääks ;).
ohhoo, mia, vabanda mu otsekohest küsimust, aga mis tunne on auto alla jääda? kas elu jookseb silme eest läbi? või on shokk nii suur, et valu ei tunnegi?
ma olin viimati kolmeaastaselt surma suus, seisin onu auto taga ja auto hakkas tagurdama. tädi tiris mind viimasel hetkel alt ära. kogu suguvõsa hüsteeritses. aga mina ei mäleta sellest midagi.
triin, räägivad jah, et valu ununeb. kuigi olen kohanud ka naisi, kes ütlevad, et ei unune küll ja rohkem ei taha. eks see päris isiklik tundmus ole...
Umm...
Nagu ma ütlesin, ma jäin ainult antuke auto alla. Ei kukkunud ümbergi. Ainult jalad valutasid kokkupuutest põrkerauaga paar päeva. Nii, et kahjuks ma ei oska sulle rääkida surmaeelsest kogemusest, sest viimane kord, kui mul selleks võimalus avanes, oli sünnitusel. Jälle teemasse, irooniliselt. Aga sellest on mulle ainult räägitud. Ise ei mäleta ennast nii varases eas:)
Postita kommentaar