muljeid londonist, vol 1. algus.

nojah, nüüd on londonis käidud ja elamus peaaegu läbi seeditud. seedeprotsessi tulemuse toon siis ka ilmarahvale näha ja lugeda. lendasin kohale 10aastase poisi seltsis ja poole teekonnast mängisime sõnamängu. sellist, et kui mina ütlen sõna, siis tema sõna peab algama selle tähega, millega minu sõna lõppes. mäng oli täitsa huvitav, kuna toimus rootsi keeles. pärast tegime soome keeles ka, siis mina tegin talle kuus-null. hähä.

saabusime stanstedi lennujaama kell seitse õhtul ja siis reisisime kaks tundi rongide ja metrooga mortlake'i (edela-london ehk south west). aga igati õnnelikult jõudsime kohale. igal pool oli sõbralikke mustanahalisi jaamatöötajaid, kelle käest sai igasugu küsimusi küsida. inimesed paistsid üldse hirmus sõbralikud olevat. algul ma mõtlesin, et oh, mehed flirdivad julmalt. pärast tuli välja, et on lihtsalt heatahtlikud tüübid. aitavad kotti tassida ja kui keset teed linnakaart käes passima jääd, siis tulevad küsima, et äkki saaks kuidagi aidata. einoh, saab küll...

läksime siis väikemehega oma sõpradele külla. see perekond on rootsist, elanud 4 aastat soomes ja nüüd siis aasta aega londonis. naine on mingi äge disainitegija nokias. mees on aednik. ja neil on maja taga maailma armsaim aiake, umbes 3x3 meetrit. täis lillepotte. nunnu. inglased üldse armastavad aedasid, igal pool on rohelust nii et silm kirju. all on majapilte eest ja tagant, ning naabrite aiakesi. maja esimesel korrusel on india restoran, mille katuseluuk on keset mu tuttavate aiakest. nende lapsed mängisid kord sülitamismängu ja sülitasid päris mitu lartsu katuseluugist toidupottidesse. pärast käisid ikka vabandamas ka...