jah. lõplik otsus sündis täna. suur ja pidulik moment. veidi alla aasta on blogger mind teeninud, nüüd on aeg uutele jahimaadele kapata. sest annushka närvid on ju ka ometi midagi väärt, eksju.
uus elukoht on SIIN. tulge mulle külla. pidu siiski ei tee, tulge niisama...
guudbai blogger!
blogger on nõme, pipardab alati just siis, kui mul on vaja pilti postitada. ja font on viimasel ajal ka totter, kord on korralik ridadevahe, kord viskab kõik lõigud kokku. vihastasin täna õhtul ja tegin endale wordpressi ka konto. ainult et seal pole sellist template'i nagu ma tahaks. no on ju kurb. eks ma nüüd siis mõtle veel veidi, et kas kolida päriselt või mitte. kuulge, head kullapaid wordpressi kasutajad, andke nõu, öelge, kas ta on ikka nii hea ja tore ja ei vigurda üldse?
käisin reedel pärast eksamit ennast premeerimas või nii. ega ma olin juba ammu planeerind, et lõnga ja sukavardad tuleb osta. sest pärast heegeldamiskaifi arvasin ma, et mis see sokikudumine siis ka ära ei ole. noh, ostsin lõnga ja bambusest vardad. head, ei kolise nii hullult. ja pärleid ostsin, ja pärlinõelu. sest tavalised nõelad, sindrid, ei mahu ju nendest imenikerdistest läbi. kinni nigu kaamel nõelasilmas. täitsa matsaka hunniku raha pidin oma uute naiselike rõõmude eest ära andma.
minu lemmiklõhnaõli on roheline tee. selle pudeli leidsin eirast, mahepoest. ma suvel ju iga päev töö tõttu eiras, siis hulkusin seal vahel ringi ja uudistasin elu. no ja sattusingi mahepoodi ning tõdesin, et on palju kasulikum osta normaalselt toodetud 100 ml lõhna kahekümne euroga kui mingit elizabeth ardeni poole väiksemat pudelit poole suurema raha eest. ega see eliisabet mingi meie küla poiss ole, et ma teda toetama peaksin. suvel ostetud pudel sai paar nädalat tagasi otsa. siis läksin ja ostsin uue. küll ma nüüd haisen hästi...
käisime eelmisel laupäeval sõpradega päästearmee kaltsukas ehk kirpushkal. aknal oli selline armas vaatepilt. baleriin oli oma koivad kuidagi nihu jätnud...
minust on viimasel ajal saanud tõeline bilehile ja peoeit. ega ma üksi viitsikski, aga sõbranje tirib kaasa. noh, eile oli jälle mingis restoranis salsabänd mängimas. pidu algas kell 11 õhtul ja bänd tuli lavale alles pool üks. no halloo. andis ikka oodata. aga ega nad minu meelest eriti head polnudki. olid mingid mustad onud, kes röökisid mikrofonidesse higipull nina otsas. ma tantsisin vahepeal kõlari juures ja jäin hetkeliselt kurdiks.
igatahes, õhtu algus oli igav ja kurnav. olin terve päeva üksi kodus istunud, sokki kudunud ja eksamiks õppinud. siis tirisin end välja ja olin juba alguses jube väsinud. no aga oli kokku lepitud, mis teed. kui kluppi jõudsime, märkasin õudusega, et seal on maailma lollimalt planeeritud tantsupõrand, ei mahu sisse ega välja, vähe ruumi jne. lisaks poole põrandast oli hõivanud orkester oma tavaariga. rahvas oli ka kõik võõras ja üldse oli nõme. ma juba mõtlesin kahjutundega, et näh, ongi tüüpiline soome salsaõhtu, et lähed haigutades koju ja ilgelt kahju on oma üheksast eurost, mis ukse peal pidid ära andma. aga siis lasti hoopis mingit reggaetoni ja muud üksitantsitavat musa ja me läksime sõbranjega peput keerutama. seejärel hakkaski lahe pihta, energia tuli sisse ja naeratus näole. selle aja peale, kui salsat lasti, olin ma juba vormis ja käisin suvaliselt mehi tantsitamas. ühegi nõmediku otsa ei sattunud. päris mitu oli sellist, kes olid millegipärast jube ebakindlad endas, kuigi tantsisid täitsa ookaa. ei tea, milleks selline liigne tagasihoidlikkus?
oo, ja siis, kallis rahvas, siis... nägin ma tantsujumalat. ja läksin võtsin tal käest kinni. ta oli selline väga väikest kasvu kleenuke peruulane, indiaanlase näoga ja vinge kongus ninaga. enamasti meeldis talle tantsida endast peajagu pikemate plondiinidega, kel suured tissid ja kõrged kontsad. aga noh, ta oli nii mõnus tegelane, et mina kõlbasin ka. ja ossa, kus mees bailas. jällegi, oli näost näha, et kutile lihtsalt meeldib tantsida. ta tegi minuga sada imet ja võttis mind ühe loo jooksul ikka täiesti võhmale. sest orkester mängis ülipikki lugusid, ilmselt selleks, et siis ei pea nii mitut erinevat lugu tegema. kui üks kestab ikka oma 10-15 mintsa, on kolme looga juba pool tundi täis. hiljem sain teada, et mehe nimi on patricio ja ta on tantsuõps tamperes. no sellepärast ta oligi nii mõnus tantsupartner. õpetaja ju! need ongi üldiselt minu lemmikmehed tantsupõrandal. mää oon niin laatutietoinen...
no kesse hull maksab sellise nööpidega kartulikoti eest 185 tollarit? mul on kohe kahju sellest inimesest. või teeb luukõhn modell antud ürbi niivõrd haledaks? võibolla oleks see dolly partoni seljas isegi kuidagimoodi aksepteeritav? igatahes praegu tuleb meelde miniversioon jane eyre'i internaatkooli nunnarüüst või midagi taolist. dickensiaegne vaestemaja...
...ja kui sulle meeldib roosa, siis kuluta ometigi 125 dollarit sellise ülivajaliku asja peale nagu seda on otsusekuubik! sest kui sa ikka nii lihtsaid asju ei oska otsustada, siis ongi paras, et hunnikust rahast ilma jääd. joku roti sentään...
punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.
täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.
ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...
kui mul oleks auto, siis oleks mul autos vot selline asi: safety girl roadside emergency kit. no nii nunnu. seal on esmaabivahendid ja kätekreem ja shokolaad ja... ühesõnaga, kõik, mis vaja. loistavaa!
kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...
mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.
aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...
sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.
me ei ole enam need, kes me olime, teele...
ükspäev kõndisin ehituselt mööda. seal oli selline suur autokast, kuhu oli igasugu träni visatud. muuhulgas ka üks kena väike aken. ma olen juba aastaid unistanud vanast aknast. tahaks seinale riputada. no ja ta jäi mulle otse silma ette, hea, et ma aknaga kokku ei põrganud. koukisin ta sealt kastist välja ja kandsin käe otsas koju. nüüd on mul nurgas üks ehitustolmune aken. aknaid pesta ma loomulikult ei viitsi, eriti talvel...
läksin täna ühest poest mööda. kuna mul oli töö alguseni veel viisteist vaba minutit, astusin sinna poodi ka sisse. nägin selliseid nunnusid kevadetasse. ostsin ära. poolteist euri tükk. niisuguste rõõmupallide eest! eile ostsin veel pika jupi vorsti, hirmus vorstiisu oli. osa sõin ära aga osa jäi alles. et mitte poolikut vorsti mingisse vanasse apelsinimusta apelsiniostmise kilekotti panna, mõtlesin, et oleks hea, kui oleks selline piklik plastmassist totsik, kuhu saaks mõnikord juustu ja vorsti kinni panna. ja täna leidsingi just sellise totsiku!
lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.
aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.
vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.
küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.
wagner ütleb alati "gnaa" kui talle miski ei meeldi. no mulle nüüd ka ei meeldi. et illlgelt haige olen. palavik ja värk. seda postitustki kirjutan viimase jõuga. hea, et mul on prioriteedid paigas. emmele ja issile pole veel oma surmaeelsest seisukorrast teatanud. aga teile, kallid lugejad... mul on ikka kabelimats lähedal, sest isegi toit ei maitse. hirmus nälg oli ja sõin veidi suppi, nüüd on hoopis paha olla.
otsustasin oma postitusi hakata tembeldama. noh, üks tempel on näiteks näägutusi. sest kamoon, selleks ploog ju põhimõtteliselt ongi, et kurta, kui raske elu mul on ja siis teevad kõik virtuaalselt pai. aga nüüd ma lähen magama. kui palavik langeb, teen koolitööd. sest präägu ei jäksa, aga jällegi - naada, fedja, naada. see lause on mul juba elumotoks ja leitmotiiviks saanud. päh.
ah jaa, sõbrapäev ju. noh, palju õnne ja sooje sokke ja muud head paremat kõigile koos ja eraldi. loodan, et murtuid südameid on vähem kui rõõsasid ja õnnelikke. ma ostsin endale ise pidupäeva puhul lilli...
sain täna tee peal kokku ühe naabriga. hakkasime maast ja ilmast jutustama, tema rääkis, et saabus alles puhkuselt jamaikast. et siin on ikka kole külm. tuli välja, et see mees on elanud kontulas selles samas majas aastast 1979. ehk siis täpselt terve minu elu. mulle oli ka uudiseks, et onu on kuulsa soome tantsumuusikategelase raymond ebanks'i isa. silmad on neil jah samasugused. etskae, mul polegi ainult hulle naabreid. andekaid on ka. sest raymond on ju siin meie maja õue peal üles kasvand.
onu ise on igatahes väga nunnu. pikk ja kõhn ja elavate silmadega. vanust ma ei oskagi öelda, üle kuuekümne on vast ikka. kutsus jälle kohvile, kui aega saan...
ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.
üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.
kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...
ma õppisin täna uut moodi seisma. täitsa teine tunne on. nüüd tuleb seda kõvasti harjutada, et automaatseks muutuks. näe, ka vana koer leiab tera...
rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".
oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?
õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.
sõitsin bussis kogemata jänest.
rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!
kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.
nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.
oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?
vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.
proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.
oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...
tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...
* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.
äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.
õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...
selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.
nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...
pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.
ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.
ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...
ma lendan reedel oslosse. loodan, et finnairi lenduritel läheb väheke paremini kui mõnel ameerika piloodil...
potsataja leidis youtubest hirrrrmus arrrrmsa poistepändi, pivo vdvoem. ma otsisin siis ka ühe nende esitatud hea loo üles, in-grid'i hiti tu es foutu. mmm, täitsa kaifitav. kuigi poistepänd tegi selle loo peaaegu et paremini...
see salsaõhtu eile oli ekstraklass. elav muusika, bändis oli isegi paar tuttavat. näiteks kai olander, kes mängib meie idamaises grupis nay-flööti, mängis salsabändis saksofoni. ma ei teadnudki. kaitsu ise ütles, et tema repertuaar on vahemeremaade muusika. ma ütleks, et väga lai repertuaar on. ja ta pidada ka kirjutama lugusid sahtlisse. sest kuhu siis veel.
rahvast polnud liiga palju, mahtus ilusti tantsima. public corneri tantsupõrand pole teab mis suur. ja salsa keerutuste jaoks on vaja tsipake rohkem ruumi kui diskonõtkumise tarvis. ja mis kõige parem, leidsin endale väga hea tantsupartneri. keegi stan new yorgist, on helsingis ainult lühikest aega. kurb muidugi, et me enam ilmselt kunagi ei kohtu. sest no tants sujus meil ideaalselt. ta tegi vahvaid trikke, aga hoolitses ikka minu eest ka. lasi isegi mul trikke teha. assamajeerum, kus me bailasime. ma pole juba tükk aega sellist kaifi saanud. mees oli päris nunnu ka, kena musta habemega ja särava naeratusega. see oligi parim, sest kutt ise nautis asja. mitte ei püüdnud lihtsalt kuul välja näha. meil oli lõbus, isegi kui ma vahel mingid sammud sassi ajasin ja muud sellist. we just danced from the bottom of our hearts.
ma panin teda kohe alguses tähele, ta nägi veidi araablase moodi välja. aga ma tahtsin enne ära näha, kas ta tantsida oskab. sest paljud, kes salsapeole tulevad, oskavad ainult tammuda. siis kui nägin, kuda ta ühe tsikiga tantsis, läksin talle ise järgi. hea asi tuleb kohe ära tunda ja kasutusele võtta ju. vähemalt poole õhtust tantsisimegi siis koos. ja ta ütles mulle, et "you dance beautifully!" awwwww...
käisin tantsule palumas ka ühte nõmedikku. tähendab, ma ei teadnud, et ta nõmedik on. oli mingi cubano, tõmmu selline. ja tantsis hästi. no ma siis läksin, et kas tantsime. mees jäi mõttesse, et oh ei tea. mina, et kas jah või ei, mis sa pirtsutad. siis ta loivas aeglaselt tantsupõrandale. oeh, oleks pidanud ta sinnapaika jätma sellise vastiku suhtumise pärast. ma olin poole tantsust tohutult vihane, siis sulasin üles. sest lugu oli hea, kutil ka polnud viga, tantsuliselt. aga no, kamoon, selline ego ei mahu väikesesse tantsukluppi ära.
lõppkokkuvõttes kui ma klubist väljusin, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. nirvaana oli...
mul on kaheksandas klassis üks pikka kasvu noormees, "petri", kes käitub halvasti ja teeb, mida tahab ehk üldse ei tee, mida mina tahan. kuna ma olen lihtsalt asendusõpetaja, siis ma ennast väga ei piina ja lasen tal rahus olla ning ei tee temast väljagi. peaasi, et ta eriti valjult ei karjuks ja klassis ringi ei tõmbleks.
noh, ükspäev oli tund arvutiklassis. petril oli sinna keeld ja ma pidin saatma ta raamatukokku. petri ütles, et ei lähe, läheb hoopis poodi. ma ikka käskisin raamatukokku minna ja tema ajas oma jada, et läheb poodi. siis ma tegin omaarust head nalja ja ütlesin, et too jah mulle ka kommi, mul kõht tühi. pärast ütlesin selgesõnaliselt ikka et ära too, ma ei söögi kommi ja et mine siiski raamatukokku. tee vähemalt nägu, et lähed, eks. sest üks tähtsamaid asju siin elus on õppida ära sujuv kahepalgelisus, onju. siis ta ütles, et läheb jah rampsi. ja mina läksin tundi.
tulen mina 45 minuti pärast klassist välja, ukse taga ootab petri ja annab mulle... kommipaki. mul kadusid kõik sõnad suust ära ja ma hakkasin kokutama. olin nagu puuga pähe saanud. püüdsin kommipakki talle tagastada. ei võtt. ja ütles, et teistele ei tohi anda. et see on mulle. alles koridori lõpus suutsin ma ennast niipalju koguda, et talle aitäh öelda. no misasja...?
lähen homme salsat tantsima. ma vahetevahel käin. leidsin täna oma lemmiksaidilt ka lahedaid tantsuklippe. siin on mingid tegijad kuuba kutid venemaal tsikke tantsitamas. kutid ärplevad oma oskustega, aga tibid on küll tuimavõitu. nad on lihtsalt rekvisiit või nii. mulle isiklikult ei meeldi tantsida mehega, kes liialt enesele keskendub ja ainult oma trikkide peale mõtleb. mees peab ikka värki juhtima. ega need mehed juhivadki. ainult et naised pole nendega ühel planeedil.
siin on ilmselt samad inimesed, kuid juba mõnusal olengul. rahvas lihtsalt naudib tantsimist, ei püüa eriliselt esineda. seda on hea vaadata. ja naine oskab ikka ka midagi teha, mitte ei tammu jalalt jalale.
kunagi mingis blogis keegi uuris, et misasi see bachata on. siin on väga hea näide selle tantsu kohta (võrdle eesti stiiliga!). bachata võib olla veidi igav, kui mees keerutada ja poose vahetada ei mõista. aga kui mõistab, siis on nummi. võib tantsida rahulikult ja tundega...
rõõmus ja suhteliselt lihtne tants on merengue (videol eesti mees marsib, tegelikult tuleks puusi nõksutada, nagu naine teeb. aga noh, hea, et põhjamaa mees niigi kaugele jõudis. *irw*). sammud on väga kerged, keerutused samad, mis salsas. minu kõigi aegade lemmik merenguelugu on suavemente. kuulsin seda esimest korda ammu peterburis, aga ikka veel ajab see viis mulle sipelgad naha alla.
lisaks veel minu jaoks uus tutvus, el baile de la botella dominikaani vabariigist. väga huvitav versioon ladinaameerika tantsudest. sest tavaliselt on pudelitants brasiilias ja terves ladinaameerikas üks igavene pornuha, aga see oli vahva. ¡arriba, arriba!
heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.
ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.
mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...
nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...
lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.
alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.
naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...
sinustakin voi tulla trendipelle! se ei vaadi paljon, vain vähän asennetta ja paljon rahaa...
tsekkaa, mikä on kuuminta hottia:
übercuul raportoi tallinnasta: vapiskaa, rumat suomalaiset naiset!
bangkokista saa halvat guccin laukut ja hyvännäköiset vaimot
askartele itse übercuulit katu-uskottavat ipod-kuulokkeet
peräkammarin poijjaat ruppee rentikkäiks
mä en kyl ainakaan haluu olla so last season...
kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.
kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!
jone nikula on soome laulva noorsoo hirm ja õudus. mees pole suu peale kukkunud, lahmib paremale ja vasakule. tabloidid on temast vaimustuses, sest jone annab põhjust endast kirjutada. noh, mina teda ei tunne ja midagi tema isiku kohta öelda ei oska. aga ilus mees on ta küll. kunagi kirjutasin, et nägin maailma ilusaimat meest. jone läheb samasse lahtrisse. eriti meeldivad mulle ta hambad. ja kunagi meeldis mulle ka veel üks kuulus inimene, aga nüüd on ta minu jaoks juba so last season...
ja mitmekesine on kutt muuseas ka. tegeleb nii sõjaväenduse kui ka rahva enterteinimisega mitmel moel, osales näiteks tantsud tähtedega -saates. täitsa kena oli vaadata, kuigi puusanõksu siiski netu. selle jaoks on ta vist liiga hevimees.
ühesõnaga, ilusad mehed on minu nõrkus. sest ilu on ju nii ilus...
selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.
paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...
väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.
täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.
kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...
ükskord asjadest soovitas, et mine loe evelyn sepa ploogi. et pidi hea olema. noh, minu jaoks on mingi eesti poliitika ja erakondade kätsh kama kaks. tehku, mis tahvad. ma pole soome poliitikagagi kursis. olen demokraatia mädamuna, ei hääleta, sest pole aimugi, keda hääletada. ja uurida ei viitsi. mul kulub kõik vaba aeg enesele keskendumisele ja oma naba ümber keerlemisele. pole aega veel ka teiste kodanike heaolu üle juurelda ja poliitilisi tähelepanekuid teha. minu meelest on demokraatia üldse mingi utoopia, suured massid pole kunagi millestki aru saanud, neid juhitakse ikka piitsa ja prääniku abil. rahvasuu ütleb, et joukossa tyhmyys tiivistyy... vaene jouko, kusjuures, ega temalgi kerge pole. nii et demokraatiast on kahju küll, sest soome riigis on teisigi minusuguseid lontruseid, kes kogu ilusa asja ära rikuvad.
nojah, tagasi evelyn sepa juurde. suurest igavusest läksin tema lehele ja avastasin vahvad kommentaarid! ma olengi imestand, et mida need jubejuss ja arkaadi ometi teevad, et midagi oma ploogides ei produtseeri. näh, nemad produtseerivad hoopis koos evelyniga. et koos nagu huvitavam või nii. laske aga käia, mehed! mis siin elus muud ikka teha kui lolli juttu suust välja ajada...
tänase öö aforism tuleb jussi klaviatuurist:
Selles mõttes on hea, et maailm on juba niipalju kurjust täis, et ise ei pea enam midagi tegema ja võib rahulikult telekat vaadata.
istusin metroos ja tegin põlve otsas hispaania keele grammatikaülesandeid. minu vastu tuli istuma keegi mees. vaatasin korraks talle otsa ja siis süvenesin jälle objekti pronoomenitesse. mehel oli vänge suitsuhais külges. ta oli nii läbi suitsetatud, et funktsioneeris juba ise sigaretina ümbritsevate inimeste jaoks. tead küll, mõnikord on mõni inimene näiteks viinast nii läbi imbunud, et temaga ühes ruumis olles jääd isegi purju. selline asi on täiesti olemas. kõigele lisaks on mul alust kahtlustada, et tegemist oli ka alternatiivseid mõnuaineid kasutava tegelasega. ega ma esimest korda linna peal narkariga vestle. igatahes silmavaade oli tal üliterav, meelde tuli sõna spiid. ninast tuli tatti. seda ta püüdis rütmiliselt sissepoole tõmmata.
see onu ootas algul veidi (ja tõmbas tatti sisse) ja hakkas siis minuga vestlust aretama. et kas ma õpin, jah? et mul on ikka täitsa üliõpilase suu. olen ma ülikoolis või keskkoolis? ah ülikoolis, nojah, suu on ikka täitsa üliõpilase oma. mida sa õpid? ah hispaania keelt, ahah. nojah, edu siis õppimises. ja jumala õnnistust ja kaitset. ma soovisin siis talle ka.
no ütle veel, et soome mehed on ujedad ja kinnised. mina kohtan küll igasugu avatud ja vahvaid tegelasi oma argipäevas. mehi, kes teevad mulle huvitavaid komplimente. sest no mis see muidu on, kui peaaegu kolmekümneaastase sinu käest küsitakse, et kas sa käid keskkoolis. kaval stiil naistele külge lüüa, ütlen ma...
ähh, elu tegi mulle täna väikese testi and i failed miserably!!! ühesõnaga, vihastasin, ei olnud kannatlik, ei tahtnud teisest inimesest parimat uskuda vaid ikka seda kõige räpasemat. mängisin märtrit ja arvasin, et kõik teised peale minu on lollid jne. ning et mina pean selle pärast õilsalt kannatama, et teised nii lollid on. ja et ma lähen minema ja ei mängi enam nende lollide liivakastis. ehitan endale hoopis oma liivakasti, vohh. las siis näevad, kui halb neil ilma minuta on. las kannatavad, tainapead siuksed.
antagu see mulle andeks. no juhtub mõnikord...
trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.
üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...
täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.
täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...
eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...
eile olin koolis tööl ja üks tund jäi ära, sest külla tuli noortekoor "anastasis" hantõ-mansiiskist, siberist ühesõnaga. laulsid õigeusu laule. tagareas oli ka kaks meeshäält, neid pole pildil näha. a kuulda oli küll. lapsed kuulasid suhteliselt korralikult. ja mul oli kergem, ei pidanud pingutama tunni andmisega. kontsert oli tegelikult väga kena. koori juhtis maatushka lidia pavlovna, nunn ühesõnaga. ilus nunnasõrmus oli ka sõrmes. naine tundus olevat malbus ise. ei tea, mina nunnaks ikka vist ei suudaks hakata. kuigi sisuliselt ju elan enam-vähem nunnaelu (pole lihtsalt kõiki mõnusid ja kiusatusi elust elimineerinud, kasutan näiteks internetti...), aga otsustada terve elu niimoodi elada, jätta seikluse võimalus elust välja... ega ikka ei taha. eks see olegi mingi taevast antud anne, pauluski arvab niimoodi. mõnel see on ja mõnel jälle pole. kloostrisse sulgumine tundub kuidagi põgenemisena... meid on ju ikkagi kutsutud levitama evangeeliumi, mitte oma toas istuma. elama maailmas kuid mitte maailmast. there's a challenge...
no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.
õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...
õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...
käisin oma heal sõbral ibrahimil külas. ta tegi maitsvat lambarooga ja näitas india filmi. häh, see polnd küll minu ettekujutus india filmist. "earth" on ikka räige tükk. ja ei mingit laulmist ja tantsimist. film pani laraka vastu nägu. "dil se" on kah siuke samalaadne shokk. ma käisin seda kunagi isegi kinos vaatamas. pärast ei saand õieti käiagi, olin nii raputatud. nii et kellel on mingi stereotüüpiline ettekujutus india filmidest, siis vaadaku neid kaht. siis ilmselt enam pole...
njah. mul on ainult kaks seinanaabrit. ja mõlemad ilmselt püstihullud. no sellest ülemise korruse omast ma olen juba kirjutanud siin ja siin. kõrval elab üks umbes minuvanune eestlanna, mingi mehega ilmselt ikkagi. ning see eestlanna hüsteeritseb päris tihti. ma juba mõtlesin, et äkki kutsuks kedagi talle appi või läheks ise, aga see mõte tundub nii teise privaatsusesse tungimisena. kuid tidrik halab ja kriiskab ülepäeva, nagu talt tahetaks kõri maha võtta. või siis ta maha jätta. ma kohe kujutan ette, kuidas ta on põrandal põlvili maas ja ulub, et sa ei tohi ära minna, ma ei saa ilma sinuta vms. läbi seina pole sõnu kuulda, ainult meeleheide imbub läbi. või ei mina tea, äkki ta ulub, et miks sa pole jälle oma sokke põrandalt ära koristanud või et miks on vetsupaber jälle otsas. ega kto jevo znaajet, mille pärast paarisuhtes kriisatakse...
ega tegelt eriti polegi. suur osa maakerast täiesti avastamata...
create your own visited countries map
or vertaling Duits Nederlands
olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...
eile raudteejaamas tuli üks sõbralik aids-narkar muga juttu rääkima. et tere, kas ma saaksin aidata. et keegi ei taha teda aidata. ja et tema ei tahaks varastada ka. aga suitsu pole ja kõht on tühi. et ta ütleb kohe ausalt, et on aids-narkar ja ei keeruta. kuigi rääkis päris pikka juttu ja ma siis küsisin, et mis sa tahad. no et raha. viskasin viieka. küsis veel, et kas ta silmad on normaalsed. no, üks silm vaatas mulle otsa ja teie vaatas kuhugi üle õla. ma ütlesin, et muidu jah, ainult üks silm pole päris otse. ja et pupillid on ehk veidi laiemad kui muidu. polegi kunagi enne inimeste silmi niimoodi diagnoosinud. nüüd sai siis seegi asi ära tehtud. mõtle, kui tal ongi siuke viga, et silmad vaatavad eri suunas. noh, mõnel on ju. ega see siis tingimata pea narkotsist tingitud olema. või on? ega ma ei tea. ja mina siis kohe ikka ütlesin näkku ka...
ostsin poest päris vene hapukurki. venemaalt toodud. maksis 6 eurot kilo. balta turult saab vist odavamalt, arvan ma...
algeeria päritolu prantsuse laulja cheb khaled ja iisraeli lauljatar noa tegid koos vahva heebrea-araabia-ingliskeelse projekti. laul tervikuna on siin. videot võib näha siin, kuigi heebreakeelset osa pole miskipärast üles pandud. aga ilus on. ja isegi pisar tuleb silma, sest tegelikkus on nii karm...
Imagine a world without fear
A world without hate
In which we can live together
A world of love
We'll build a future for the two of us
In the same place
miuke tuul on väljas! aga päike paistab nii ilusasti... elu on nunnuhunnik. käisin hommikul hambaarstil, mul on hästi lahe ja jutukas tädi arstiks. tema kärtspunase peaga assistent on ka vahva suuvärgiga naene. pärast kõndisin rahulikult läbi tokoiranna pargi, vaatasin parte ja seda, kuidas kasepuud meres kasvavad. uputab, ühesõnaga. ja siis metroopeatuses üks vahva näoga poiss vaatas mulle pikalt otsa. ma pärast naeratasin tükk aega. arooniapõõsastel on veel hulgi marju küljes. nagu oktoobrikuu, ainult ilma punaste lehtedeta...
vaatasin eile klippi, kus känguru annab mehele tappa. öösel nägin sellist und, et mingi naabri koduloomast eesel tungis minu tuppa ja tuli kallale ka. või noh, omaarust vist kallistas mind. aga eesel on ju ikka suur loom. mulle ei meeldi eesleid kallistada. oli nagu õudukas või nii. araabia keeles on eesel himaar ja see on üks räigemaid sõimusõnu inimese kohta. nii et nüüd oskate te araabia keeles sõimelda.
tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.
kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.
muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.
täpselt seitsme tunni pärast pean ma olema teisel pool helsingit, et eestisse purjetada. ega tegelikult sel laeval purjeid ei ole. hoopis soome pensiokad on, kes karaoket laulavad ja kõikuvas laevas ühemehebändi saatel tantsida tammuvad. pilet oli odav, see on pluss. teekond on pikk, see on miinus. noh, ma võtan hea raamatu kaasa ning joon laevas palju kohmi. peaks kuidagi üle elama. pakkida oleks ka veel vaja...
naljakas, ma reisin apsaluutselt alati niimoodi, et pakin viimasel hetkel ja siis kiirustan uksest välja pärast magamata ööd. üldjuhul unustan ikka midagi maha ka, õnneks mitte väga olulisi asju. passi ja raha võiks ikka kaasa võtta, muu polegi tegelikult nii tähtis. aa, ujukas tuleb ka kaasa võtta. lähen elus esimest korda aura veekeskusesse. kahe vahva naisega. lahe-lahe. kuigi tegelikult ma eriti ei seedi ujumist. vesi läheb kõrva ja nii edasi. aga ma võin ju näiteks mingis mullivannis logeleda kõik see aeg. ma ikka oletan, et seal on mullivann...
hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...
nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?
eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...
The Road Not Taken
by Robert Frost
Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;
Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,
And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.
I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.
