tibu-tibu-tibukene...

sain endale mõneks ajaks kaks undulaati hoiule. valge näoga on gandalf ja kollasega on mister x. talle pole (ilmselt suure laiskuse tõttu) muud, asjalikumat nime leitud. nende emme sõitis ära ja tõi tibud mulle. lasin nad siis täna puurist välja jalutama. neile vist täitsa meeldis, aga poole tunni pärast kobisid ise puuri tagasi. nokad tiiva alla ja õrre peale tukkuma. päeval aga säutsuvad nii, et ma ei kuule oma mõtteidki. kõige rohkem meeldib neile teiste inimeste jutule vahele rääkida...lisaks sellele tahavad nad hirmsasti minu peas istuda (otsivad nähtavasti inimestega igasugu kontakti). tulevad suure vungiga kuskilt ja maanduvad juustesse. siis näksivad seal midagi. mul niigi juukseotsad katkised, peavad nad siis neid veel närima...
arvuti huvitas linnukesi ka väga. klõbistasid tükk aega klaviatuuri peal. varsti on nad mul täitsa ititibud valmis...

kesäkatu...

suvel on helsingi hoopis teine linn. talvel on kõik hall ja kurb, inimesed tänavatel näevad väsinud ja tülgastunud välja. suvel rahvas õitseb, istub esplanadil piknikul, turistid vohavad, neiud naeratavad, ning tänavad on täis igasugu artiste. enamikus vene muusikud, kes soomes suvel leiba teenivad. venemaal pole ju suvel kontserdihooaeg. see aga tähendab seda, et hesa kesklinnas on päikeselistel päevadel väga kvaliteetset musa kuulda.

siis on seal mingi tsirkusest ära karanud tädike oma kiisudega ja roosaks värvitud kutsuga. ka venelased.
espan lava on ka eriti huvitav koht, seal esinevad tasuta igasugu tüübid. alles oli jazzinädal, see mind eriti ei paelunud. kudagi närviline dzäss oli. aga ükspäev esitati mingeid havai tantse. meeste tants oli väga macho. naised muidugi keerutasid puusi igati sulnilt. neidude riietus on kusjuures väga "roheline". seelik on mingitest heintest ja tissihoidjad kookospähklikoortest...

faces, faces, faces...

nädalavahetusel oli helsingi lähistel billnäsis faces etnomuusikafestival. mina rabasin hommikust õhtuni tööd teha, nii et festivalile ei saand. aga niiiii oleks taht. olin seal paar aastat tagasi. hästi kihvt oli, artiste igast maailma kolkast. mäletan elavalt ühte mehhiko kunstnikku ja tätoveerijat, kes mulle aitähhi eest käe peale vahva pildi joonistas. ajasin juttu ka ühe tänavamuusikust iisraeli noormehega. kas te teadsite, et tänavamuusikutel on isegi omad võistlused ja puha? noh, mina enne ei teadnud. aga tema rääkis. tal oli selline number, et istus täiesti liikumatult oma kitarriga tänaval, ja kui keegi mündi viskas, siis mängis natuke, kuni jälle kivines. ise oli üleni siniseks värvitud. juuksed ka. ei tea, kuidas tal seal võistlustel läks...

muljeid londonist, vol 5. i left my heart in...

peale saitsiingu tegelesin ma londonis veel shoppamisega ja muu üleüldise raha raiskamisega jäätise, sõidupiletite ning toidu peale. ostsin endale neli paari kingi ja hunniku riideid odavast poest nimega primark. nende slogan on look good, pay less. ma ütleksin, et kuigi ma tavaliselt pole mingi shoppaja tüüp, siis seal tegin meelsasti sisseoste. ja täitsa asjalikud kaltsud sain endale. kvaliteedist pole muidugi aimugi. et kaua nad ka vastu peavad.

sain sõbraks mõnede maailma kõige lahedamate inimestega. valencia ja robin lõuna-aafrikast, sylvie guadeloupest, sander hollandist, graham kanaadast, merrick inglismaalt... ähh, juba nende isiksuste pärast tasub londonisse kolida... täielik rahvaste paabel. njämmm! püüan nüüd valenciat moosida, et ta mulle hesasse külla tuleks. ma toon ta siis tallinna ka. kindlasti toon.

kokkuvõttes oli inglismaa reis igati õnnestunud. olen siiamaani lummuses. ei taha kuidagi soomega ära harjuda... london, zhdi menja i ja vernus!

muljeid londonist, vol 4. vaffad majad ja jama toit

londonis avaldas mulle kõige rohkem muljet arhitektuur ja majade fassaadid. rahvas kasutab ikka päris julgelt värve. roosad ja kärtssinised uksed teeksid ka soome halli talve natuke lõbusamaks. aga siin pole lubatud niimoodi hurjastella. õnneks inglismaal on. all paar pilti notting hillist. käisin portobello roadil kõndimas. see on see tänav, mida näidatakse ka filmis notting hill. ostsin sealt mingist araabia poest metallist taldriku, ning suveniiripoest armsaid külmkapimagneteid oma sõbrannadele. portobello road on hästi pikk ja jube huvitav koht. seal on rahvast igast maailma kolkast ning kõik paistavad kitsastel tänavatel omavahel päris hästi läbi saavat. londonis on üldse hirmus kitsad tänavad. mitmes kohas peavad autod üksteisele teed andma, muidu mööda ei mahu.
tee peal sattusin kohvikusse nimega lazy day café. koht tundus kuidagi vahemere hõnguga. ilus ja armas. sõin seal siis inglise kuulsaid scon'e. sõnaraamat annab tõlke karask, lusikakook. noh, selles kohvikus olid need lihtsalt rosinasaiakesed. määrid võid ja moosi peale ja ongi kogu eksootika.

toidust veel niipalju, et uurisin välja, mismoodi peab fish and chips'e sööma. jahus ja rasvas praetud maitsetu kala ning friikartulid tunduvad päris ökkk olema, kuidas see saab ometi inglise rahvustoit olla. aga kohalik neiu seletas mulle, et see maitsetu hunnik toitu tuleb lihtsalt soola ja äädikaga üle valada. et salt and vinegar on parim maitseaine, mis neil on. mulle äädikas täitsa maitseb. aga arvan, et ega ma enam fish and chips'e kunagi ei söö. ma võin ju äädikat ka niisama lürpida...

muljeid londonist, vol 3. tüpikal turist

paar päevakest oma londoni reisust kulutasin turisteerimise peale. ehk pildistasin telefoniputkasid ja käisin pakinhäm pälässi vaatamas. täitsa nunnu. telefoniputkad on küll ilusad punased, aga tänapäeval on igal londoneril oma cell phone taskus, ning putkad ongi vist põhiliselt turistidele pildistamiseks jäetud.
huvitav on ka see, et praegusel kõrgtehnoloogiasajandil, mil isegi majad tehakse klaasist, metallist ja veel millestki sünteetilisest, sõidavad euroopa tähtsaimas linnas ringi noaaegsed pisikesed taksod. londoni taksod on vist oma legendaarsuse vangid ning taksojuhid ei tohigi neid uuemate ja paremate autode vastu välja vahetada. kusjuures londoni taksojuhiks tuleb üle kolme aasta õppida. neil pole seal nagu mõnes muus kohas, et kunde oskab paremini kohale sõita kui taksist...aga kuninglikud vahimehed on küll vist suvesoojaga peast soojad, neil ju kärakad karvamütsid silmini tõmmatud. alles üleeile lugesin lehest, et londonis olevat 40 kraadi sooja. et kardetakse, et nõrgem rahvas annab otsad. vaesed vahimehed...kuningalossi juurest algab väga kena park, st. james's park. seal on kena järveke, palju imelikke linde ja inimesi logelemas puude all. kohalikud ning turistid paistsid omavahel päris hästi läbi saavat... londoni pargid on linna uhkus. näiteks richmond park south westis on nagu mõni maakolgas, seal on isegi hirvi ja muid elukaid. tore, et londonit pole koledaks kivilinnaks ehitatud. kuigi pargid võtavad ju "väärtuslikku" ehituspinda enda alla. aga noh, first things first, eksole.üks londoni vaatamisväärsusi on british airways london eye. see on siuke suur ratas, mis poole tunniga ühe ringi teeb. sealt peaks siis londonist hea ülevaate saama. kindlasti on see väga huvitav, kui linna natukenegi tunda. et näe, seal on see ja seal on see. aga kuna mina tundsin ära ainult parlamendimaja ja paar silda, siis tõdesin lihtsalt, et ahah, selline on siis london. nojah. london eye'st vaadates on parlamendimaja päris kökats. tegelikult on see ehitis tohutult suur. kellaga torn on big ben. üldiselt arvatakse, et torni nimi on big ben, kuid see on ainult ühe kella nimi. seal on ilmselt muid kellukesi ka, mis tilisevad täistundi. meiegi juhtusime kuulma natuke kellahelinat, aga see ei jäänud eriliselt meelde. oli mingi kill-koll...
all on westminster abbey, ehk püha margareeta kirik. see ehitis on kolmas, mis selle koha peal üheksasaja aasta jooksul on olnud. ukse kohal on ilusasti kivist nikerdatud jumalolevused ja muud pühakud. kõige ülemises reas on jumal kahe ingliga, siis apostlid, siis mingi rahvas ja kõige all on suur "neitsi" maarja (ega ta ju eriti kaua neitsi polnud, tal kari teisi lapsi ka) kuju pisikese paljapepuse jeesusega. naljakas, et kuigi piibel ütleb selgelt, et just nimelt jeesus on tee isa juurde, ning tema istub jumala paremal käel, siis kirikuisad arvavad, et pühakute- ja maarjakultus on palju huvitavam...

muljeid londonist, vol 1. algus.

nojah, nüüd on londonis käidud ja elamus peaaegu läbi seeditud. seedeprotsessi tulemuse toon siis ka ilmarahvale näha ja lugeda. lendasin kohale 10aastase poisi seltsis ja poole teekonnast mängisime sõnamängu. sellist, et kui mina ütlen sõna, siis tema sõna peab algama selle tähega, millega minu sõna lõppes. mäng oli täitsa huvitav, kuna toimus rootsi keeles. pärast tegime soome keeles ka, siis mina tegin talle kuus-null. hähä.

saabusime stanstedi lennujaama kell seitse õhtul ja siis reisisime kaks tundi rongide ja metrooga mortlake'i (edela-london ehk south west). aga igati õnnelikult jõudsime kohale. igal pool oli sõbralikke mustanahalisi jaamatöötajaid, kelle käest sai igasugu küsimusi küsida. inimesed paistsid üldse hirmus sõbralikud olevat. algul ma mõtlesin, et oh, mehed flirdivad julmalt. pärast tuli välja, et on lihtsalt heatahtlikud tüübid. aitavad kotti tassida ja kui keset teed linnakaart käes passima jääd, siis tulevad küsima, et äkki saaks kuidagi aidata. einoh, saab küll...

läksime siis väikemehega oma sõpradele külla. see perekond on rootsist, elanud 4 aastat soomes ja nüüd siis aasta aega londonis. naine on mingi äge disainitegija nokias. mees on aednik. ja neil on maja taga maailma armsaim aiake, umbes 3x3 meetrit. täis lillepotte. nunnu. inglased üldse armastavad aedasid, igal pool on rohelust nii et silm kirju. all on majapilte eest ja tagant, ning naabrite aiakesi. maja esimesel korrusel on india restoran, mille katuseluuk on keset mu tuttavate aiakest. nende lapsed mängisid kord sülitamismängu ja sülitasid päris mitu lartsu katuseluugist toidupottidesse. pärast käisid ikka vabandamas ka...

muljeid londonist, vol 2. british museum

nagu korralikud turistid ikka, pidime ka meie veetma mõned tunnikesed briti muuseumis. londonis on rahva valgustamine väga andekalt organiseeritud. kõikidesse suurematesse muuseumidesse saab tasuta sisse. british museum on olnud avatud kõigile juba 18. sajandist saati. ainus halb külg oli see, et kõik saalid polnud avatud, kuna töötajaid polnd piisavalt. tahtsime minna lähis-ida saali ja uurida piibli ajalugu, kuid tutkit, brat. ei lastud. liiga vähe muuseumitädikesi. käisime siis aafrika ja assüüria osakonnas ning vahtisime muumiaid. mingites muudes saalides käisime ka...

enne uurimusretke alustamist kinnitasime ajaloomälestise ees keha. seal oli sadamiljon muud tegelast ka. inimesed sõid trepi peal lõunat, ja lisaks jooksis ringi kari koolilapsi koledates koolivormides. kohutav, et laste maitset ei arendata juba varakult...

see mees teadis küll maitsekuse kohta üht-teist. vaadake ikka, millised lokid! habe on eriti äge. ma lasen kunagi oma tulevasel mehel ka samasuguse kasvatada ja lokki rullida. siis on ta üle linna kutt. pildil on igatahes kuningas tiglath-pileser III, kes esitleb nimrudi juuksemoodi aastast 728 ekr.

kõige rohkem jäi miskipärast meelde aafrika saal ja eriti elupuu, the tree of life. see on kokku klopsitud relvatükkidest. mosambikis on olnud kodusõda 1977-92 ja rahvas on nende aastate jooksul soetanud endale tohutul hulgal relvi. ega neil eriti süüa ega riideid ei olnud, ainult relvi. 1995. aastal otsustati relvad tööriistade vastu välja vahetada, et rahvas ka iva hamba alla saaks. püssiga on eriti nõme künda või kõblata. ja kokkukogutud relvad saeti tükkideks ning putitati kokku kunstiks. tähtsaim kunstitükk on see puu. aga ka teisi elukaid koostati.

ja muidugi muumiad. me otsisime neid päris tükk aega aga näe, üles leidsime. see muumiapoiss näeb küll nii välja, nagu oleks tal kogu aeg hästi valus. ega see mumifitseerimine lõbus töö pole jah. ajud tõmmatakse konksuga nina kaudu välja ja muu selline värk...

eesti rahva vanasõna...

senat sakaisin...

eile üks eesti keelt natuke vigaselt rääkiv sakslane tahtis öelda 'omasooiharad' aga ütles hoopis 'omasooharijad'. minul oli küll naljakas...

seks, poks ja kotisjooks...

leidsin ükspäev töö juures kemmergut koristades poti tagant roosa pitsrinnahoidja ja rohelised peaaegu läbipaistvad stringid. keegi läks pärast õhtusööki koju ilma pesuta. pesu ongi nii häiriv õhtusöögi ajal. ma saan aru küll. ma ju ka ikkagi inimene...

vastik lugu...

kuulsin eile loo kajakast, kes sõi tuvi ära. vastik lugu. ma ei räägi seda teile. siis teil ei hakka sama vastik kui mul. sest praegu on niigi lämbe...

just a perfect day...

küll on olemas ilusaid päevi! selliseid, mil pole vaja eriti kella vaadata. sest just praegu, just siin on lihtsalt hea. vanaema matused tõid kaasa palju head. suguselts sai jälle üle ilmatu pika aja kokku. ka minu oma väike pere veetis esimest korda kaheksa aasta jooksul õhtu koos. nimelt pärast matuseid tegime sauna, grillisime ja jõime veini. hõissa, matused! vanaema tegi meile suurepärase kingi... la famiglia jälle koos. peielauas oli ka lahe, rääkisime igasugu jutte vanaemast, mida keegi temast mäletas. naerda sai ikka tugevalt rohkem kui tavalistel matustel. eks me kirstu ääres ikka nutsime ka. oli hea olla koos, ilma maskideta. naerda ja nutta. ikkagi inimesed...

mamma mia...

no oli see vast nädal! mul on olnd kiire nagu litsil laadapäeval (nagu meie kandis öeldakse...) reisid, inimesed, suhtlemine, töö, inimesed, suhtlemine, reisid... nii hea on praegast üksi kodus arvuti taga kössitada. sellepärast on hea, et ega seda kauaks ju ei jätku.

kolmapäeval põrutan londonisse. keegi mu blogipalumise pääle hääd nõu pole and, nii et lähen nüüd siis ilma hääde nõudeta. ise teate, mis saab.

in memoriam...

laupäeval, heinakuu esimese päeva hommikul suri minu isa ema, vana-elsa. ma isegi ei tea , kui vana ta oli... arvan, et umbestäpselt 77 aastat vana. teisipäeval on matused, küll ma siis teada saan. sünnipäev on tal üks päev enne mind, 29. jaanuar. see tegi vanaema minu jaoks alati kuidagi eriliselt lähedaseks. me ju peaaegu ühel päeval sündinud. mis sest, et viiskümmend aastat vahet. pildil olen aastane mina vana-elsa süles.

vana-elsa oli alati hirmus töökas ja puhas inimene. isegi naabrid olevat imestanud, et kolme poja ema iga päev veel põrandaid jõudis pesta. aiamaal müttas ta varakevadest hilissügiseni. nii toa- kui õuelilli oli tal hulgi ning kõik kasvasid, mis mühises. tema tehtud hapukurgid, marineeritud tomatid ja kõrvitsasalat olid maailma parimad. keegi teine ei teinud nii häid. vanaema alati kiitis mind, et ma nii hästi söön. khkmm... ma vist sõin liigagi hästi. onulapsed olid ja on ikka veel kriipsujukud, kes midagi ei söönud ja keda vanaema muudkui tagant utsitas. neil nüüd palju kergem elu. saledus on ju moes...

elsa oli üsna napisõnaline ja rahulik inimene. temale meeldis jahedas toas videvikku pidada. mäletan neid maagilisi õhtuid vanaema juures, istusime akna all ja ootasime vaikselt pimedat. tihased hüplesid õunapuuokstel, elutoa kell tiksus... mulle tundus, et aeg jäi seisma. vana-elsa ja deeda (vanaisa kutsuti deedaks) kemplesid alati selle pärast, kui palju ahju kütta. deedale meeldis soe tuba ja ta istuski enamasti ahju ees. vanaema aga käis isegi talvel kittelkleidis ringi ja muudkui keelas, et mis sa kütad nii palju.

mina sain oma nime tänu vanaemale. ema tahtis mulle lilja nimeks panna. slaava boogu, et ta oma tahtmist läbi ei saanud! (ega mul midagi liljade vastu pole, ainult et ise lihtsalt ei tahaks nende hulka kuuluda.) vana-elsa olevat öelnud, et mis lilja, anne on üks ilus ja korralik tütarlapse nimi. ja olingi annushka valmis. see polnud ema ja elsa esimene ega ainus võimuvõitlus. ämmade ja miniate suhted on ju teada-tuntud...

vana-elsalt õppisin mitmeid ingerisoome sõnu. ma päris hästi ei mäleta, kuid arvan, et mu vanavanemad kasutasid omavahel rääkides ingeri keelt üsna palju. kui vanaema oli meie, laste peale kuri, siis ta ütles: 'oi, penikat!' õunad olid puomenat ja kui keegi oli haige, siis oli ta läsivä. 'mäne kotti' tähendas, et mine koju.

vana-elsa elas juba mitu aastat vanadekodus, sest ta ei saanud enam ise oma eluga hakkama. ta ei mäletanud mitte midagi ega kedagi. ta teadis ise ka, et ta ei mäleta. kui tema käest midagi küsisid, siis ta ikka ütles, et ah, ei mäleta mina enam midagi.

mõni aasta tagasi, kui vana-elsa hooldekodusse viidi, oli tal silmis hämmeldunud ja mõtlik pilk. ta küsis päris tihti, et millal koju saab ja et kas kartulid on juba maha pandud ja kas õunapuud õitsevad. mis sest, et talv oli. viimase aasta jooksul tuli vanaema silmadesse hoopis uus pilk. selline aval, uudistav ja isegi rõõmus. ta vaatas inimestele otsa nagu kaheaastane laps, usaldavalt ja uudistavalt. et, tere, kes sina siis oled? minu jaoks oli see naljakas ja südantsoojendav. mul oli hea meel, et ta mitte kurjaks ei muutunud, nagu mõned vanainimesed, vaid oli hoopis kuidagi puhta hingega. kuid arvan, et mu isale oli ema vaikne aga järjepidev äraminek väga raske. ta elab ju teisel maal, ning iga külastuskorraga oli ta oma emast üha rohkem ilma. lõpuks oli vanaemast alles ainult ratastoolis istuv kest, kelle silmadest peegeldus mingi muu maailm. vana-elsa ise oli juba ammu hoopis teises kohas...

stars and stripes...

stephen fry ja hugh laurie teevad muusika abiga poliitikat?