kolisingi ära...

jah. lõplik otsus sündis täna. suur ja pidulik moment. veidi alla aasta on blogger mind teeninud, nüüd on aeg uutele jahimaadele kapata. sest annushka närvid on ju ka ometi midagi väärt, eksju.

uus elukoht on SIIN. tulge mulle külla. pidu siiski ei tee, tulge niisama...

guudbai blogger!

kamarajura...

blogger on nõme, pipardab alati just siis, kui mul on vaja pilti postitada. ja font on viimasel ajal ka totter, kord on korralik ridadevahe, kord viskab kõik lõigud kokku. vihastasin täna õhtul ja tegin endale wordpressi ka konto. ainult et seal pole sellist template'i nagu ma tahaks. no on ju kurb. eks ma nüüd siis mõtle veel veidi, et kas kolida päriselt või mitte. kuulge, head kullapaid wordpressi kasutajad, andke nõu, öelge, kas ta on ikka nii hea ja tore ja ei vigurda üldse?

hull poodleja...

käisin reedel pärast eksamit ennast premeerimas või nii. ega ma olin juba ammu planeerind, et lõnga ja sukavardad tuleb osta. sest pärast heegeldamiskaifi arvasin ma, et mis see sokikudumine siis ka ära ei ole. noh, ostsin lõnga ja bambusest vardad. head, ei kolise nii hullult. ja pärleid ostsin, ja pärlinõelu. sest tavalised nõelad, sindrid, ei mahu ju nendest imenikerdistest läbi. kinni nigu kaamel nõelasilmas. täitsa matsaka hunniku raha pidin oma uute naiselike rõõmude eest ära andma.

kudumine osutus palju raskemaks kui heegeldamine. ma olen alles kolm sentimeetrit sokki kudunud. ja kuigi teen lõngaga kaasas olnud juhise järgi, tundub, et sellest sokist saab liiga lai. ei oskagi otsustada, et kas üles harutada ja väiksemat proovida või lihtsalt edasi põrutada. sest kui ma vähem silmi teen, siis ei oska ma ju enam pärast kanda teha selle sama juhise järgi. no küll minu elu on raske...

minu lemmiklõhnaõli on roheline tee. selle pudeli leidsin eirast, mahepoest. ma suvel ju iga päev töö tõttu eiras, siis hulkusin seal vahel ringi ja uudistasin elu. no ja sattusingi mahepoodi ning tõdesin, et on palju kasulikum osta normaalselt toodetud 100 ml lõhna kahekümne euroga kui mingit elizabeth ardeni poole väiksemat pudelit poole suurema raha eest. ega see eliisabet mingi meie küla poiss ole, et ma teda toetama peaksin. suvel ostetud pudel sai paar nädalat tagasi otsa. siis läksin ja ostsin uue. küll ma nüüd haisen hästi...

roosad sokid ja alusseelik...

käisime eelmisel laupäeval sõpradega päästearmee kaltsukas ehk kirpushkal. aknal oli selline armas vaatepilt. baleriin oli oma koivad kuidagi nihu jätnud...

katastroofist lilleks...

minust on viimasel ajal saanud tõeline bilehile ja peoeit. ega ma üksi viitsikski, aga sõbranje tirib kaasa. noh, eile oli jälle mingis restoranis salsabänd mängimas. pidu algas kell 11 õhtul ja bänd tuli lavale alles pool üks. no halloo. andis ikka oodata. aga ega nad minu meelest eriti head polnudki. olid mingid mustad onud, kes röökisid mikrofonidesse higipull nina otsas. ma tantsisin vahepeal kõlari juures ja jäin hetkeliselt kurdiks.

igatahes, õhtu algus oli igav ja kurnav. olin terve päeva üksi kodus istunud, sokki kudunud ja eksamiks õppinud. siis tirisin end välja ja olin juba alguses jube väsinud. no aga oli kokku lepitud, mis teed. kui kluppi jõudsime, märkasin õudusega, et seal on maailma lollimalt planeeritud tantsupõrand, ei mahu sisse ega välja, vähe ruumi jne. lisaks poole põrandast oli hõivanud orkester oma tavaariga. rahvas oli ka kõik võõras ja üldse oli nõme. ma juba mõtlesin kahjutundega, et näh, ongi tüüpiline soome salsaõhtu, et lähed haigutades koju ja ilgelt kahju on oma üheksast eurost, mis ukse peal pidid ära andma. aga siis lasti hoopis mingit reggaetoni ja muud üksitantsitavat musa ja me läksime sõbranjega peput keerutama. seejärel hakkaski lahe pihta, energia tuli sisse ja naeratus näole. selle aja peale, kui salsat lasti, olin ma juba vormis ja käisin suvaliselt mehi tantsitamas. ühegi nõmediku otsa ei sattunud. päris mitu oli sellist, kes olid millegipärast jube ebakindlad endas, kuigi tantsisid täitsa ookaa. ei tea, milleks selline liigne tagasihoidlikkus?

oo, ja siis, kallis rahvas, siis... nägin ma tantsujumalat. ja läksin võtsin tal käest kinni. ta oli selline väga väikest kasvu kleenuke peruulane, indiaanlase näoga ja vinge kongus ninaga. enamasti meeldis talle tantsida endast peajagu pikemate plondiinidega, kel suured tissid ja kõrged kontsad. aga noh, ta oli nii mõnus tegelane, et mina kõlbasin ka. ja ossa, kus mees bailas. jällegi, oli näost näha, et kutile lihtsalt meeldib tantsida. ta tegi minuga sada imet ja võttis mind ühe loo jooksul ikka täiesti võhmale. sest orkester mängis ülipikki lugusid, ilmselt selleks, et siis ei pea nii mitut erinevat lugu tegema. kui üks kestab ikka oma 10-15 mintsa, on kolme looga juba pool tundi täis. hiljem sain teada, et mehe nimi on patricio ja ta on tantsuõps tamperes. no sellepärast ta oligi nii mõnus tantsupartner. õpetaja ju! need ongi üldiselt minu lemmikmehed tantsupõrandal. mää oon niin laatutietoinen...

mis saab mu lapsepõlvekodust...?

mutt teeb oma uues korteris remonti. meil on maal vana maja, kus pole ei sooja vett ega vesiklosetti. vahel ma unistan sellest, et oleks raha ja aega. siis ma laseks oma lapsepõlvekodus teha ägeda remondi nii et seal mõnus elada oleks. ja auto tuleks siis ju ka osta, sest muidu seal kolkas ei kannata elada. nojah, ja tööl tuleks ju ka kuskil käia.

üks õhtu ma ei saanud undki, muudkui mõtlesin, kuhu vannituba ehitada, ja millist laudpõrandat ma tahaks ja mis seinad ehk maha võtta ja kuidas verandat soojaks saada, meil seal ju ahiküte. ilmselt on võimalik ühendada ahiküte elektriküttega. ja aknad tuleks ära vahetada, nad on hiigla vanad ja ei käi enam korralikult lahti. siis mõtlesin veel, mis mööbli viskaks ära (nõukaaegsed hiigelsuured sektsioonkapid) ja mis restaureeriks korda (näiteks ema lapsepõlvest pärit ümarate nurkadega riidekapp, väga nunnu). ja televiisoriantenni võtaks katuselt maha, sest mulle ei meeldi telekas. kõrvalhoones tuleks ka remont teha, kuurid korda seada. ja uus kasvuhoone ehitada. ja tagumine aiavärav uus tellida. ja lakka võiks veel tube ehitada, seal ju aknadki olemas. mamma mia, kui palju seal oleks teha...

jah, aga kust mul see raha või aeg... vanaema jäi ka hiljuti jalust maha, ema sõitis kohale, et ta haiglasse toimetada. kurb. nii et ma ei tea, mis saab vanaemast ja mis saab tema ehitatud majast. kõik laguneb...

hooraveri keeb...

inimeselaps on ikka väga kummaline olevus. meil on peas mingid printsiibid ja tõekspidamised, väärtused ja nii edasi. ja siis me kõnnime mööda maailma ringi ja käitume risti vastu oma tõekspidamistele.

paulus imestas ka seda asja. et miks ta ometi teeb seda, mida ta tegelikult ei taha ju. no ma ütleks selle peale, et hooraveri tõmbab. vanas testamendis on kasutatud tohutult palju hoorasümboolikat. et iisraeli rahvas käib hooramas võõraste jumalatega ja petab oma tõelist abielukaaslast ja armastajat. et iisrael jagab oma suva järgi ennast esimesele mooramehele, kes vastu tuleb ning ei pea millekski oma kalli abikaasa armastusavaldusi. ja nii ongi. hmm, ma käitun ka samamoodi. õnneks mul veel lihast ja luust meest pole, nii et tal on hetkel selle võrra kergem, et pole mu truudusetust südamest teadlik. ja mida ta ei tea, ei saa ka haiget teha... ja noh, ega ta on ise lõppude lõpuks samasugune, eksole! ikkagi inimene.

truudusetus algab ju ikka südamest. ega ei peagi füüsiliselt mingeid käkitegusid tegema, et omadega puntrasse jõuda. mõtetestki piisab. mind ajab ühtaegu naerma ja nutma kui ma seda endas ja enda ümber näen. kuidas hooraveri tõmbab. et äkki kusagil mujal ja kellegi teisega oleks ikka parem. et oo, see isane on jõugujuhim kui see teine. lähen ujun talle külje alla ja löön nurru. instinktid töötavad ju.

nii et ongi konflikt liha ja vaimu vahel. selle maise elu lõpuni. teisest küljest on see isegi vahva. teeb elu huvitavaks. on, mille nimel kembelda ja rassida. et ikka kristusele lähemale jõuda. ja kui viltu läheb, siis korja aga oma kondid maast ülesse, pühi tagumik tolmust puhtaks ja proovi uuesti. vanu vigu nina alla ei hõõruta. ja võitlemine arendab kõigele lisaks iseloomu. et ma kasvaksin selleks, kes ma tegelikult olen. minu iidol paulus arvab ka nii. äge...

inimesed seinal...

ülemine tädi on vahva, talle meeldivad erksad värvid. ja sellepärast meeldib ta mulle. raami tegi mu ülemus eelmisel suvel, kui ma palusin. et oleks vaja vanadest, halliks kulunud laudadest pildiraame. ta teadis, kust kuurist saab tasuta vanu laudu ja saagis need mulle valmis ja klopsis kokku ka. mu ülemus on väga hea inimene. ta hobiks on korterite remontimine ja igasuguste huvitavate lahenduste välja mõtlemine. ja muidugi ka näitsikute hädast välja aitamine. eriti kui neil on vanu laudu vaja ja muud seesugust.

alumine pilt koosneb kahest osast. mustast naervast mehest ja valgest naervast mehest. nad on mingid hüpertrendikad kokad siin helsingis. töötavad klaus k:s, on eriti tähtsad tegelased. city-lehes oli neist selline armas pilt kunagi ja ma rebisin ta välja ja riputasin omale seinale. hea energia pilt on. nende restoranis pole ma kunagi käinud. tegelt võiks ju ikka minna, järgmine kord kui raha on. ehk siis järgmise viisaastaku sees...

käsitööjuttu...

sain oma bolero valmis!!! leidsin ka mooduse, kuidas tilbendavad lõngaotsad ära peita, põimisin nad suvaliselt koe vahele. internett juhatas, kuidas hetkel ülimoodsat lille heegeldada. vorpisin neid lausa neli tükki ühe õhtuga, endale ja mõnedele sõbrannadele ka. no, jõulukinke ma neile niikuinii ei and, saavad nüüd siis roosad villased õied. minu meelest jube nunnud.

aga no küll ma olen rahul oma tehtud tööga. mis kõige mõnnam, mulle meeldib see nikerdis! tegin midagi sellist, mida hakkan kindlalt kandma ka. et ei jää lihtsalt kappi laiutama. ja kuigi alpakalõng oli kallis, tasus investeerida. mõnus pehme on, ei torgi. ja heegeldada oli ka väga mugav, töö lausa lendas. alustasin eelmisel laupäeval ja eile, neljapäeval kell üks öösel sain valmis. ma olen heegeldanud kodus, metroos, loengus, piiblidiskussioonis, kohvikus, sõbranna juures. ühesõnaga igal pool.

järgmine projekt on õppida sokki kuduma. ma kooliajal kudusin küll, aga emme tegi sokikanna ise valmis ja mina ei õppinud essugi. niiet mul on lai tööpõld ees...

demokraatiast...

mnjah. soomes on ka riigikogu valimised tulemas. ma viskasin isegi valimispaberid prügikasti, need mis postiga koju toodi. ma olen eriline kodanikuebard. ega tegelt tahaks küll olla korralik kodanik. aga ei saa, laiskus on ees. lollus ka...

kuid viimasel ajal on hakanud midagi minu ajus liigutama, et tegelt võiks ju proovida. eriti pärast rehepapi ärgituskõnet:

"T, Sa ajad mu nutma kulla mees!!! See ignoreerimise-jutt on ikka noh selline ullikeste väljamõeldis. Ja et ma parem ei vali sest kõik on pahad. See ongi ju demokraatia!!! Vastandite võitlus ja teineteise tasakaalustamine! Sellest nägelemisest ja saagimisest tekibki poliitiliste jõudude tasakaal - see on demokraatliku protsessi alus! Just võimuvõitlus paljastab demokraatlikus ühiskonnas mahhinatsioonid ja pettused!

Ühiskond, kus ei nägeleta ja kõik on vaikne, on autoritaarne! Kui sa T ei kavatse valida - siis ära võta ka kedagi arvustada! Sa oled ennast riigist distantseeerinud ja sul pole kaasarääkimisõigust! Mis õigusega avaldab 1 rongaema arvamust lastekasvatamise kohta?!!!
Nii, et olgu valima mindud! Tehtagu!"

jah, see jutt tundub üpris mõistlik. et peabki olema võimuvõitlus, mis sest, kui ükski võimu esindaja iseenesest puhas taevariik ei ole. ühesõnaga protsess on tähtsam kui see, et kõik jube hästi välja tuleks ja lõpptulemus sajaprotsendine oleks. hmm, huvitav, et ma siiski nii pessimistlik olen. et kui kõige paremat nigunii ei saa, siis pole mõtet rabeledagi. see on tegelikult üks iseloomuomadus, mis mind eriliselt ei rõõmusta. las ma seedin seda demokraatia-värki veidi. näiteks lugedes eksamikirjandust, tapio puolimatka kasvatus ja filosofia. et kui mina kui õpetaja peaksin aitama väikestel tattninadel kasvada korralikeks kodanikeks, siis pean ma ju midagi mõikama sellest, mida tähendab olla kodanik, eksole...

kui su kirjutuslaud on liiga tühi...

...siis tähendab see seda, et sa ei kasuta seda eriti. sest kui inimene ikka tööd teeb või õpib, on igast pabereid ja kasvõi apelsinikoori arvuti ümbrus paksult täis. kuid ilmselt need, kellel on palju üleliigset raha, tahaksid sisustada arvutiümbrust ja töölauda keraamilise rohuga, ja maksta selle luksuse eest muidugi üle saja dollari. sest alla sajaka pole ju luksus, noh...

ooostakee, ooostakee...

no kesse hull maksab sellise nööpidega kartulikoti eest 185 tollarit? mul on kohe kahju sellest inimesest. või teeb luukõhn modell antud ürbi niivõrd haledaks? võibolla oleks see dolly partoni seljas isegi kuidagimoodi aksepteeritav? igatahes praegu tuleb meelde miniversioon jane eyre'i internaatkooli nunnarüüst või midagi taolist. dickensiaegne vaestemaja...

kui sa ei oska otsustada...

...ja kui sulle meeldib roosa, siis kuluta ometigi 125 dollarit sellise ülivajaliku asja peale nagu seda on otsusekuubik! sest kui sa ikka nii lihtsaid asju ei oska otsustada, siis ongi paras, et hunnikust rahast ilma jääd. joku roti sentään...

annushka paneb teadust...

punnitasin paar ööd tagasi eesti keele proseminari valmis. ma olen üks ekstralaisk inimsoo esindaja, kes on enda kiusamiseks kõrgemasse õppeasutusse trüginud ja püüab sealt nüüd ka kuidagimoodi välja tulla. paberitega. et paberid saaks, tuleb tonnide viis teisi pabereid määrida ja mingit teadusejuttu ajada. tegelikult ma vihkan esseede ja muude tarkade asjade kirjutamist. mulle meeldib ainult blogida. aga no peab ju, kui ollakse juba ülikoolis.

täna oli siis töö ettekanne. mul oli hommikul hirmus häbi, et nii nigela töö esitasin. aga siis mõtlesin, et tühja kah, prohvessor on kindlasti hullemaidki näinud. et ega minestusse ikka ei lange. tegin ettekandest kile ka, kusjuures sain tervele tööle paremini pihta kui kilet tegin. nii et ettekande ajal sain juba isegi aru, millest rääkisin. iseenesest positiivne nähtus, eriti teaduse tegemisel. no et ikka ise ka aru saad.

ja mis välja tuli? see, et minu kirjutis pidavat väga hea olema, et olen tubli töö ära teinud. veel mõningad väikesed muudatused, kokkuvõtte peatüki laiendamine, mõnede uurimustööde mainimine lisaks ja ongi kompu kombinatsioon. ning et annushka on hea ja esitab oma ettekande õppetooli kevadseminaril aprillis. hahahahaaa. kas see nii lihtne ongi? teadus on kummaline...

turvaline tütarlaps...

kui mul oleks auto, siis oleks mul autos vot selline asi: safety girl roadside emergency kit. no nii nunnu. seal on esmaabivahendid ja kätekreem ja shokolaad ja... ühesõnaga, kõik, mis vaja. loistavaa!

ära keela, öö on hea...

kui juba nostalgitseda, siis täiega! leidsin youtubest eesti karaoke. laulsin oma haige ja käheda hääle veel haigemaks ja kähedamaks. aga no ei saa vastu panna, kui tuleb lugu üks meist naine, teine mees või petlik on õnn. no ajab ju laulma. näiteks nagu see viis...

mul on oma pika ja värvika elu jooksul hirmus vähe romansse olnud. üks armas ja ausaltöeldes ainus teismeliste-värk oli mul kunagi ühe taivoga. me käisime metsa ja küla vahel jalutamas ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. oligi kogu armastus. ega me eriti juttugi rääkinud, tema oli vaiksemat sorti mees ja mina ka ei viitsinud kogu aeg plärada. suveõhtud olid liiga ilusad. tol suvel oli moes lugu sweet harmony. me tantsisime seda taivoga mingil diskol, ma mäletan taivo lõhna, ta päevitunud nahka poisikesekeha küljes, tema arglikult õrna kätt minu ümber. teksatagi, mida ta kandis. mäletan ta puusakonti, millele ma kätt toetasin kui me oma lõputuid jalutuskäike tegime. ta ujedat naeratust ja säravaid silmi.

aastaid hiljem kuulsin, et ta olevat jooma hakanud. mis seal maakolkas ikka muud teha. a kust mina tean, võibolla ei hakanud ka, kasvatab praegu hoopis maatalus prisket naist ja kolme poega...

kui arno isaga koolimajja jõudis...

sattusin sellele lehele ja langesin nostalgilisse melanhoolsusesse. kohe poetan pisara... millised pildid eestimaast! eriti need vikerkaarega ülesvõtted, puude ja rohu lõhn on tunda, värske ja vihmane. milline valgus! millised vanad majad ja lopsakas loodus! see on minu lapsepõlv. kahju, et lapsepõlve enam kunagi tagasi ei saa. jäävad ainult magusalt kripeldavad mälestused. mis möödas, see möödas. kuigi pilte vaadates mulle tuli meelde, et ma peaksin mäletama midagi või et kohe-kohe toimub see mis tollal jäi toimumata. aga vist ikka ei toimu. need lootused jäid viljatuks. ning varsti ma võibolla isegi ei mäleta enam, et ma midagi pidin mäletama. ei tunnegi kriipimist hinges, kui näen selliseid lehtpuid sellisel suvepäeval. kui loodus pakatab ja hüüab: ma olen valmis, ma ootan sind! võibolla ma saan suureks ja ei kuulegi enam.

me ei ole enam need, kes me olime, teele...

prügikastist leitud...

ükspäev kõndisin ehituselt mööda. seal oli selline suur autokast, kuhu oli igasugu träni visatud. muuhulgas ka üks kena väike aken. ma olen juba aastaid unistanud vanast aknast. tahaks seinale riputada. no ja ta jäi mulle otse silma ette, hea, et ma aknaga kokku ei põrganud. koukisin ta sealt kastist välja ja kandsin käe otsas koju. nüüd on mul nurgas üks ehitustolmune aken. aknaid pesta ma loomulikult ei viitsi, eriti talvel...

sinipunaroheline rõõm ilma siniseta...

läksin täna ühest poest mööda. kuna mul oli töö alguseni veel viisteist vaba minutit, astusin sinna poodi ka sisse. nägin selliseid nunnusid kevadetasse. ostsin ära. poolteist euri tükk. niisuguste rõõmupallide eest! eile ostsin veel pika jupi vorsti, hirmus vorstiisu oli. osa sõin ära aga osa jäi alles. et mitte poolikut vorsti mingisse vanasse apelsinimusta apelsiniostmise kilekotti panna, mõtlesin, et oleks hea, kui oleks selline piklik plastmassist totsik, kuhu saaks mõnikord juustu ja vorsti kinni panna. ja täna leidsingi just sellise totsiku!

näputööime...

lugesin kunagi kajaka postitust ja nägin vahvat pilti ka. et lahe bolero või sall. ja ei pidavat raske teha olema. mõtlesin veidi ja hirmus isu tuli peale. et teeks ka. ma olen tegelikult täielik käpardis, mis käsitöösse puutub. kooliajal kudus mul emme kõik sokikannad ja sõrmikusõrmed valmis, nii et sain ikka oma hinde kätte. aga ega ma kuduma ei õppinud. õmblemist ja heegeldamist olen ka eluaeg vältinud. pole ei kannatust ega pealehakkamist. ning töö tulemus ei innustanud ka kunagi, sest koledasti tegin, noh. ja koledad asjad mulle ei meeldi. nii et viimati olen ma umbes varateismelisena heegeldanud mingi nigela viltuse salli, mis sai liiga lühike ja mida mitte keegi ei kandnud.

aga seekord otsustasin, et teen oma elus veel ühe näputöö, kui see ka mu viimaseks jääb. et teeks proovi, äkki on kannatlikkus ja sõrmede haldamine veidi paranenud 15 aasta jooksul. käisin juba mitu nädalat tagasi poes ja ostsin hirmkallist lõnga ning heegelnõela. kudumine tundus raskem, sellepärast valisin heegeldamise. lõngakott on vaguralt nurgas oma aega oodanud ja pole mitte piiksatanudki. kuni ma täna lihtsalt pulli pärast võtsin nõela ja lõnga välja, et no vaataks õige. ma pidin tegelikult koolitööd tegema, ning mis oleks parem tööst kõrvalehiilimise põhjus kui mitte teine töö? ja oh sa imede ime - heegeldasin ühe ropsuga terve toki lõnga ära. vahepeal vaatasin internetist, et kuidas seda sammassilmust või mis ta nimi on, tehakse. mul oli nagu meeles, et heegeldada võib lihtsat rida või mingit sammast. leidsin netist sambad ülesse ja sain selgeks ka. heegeldamine uputab endasse ära, et muudkui teeks ja teeks ja teeks... täielik flow. päike paistis aknast sisse ja taustamuusika oli meeleolukas - norah jones. väga ilus laupäev. vahepeal tegin ikka jalavanni ka, mul jalad kogu aeg külmetavad. no haige ikka veel ju.

vahel on loengus või ühistranspordis näha noori naisi, kes usinalt aega ära kasutavad ja koovad. ma olen ikka kade olnud, et miks mina niimoodi ei oska. ei tea, ma vist loengus veel heegelda, ei julge pilku ju töölt tõsta. ja loengus oleks vaja ikkagi märkmeid teha. aga metroos istun ma iga päev vähemalt 40 minutit, nii et neid aegu võiks küll vabalt ära hakata kasutama.

küll ma olen nüüd enda üle uhke! heegeldamine on lausa lust ja lillepidu! kui valmis on, siis panen pildi ka üles. nüüd on alles 20 sentimeetrit nikerdatud. ning mis parim, mul pole selle boleroga mingit kiiret, saab valmis siis kui saab.

näopilt...

Avatar Maker

gnaa...

wagner ütleb alati "gnaa" kui talle miski ei meeldi. no mulle nüüd ka ei meeldi. et illlgelt haige olen. palavik ja värk. seda postitustki kirjutan viimase jõuga. hea, et mul on prioriteedid paigas. emmele ja issile pole veel oma surmaeelsest seisukorrast teatanud. aga teile, kallid lugejad... mul on ikka kabelimats lähedal, sest isegi toit ei maitse. hirmus nälg oli ja sõin veidi suppi, nüüd on hoopis paha olla.

otsustasin oma postitusi hakata tembeldama. noh, üks tempel on näiteks näägutusi. sest kamoon, selleks ploog ju põhimõtteliselt ongi, et kurta, kui raske elu mul on ja siis teevad kõik virtuaalselt pai. aga nüüd ma lähen magama. kui palavik langeb, teen koolitööd. sest präägu ei jäksa, aga jällegi - naada, fedja, naada. see lause on mul juba elumotoks ja leitmotiiviks saanud. päh.

valentiin...

ah jaa, sõbrapäev ju. noh, palju õnne ja sooje sokke ja muud head paremat kõigile koos ja eraldi. loodan, et murtuid südameid on vähem kui rõõsasid ja õnnelikke. ma ostsin endale ise pidupäeva puhul lilli...

meie õue kuulsus...

sain täna tee peal kokku ühe naabriga. hakkasime maast ja ilmast jutustama, tema rääkis, et saabus alles puhkuselt jamaikast. et siin on ikka kole külm. tuli välja, et see mees on elanud kontulas selles samas majas aastast 1979. ehk siis täpselt terve minu elu. mulle oli ka uudiseks, et onu on kuulsa soome tantsumuusikategelase raymond ebanks'i isa. silmad on neil jah samasugused. etskae, mul polegi ainult hulle naabreid. andekaid on ka. sest raymond on ju siin meie maja õue peal üles kasvand.

onu ise on igatahes väga nunnu. pikk ja kõhn ja elavate silmadega. vanust ma ei oskagi öelda, üle kuuekümne on vast ikka. kutsus jälle kohvile, kui aega saan...