in memoriam...

laupäeval, heinakuu esimese päeva hommikul suri minu isa ema, vana-elsa. ma isegi ei tea , kui vana ta oli... arvan, et umbestäpselt 77 aastat vana. teisipäeval on matused, küll ma siis teada saan. sünnipäev on tal üks päev enne mind, 29. jaanuar. see tegi vanaema minu jaoks alati kuidagi eriliselt lähedaseks. me ju peaaegu ühel päeval sündinud. mis sest, et viiskümmend aastat vahet. pildil olen aastane mina vana-elsa süles.

vana-elsa oli alati hirmus töökas ja puhas inimene. isegi naabrid olevat imestanud, et kolme poja ema iga päev veel põrandaid jõudis pesta. aiamaal müttas ta varakevadest hilissügiseni. nii toa- kui õuelilli oli tal hulgi ning kõik kasvasid, mis mühises. tema tehtud hapukurgid, marineeritud tomatid ja kõrvitsasalat olid maailma parimad. keegi teine ei teinud nii häid. vanaema alati kiitis mind, et ma nii hästi söön. khkmm... ma vist sõin liigagi hästi. onulapsed olid ja on ikka veel kriipsujukud, kes midagi ei söönud ja keda vanaema muudkui tagant utsitas. neil nüüd palju kergem elu. saledus on ju moes...

elsa oli üsna napisõnaline ja rahulik inimene. temale meeldis jahedas toas videvikku pidada. mäletan neid maagilisi õhtuid vanaema juures, istusime akna all ja ootasime vaikselt pimedat. tihased hüplesid õunapuuokstel, elutoa kell tiksus... mulle tundus, et aeg jäi seisma. vana-elsa ja deeda (vanaisa kutsuti deedaks) kemplesid alati selle pärast, kui palju ahju kütta. deedale meeldis soe tuba ja ta istuski enamasti ahju ees. vanaema aga käis isegi talvel kittelkleidis ringi ja muudkui keelas, et mis sa kütad nii palju.

mina sain oma nime tänu vanaemale. ema tahtis mulle lilja nimeks panna. slaava boogu, et ta oma tahtmist läbi ei saanud! (ega mul midagi liljade vastu pole, ainult et ise lihtsalt ei tahaks nende hulka kuuluda.) vana-elsa olevat öelnud, et mis lilja, anne on üks ilus ja korralik tütarlapse nimi. ja olingi annushka valmis. see polnud ema ja elsa esimene ega ainus võimuvõitlus. ämmade ja miniate suhted on ju teada-tuntud...

vana-elsalt õppisin mitmeid ingerisoome sõnu. ma päris hästi ei mäleta, kuid arvan, et mu vanavanemad kasutasid omavahel rääkides ingeri keelt üsna palju. kui vanaema oli meie, laste peale kuri, siis ta ütles: 'oi, penikat!' õunad olid puomenat ja kui keegi oli haige, siis oli ta läsivä. 'mäne kotti' tähendas, et mine koju.

vana-elsa elas juba mitu aastat vanadekodus, sest ta ei saanud enam ise oma eluga hakkama. ta ei mäletanud mitte midagi ega kedagi. ta teadis ise ka, et ta ei mäleta. kui tema käest midagi küsisid, siis ta ikka ütles, et ah, ei mäleta mina enam midagi.

mõni aasta tagasi, kui vana-elsa hooldekodusse viidi, oli tal silmis hämmeldunud ja mõtlik pilk. ta küsis päris tihti, et millal koju saab ja et kas kartulid on juba maha pandud ja kas õunapuud õitsevad. mis sest, et talv oli. viimase aasta jooksul tuli vanaema silmadesse hoopis uus pilk. selline aval, uudistav ja isegi rõõmus. ta vaatas inimestele otsa nagu kaheaastane laps, usaldavalt ja uudistavalt. et, tere, kes sina siis oled? minu jaoks oli see naljakas ja südantsoojendav. mul oli hea meel, et ta mitte kurjaks ei muutunud, nagu mõned vanainimesed, vaid oli hoopis kuidagi puhta hingega. kuid arvan, et mu isale oli ema vaikne aga järjepidev äraminek väga raske. ta elab ju teisel maal, ning iga külastuskorraga oli ta oma emast üha rohkem ilma. lõpuks oli vanaemast alles ainult ratastoolis istuv kest, kelle silmadest peegeldus mingi muu maailm. vana-elsa ise oli juba ammu hoopis teises kohas...