muljeid londonist, vol 4. vaffad majad ja jama toit

londonis avaldas mulle kõige rohkem muljet arhitektuur ja majade fassaadid. rahvas kasutab ikka päris julgelt värve. roosad ja kärtssinised uksed teeksid ka soome halli talve natuke lõbusamaks. aga siin pole lubatud niimoodi hurjastella. õnneks inglismaal on. all paar pilti notting hillist. käisin portobello roadil kõndimas. see on see tänav, mida näidatakse ka filmis notting hill. ostsin sealt mingist araabia poest metallist taldriku, ning suveniiripoest armsaid külmkapimagneteid oma sõbrannadele. portobello road on hästi pikk ja jube huvitav koht. seal on rahvast igast maailma kolkast ning kõik paistavad kitsastel tänavatel omavahel päris hästi läbi saavat. londonis on üldse hirmus kitsad tänavad. mitmes kohas peavad autod üksteisele teed andma, muidu mööda ei mahu.
tee peal sattusin kohvikusse nimega lazy day café. koht tundus kuidagi vahemere hõnguga. ilus ja armas. sõin seal siis inglise kuulsaid scon'e. sõnaraamat annab tõlke karask, lusikakook. noh, selles kohvikus olid need lihtsalt rosinasaiakesed. määrid võid ja moosi peale ja ongi kogu eksootika.

toidust veel niipalju, et uurisin välja, mismoodi peab fish and chips'e sööma. jahus ja rasvas praetud maitsetu kala ning friikartulid tunduvad päris ökkk olema, kuidas see saab ometi inglise rahvustoit olla. aga kohalik neiu seletas mulle, et see maitsetu hunnik toitu tuleb lihtsalt soola ja äädikaga üle valada. et salt and vinegar on parim maitseaine, mis neil on. mulle äädikas täitsa maitseb. aga arvan, et ega ma enam fish and chips'e kunagi ei söö. ma võin ju äädikat ka niisama lürpida...