mad tv dancing...

lorraine käis tantsukursusel. tsikk tantsib ükskõik kelle kuu peale. võtke õppust, uusaastaööl on siis hea jalga keerutada. mad tv on khuuuuul...

mingi netitesti asemel - räägi sõbraga...

ibrahim sanoo: but about your personality... you are very kind-hearted, and very social. you are also smart and talented in arts. however, and listen carefully to this, however, ....you are so tight ....
annushka sanoo: ???
ibrahim sanoo: i mean that you care so much about about things...you take everything seriously .... and you want everything to be right
annushka sanoo: well, i think there are certain principles that are bigger than people's opinions. like things about faith for example. it's something truly important and eternal... did you mean these things?
ibrahim sanoo: no no no .... i didn't mean faith at all ... in fact that's something i see as a good thing .... i meant your general attitude .... annushka, i am so sorry i feel like a judge and it is such a bad feeling .... but i thought you would like to hear my honest opinion .... i mean that you care even about the small things in your life and you want them to be right, and if not right you will get a bit tense.
annushka sanoo: yes, please, be honest! but what kind of small things do u mean? i don't quite understand...
ibrahim sanoo: like if you make food, it should be proper. if you spoil it, you take it personally... as if you as a person isn't good at cooking... annushka, please forgive me if this doesn't make sense !!
annushka sanoo: hmm, interesting thought! no, don't be afraid to say these things, we've known each other long enough to be able to speak the truth!
annushka sanoo: i know you love me anyway
ibrahim sanoo: yes i do ...
annushka sanoo: actually, i think i see your point...

kõrvarõngakrõhva...

ma olen hull kõrvarõngaste järele. pole isegi lugenud, kui mitu paari mul neid on. mitu. kahjuks on hulgi ka selliseid rõngaid, millest üks paariline on kuhugi ära kadunud. kõige kurvem on siis, kui lemmikkõrvarõngas ära kaob. vaid üks õnnetu jääb mälestuseks kunagisest õnnest. näiteks üks lemmikrõngas kadus ära, kui ma seisin mitu aastat tagasi sõpradega peterburi selle aja kuumima diskoteegi "metro" ees järjekorras. rahvast oli nii palju, et polnud võimalik kummardada ja ehet maast üles noppida. see jäi lihtsalt masside alla...

pildil olevad ehted ostsin endale jõulu- ja uusaastakingiks. plaanis polnud hoopiski mitte nipsasjakesi soetada, kuid ma lihtsalt ei suutnud nendest mööda minna. aarikka "lumi" sobib ju aastaaega nagu rusikas silmaauku. ja punased lilled käivad ükskõik millal. ihkuuuu!

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...


siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.


pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

präänikute maalt...

pühade-eelsest meeleolust...

käisin hetk tagasi poes. pood oli täis mutikesi ja papakesi, kes kõik toitu kokku ostsid. ma olin üks väheseid alla 50-aastaseid. naljakas oli. kahtlase välimusega inimesi oli ka üpris palju. nojah, mittekahtlased on ju korralikult tööl kell kaks päeval. üks elu kõrvalradadel kulgev paar seisis pikas järjekorras, ja kui mina jõudsin kassa juurde, tehti uus kassa minu nina all lahti. siis see naine jooksis käed laiali kiiresti minu ette kassasse, et ikka enne mind saaks. mees vantsis suure ostukäruga järgi. ma lihtsalt pidin naerma, noh. teised ei naernud.

eile oli koguduse viimane koosolek sel aastal. saime kokku ühe pere juures. pidime vaatama mingit filmi jeesusest, variante oli neli, valik hääletades. miskipärast otsustati vaadata life of brian. nojah, seal on ühes kohas jah jeesus sees. aga muidu on ses filmis küll päris odav huumor. kuidagi mittemidagiütlev. ma saan aru küll, et vot nüüd on naljakoht, aga eriti naerma ei aja. liiga tehtud. the meaning of life on mustmiljon korda parem. aga noh, jõulud tulevad ikka, olenemata sellest, kas vaadata filmi jeesusest või mitte...

ostsin täna piparkoogitainast. tegelikult tahtsin ise teha, aga magasin liiga kaua... ei jõudnud. emme tuleb pärast tööd külla ja siis teeme plönne. lähen täna hambaarsti juurde. söön enne seda veel pool pakki piparkoogitaigent ära...

the rose...

Some say love it is a river
That drowns the tender reed.
Some say love it is a razor
That leaves your soul to bleed.

Some say love it is a hunger
An endless, aching need
I say love it is a flower,
And you it's only seed.

It's the heart afraid of breaking
That never learns to dance
It's the dream afraid of waking
That never takes the chance

It's the one who won't be taken,
Who cannot seem to give
And the soul afraid of dying
That never learns to live.

When the night has been too lonely
And the road has been too long.
And you think that love is only
For the lucky and the strong.

Just remember in the winter
Far beneath the bitter snow
Lies the seed that with the sun's love,
In the spring, becomes the rose.

- westlife, the rose

jätkuvalt õnnelik...

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

thriller...

ma olin kunagi kauges nooruses maikel jäksoni fänn. musta näoga maikeli triller oli ikka täitsa äge. hiljem kui ta näo valgeks muutis ning we are the world laulma hakkas, siis oli juba lääge. juutjuubis on kaks vahvat trilleri videot: jäksoni thriller ja bollywoodi triller. mõlemad on õudsed...

suvalisi suvepilte...

kuna talve pole ja pime on ka, siis panen siia mõned suvepildid üles. senaatintoril oli suvel selline vahva liivaloss. lumelosse ju veel ehitada ei saa, nii et käivad meile liivased küll. ja siis oli selline kasekett, täielik müstifikatsioon. asja mõte ei selgunud, aga lahe oli ikka...

ich bin glücklich...

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...

sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

keset koolipäeva...

ajee, mulle makstakse praegu selle eest palka, et ma siin netis surfin. ma tean küll, enamikule lugejatest ka, kuid mina olen õpetaja ning töö ajal pean üldiselt aktiivselt kellegi ajusid väänama. täna kusjuures esimesed kaheksandikud polnudki väga jubedad, ainult kolm inimest keeldus kategooriliselt koostööd tegemast. teistega saime päris ilusasti läbi. no, igatahes on neil praegu klassijuhataja tund ning kuna ma nimetet isikut asendan, siis on programmis informaatika klassis tsillimine. ma tsillin ka, nagu näha.

spioonitsesin veidi, mida rahvas teeb. märksõnad on arvutimängud, youtube, irc, foorumid ning kaks noort isast otsivad mingeid naisi netist. kui ma lähemale läksin, klõpsasid nad akna peitu muidugi. aga lehekülje pealkiri oli ju all näha. hähähää, vahele jäid. ise veel kõvad ülbikud...

annushka harjutab naabritega kaklemist...

oi, peaaegu oleksin magama läinud ning eilse päeva suurima seikluse kirja panemata jätnud. noh, see minu vahva joodikust naaber. hakkas jälle eile oma stereosid vingutama. kuigi mul lisa ekdahl toas leelotas, oli ülevalt ikka tümpsu kuulda. tuli maikel jaksonit, jazzi ja no rokki ikka ka. naaber mul ju rokimees.

ma läksin siis pool kaksteist öösel ukse taha kloppima, et lõpetagu ära. enne ma olen sellist asja veidi kartnud, kuid ükskord sõbranje siin juba näitas eeskuju, ma sain ka julgust. kujutasin ette, et naaber on turske pika patsi ja rokihabemega sell, kes mind ülalt alla põrnitseb ning p**sse saadab. mitme kellahelina peale tehti siis uks lahti, selline trullakas kiila peaga muhe mehike vaatas purjus silmadega otsa, teretas kättpidi ja tutvustas ennast - harri. no, ma rääkisin oma mure ära, et oleks vaja vaiksemaks keerata. jaa-jaa, kõik on korras. noh, mina läksin siis kottu tagasi. mõne aja pärast jälle kohutav tramburai. panin jälle sussid jalga ja kappasin teisele korrusele. et no kuulge, onu, kaua võib. tema jälle, et tere, kes teie olete, tema on harri. mina ütlesin, et ma kutsun politsei, kui see asi ei lõpe. tegin kurja häält ka. onu ilmselt eriti millestki aru ei saanud.

voodis uni ei tulnud, sest liberian girl üürgas lae taga. politseid kah ei viitsinud kutsuda, magada tahtsin hoopis. otsisin sahtlist välja kenad kollased kõrvatropid. vati sees oli täitsa hea olla...

don't give up...

triibik osutas peter gabrieli ja kate bushi laulule don't give up. ei tea miks see lugu on siis nii kurvastav, et tekkib tahtmine oma urgu pugeda, lõhnaküünal süüdata ning teekruusi pisaraid valada. reverse psychology? maailmavalu tuli kohe peale...

päeva mõttetera tuleb rehepapi rehe alt...

"Inimesed nää on vahel nagu mingid lambad ja ei leia ise rohuliblet ega midagi."

lillekesi linnas...

helsingi kesklinn on hetkel üks uur ehitustöömaa. igal pool on tellingud üleval. tavaliselt tõmmatakse tellingud mingi koleda sinise presendiga üle ja asi vask. et peabki kole olema, kui ehitatakse. tänavu on siiski mõnel helgel peal idee tulnud ning kuskilt ka raha idee teostamiseks. idee nimi on kunst tellingutele. keskuskatu tänaval, kohe ateneumi taga on selline vahva läbikäik, mille seinad ja lagi on kaetud valgete plastmassist lillekestega. lillede tagant paistab hele valgus. see on nagu mingi õnnetunnel, harmooniline oaas keset halli ja kõledat kesklinna, veel maailma jubedaima ehitise - makkaratalo - kõrval. ka stockmann on kunstimeelsust üles näidanud, ehitustellinguid katavad osaliselt ühe kunstniku teosed. aa, ja suvel oli kauppatori ääres esplanaadil ka mingi kaevandus või mis. töömaad ümbritsevatele taradele oli kinnitatud puust välja lõigatud suuri värvilisi vahtra- ja kaselehti. nii armas!

aarrggghhhhhhhh....

närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...


i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise


----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...

det var vi båda två...

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...

maagiline tants...

dance of the seven veils. actually, there were eight, to be exact...

carpe diem...

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...

häppi iseseisvuspäeva, finlandia...

see pilt on tehtud tegelikult juba mõni aeg tagasi. ärge arvake, et meil täna õues sellised ilusad kollased lehed on. aga lipp on küll seesama. sama koha peal ka. soome riik ehk suomi-neito on juba täitsa vanamuti ikka jõudnud. palju õnne siis. õnne läheb elus vaja...

learning to say "no"...

parandan gümnaasiumi inglise keele kirjandeid. selle teksti kirjutaja pole soomlane, ta on ilmselt alles täiskasvanuna soome kolinud. sest selliseid kirjavigu annab ikka välja mõelda, ütlen ma...

"In my opinion, It's very difficult someThimes To say No, but It depends, where will you? Somethimes your frinds wants something that dont want give him, but you can't say No somethimes when you say No, The other Things That you are not intresetting To doing That or his idea.

It's very hard, often when you say No Then you wont have any problems. I Think, It's very good idea That we learn To say No, but always It dosent happen.

I Think also when people Think about what ever and analyeize That Thing, The can choose The right Things.

I belivs That allot us can say No but situation make it very difficult becouse we dont want To hurt sombody if we Thing carfully we atend To somthing That, It's not hard To say but we made it difficult and It's our fault and we must Take it easily and after This we can say No."

rahvavalgustuslik video. eriti meeste jaoks...

mida peab üks mees tegema, kui tema naine kannatab looduse käes? võib teha õigesti ja võib teha valesti. soovitan soojalt esimest varianti, mehe enese huvides...

ja kui mõni mees tahab naiste maailmaga veelgi lähemalt tutvuda, siis aitab teda monthlyman.

kui teie lapsel on igav...

siis õpetage talle kõhutantsu. nutma ja naerma ajavad tulemused on garanteeritud. siin on tõestus selle kohta, et kui laps oskab käia siis oskab ta ka tantsida. ainult kättevõtmise asi...

beatal ja horaciol on uus fänn...

oh jah. mul ei jätku sõnu. proovin siis nendest mõnedest, mis mul on, adekvaatse pildi kokku seada. ühesõnaga - super nädalavahetus oli. laupäev algas küll mitte lubavalt, mul läks trennis tuju pahaks, sest päris paljud olid närvis ja turtsusid. mitte otse avalikult, vaid teate küll, niimoodi sofistikeeritult, ei vasta küsimustele ja umbes et, ah, sa ei kuula ju üldse. lõunapausi ajal leidsin kesklinnast inimesi siltidega "free hugs". üks nunnu tüdruk oli isegi minu pikkune, nii hea oli kallistada. noh ja siis nutsin ma ühe peatäie kolme sepa platsil, muudkui kallistasin tasuta kallistusi. siis kui veel süüa sain, oli tuju juba täitsa hea.

teistel ka, sest pärast lõunapausi läks kõik väga hästi. piilusime kardina tagant, kuidas horacio laval proovi tegi. siis grimeerisime ennast peaaegu äratundmatuseni ja läksime lavale. mina olin esimene, kes õhulist siidisalli lennutades lavale pidi astuma. salli ots jäi mul kohe kanna taha kinni ja siis ma kobasin seda teise käega juba publiku ees. aga kätte sain ja midagi polnud katki. muid koperdamisi vist polnudki. meie etteaste kestis ainult 15 minutit, seejärale vahetasime kähku riided ja mina sain esimesse ritta koha, et beata ja horacio cifuentesi shoud vaadata. üldse pole kahju, et selle koha eest 35 euri pidin maksma. oli igat senti väärt.

horacio on pikk lihaseline mees, kelle naeratus on midagi ebamaist. ja tundub alati nii siiras ja südamest olema, kuigi see on ju treenitud naeratus. ta ise rääkis, et kui ta trenni teeb, siis teeb nagu päriselt olekski publiku ees. meie teeme ju trenni ikka mossis nägudega. oma kursusel horacio siis utsitas meid, et kui me kohe naeratust ei treeni, siis lava peal ta niisama ei pruugi tullagi.

laupäeval läksime kõik koos hotelli õhtust sööma. lähedalt on horacio ilusamgi kui kaugelt ja pildi pealt. laval on ta igas vikerkaare värvi riietes, eraelus kannab musta. väga efektne. meelekohtadel on juba halli ja... beata on üks kenamaid naisi siin ilmas. mind hämmastas ainult, kuidas ta keha nii noor välja nägi. sest näo poolest on ta ikka juba kõvasti üle neljakümne. ja vahva huumorisoonega. nad mõlemad on väga head õpetajad. kui nad tunni ajal küsisid, et kas küsimusi on, siis polnudki eriti. nad olid kõik juba ise ära seletanud. ja mis seal seletada, kui on täpselt näha, mida ja kuidas nad teevad. einoh, milline täpsus ja lihaste kontroll! ma õppisin beata käest maavärisemist, see on selline et terve keha rappub hästi kiiresti. lahe. nüüd tuleb see kohe mingis tantsus ära katsetada.

neil oli ka oma pisike koeranässakas nimega mimi kaasas. isegi laval. ja tundide ajal ka muidugi. kuts istus maki kõrval laua peal ja oli omaette. kui plaksutama hakati, siis muutus ka tema ärksaks. talle meeldivat aplaus.

kõige rohkem meeldis mulle selle tantsupaari juures see, et kuigi nad on kõrgeim professionaalsuse klass, mida euroopas araabia tantsu alal leida võib, siis ei staaritse nad üldse. beata rääkis meile oma ishiase-vaevast ja soovitas magneesiumi süüa. horacio jagas, kuidas neid on egiptuses miljon korda rahadega ja halva kvaliteediga petetud ja kuidas ta lõpuks ikkagi kõik esinemisriided ise peab valmis õmblema ja pärast on tükk aega sõrmeotsad täitsa katki. seda ühte shoud on ette valmistatud poolteist aastat, nad on egiptusest lauljad ja muusikud välja otsinud, plaadi teinud, tantsud välja mõelnud, riided disaininud ja ise dekoreerinud. näiteks ühe kleidi peale kulub 1500 klaaspärlit. neid horacio siis õmbleb öösiti.

kõigele lisaks on neil lahe huumorisoon. eneseirooniatki leidub parasjagu. esinemises oli see hästi näha. minu lemmiknumber oli see, kus beata tuleb lavale aleksandria stiilis kõrgetes kontsades, lilleke juustes, milaya minikleiti katmas ja laialt nätsu närides. siis ütleb mikrofoni, et teate, üks tema saksa sõbranna armus soome viikingisse ära ja kolis siia. tema oli siis palunud seda sõbrannat nendega koos esinema, ja alguses lischen oli öelnud jah aga pärast ikka ei. nii et nüüd lischen on lava taga ja ei julge välja tulla. et kutsuge, head inimesed, ta välja. meie siis hüüame julgustavalt, et lischen, lischen! muusika algabki ja beata järel tipsib lavale ei keegi muu kui 15 sentimeetri kõrgustes mustades kingades blondi pika parukaga ja minikleidis horacio! karvaseid sääri jagus kõigile. ohhh, kus ma naersin. number oli üldse stiilne, horacio-lischen polnud päris kindel, kuidas see tants käib ja jõllitas ägedalt beata pealt maha. näoilmed olid vastavad. noh, selliseid esinemisi on küllalt nähtud, kus tädid ronivad lavale, kuigi tants pole selge. ja siis just jõllitataksegi üksteist, mitte publikut. esituses oli üks teinegi number, mis satiiritses selle kallal, et suvalised tibid arvavad end ilgelt head kõhutantsijad olevat, kuna oskavad peput keerutada ja tissi väristada. kuna ala pole arenenud sama professionaalselt nagu näiteks jazztants või ballett, siis on ka autoriõigustega ja kvalifikatsioonidega nii ja naa.

oeh, ma võiks vist jäädagi cifuenteseid ülistama. aga kellel seda ikka nii väga vaja on. igatahes inspiratsioon keset koledat sügist on jälle leitud. elagu tants!

öine jorin...

ma olen nii väsinud, et kukun praegu ümber. sellepärast ei jäksa magamagi minna. parandasin täna 30 inglise keele kontrolltööd ära. oma 5 tundi läks selle nahka. ah, ega noored naised ei peagi reedeõhtuti linna peal lillutama. ongi hea, kui on põhjust kodus istumiseks. hommikupoolikul õmblesin tanstukleitidele igasugu kulinaid külge. ja rebisin osa maha ka. need, mis koledad. värsket õhku hingasin ainult õhuakna kaudu.

homme, ehk siis tegelikult juba täna, on see suur ja kauaoodatud päev mil annushka astub jälle üle pika aja savoy teatri lavale. me peame juba hommikul kuke ja koidu ajal (ehk kell 11) kohale kobima, et mingeid saundtsekke ja eiteamida teha. teate, see savoy lava on nõme. ta on kaldus. noh, ikka korralik teatrilava. aga proovi sa tantsu keerutada kaldus põranda peal. konjakit pole vajagi...

siis veel kardan ma, et bänd mängib midagi valesti. nad on ennegi sellise tükiga hakkama saand. äkki ma unustan koreograafia ära ja hakkan keset shöüd segast panema? äkki mul läheb kõht gaasi täis ja siis tantsin nagu karupoeg puhh. ma sõin juba täna keedetud ube. need peaks ilusasti väikese gaasi hakkama panema.

ja nagunii, kui ma praegu teki üle pea tõmban, siis vähkren pool tundi ega saa und. mulle on selline komme viimasel ajal tulnud. see on vist ikka selle stressi pärast. esiteks on stress moehaigus ja mina olen igal juhul väga moekas. teiseks on mul südame rütmihäired ja arst ütles, et just stressist ongi. nii et mind ei paranda muu kui haud...

ühesõnaga, break a leg, nael kummi ja ni puha ni pera. k tshortu!

vähemalt internet arvab, et ma olen normaalne...

You Are 16% Paranoid Schizophrenic

You're so far from paranoid schizophrenic... you probably found this quiz to be quite amusing.

Are You A Paranoid Schizophrenic?

je suis francaise...

Your Inner European is French!

Smart and sophisticated.You have the best of everything - at least, *you* think so.

Who's" Your Inner European?

jälle see naaber...

kell on 01.17. ülevalt naaber vaatab monty pythonit. sest kuulda on laul "always look on the bright side of life". tal on seal sõpru ka, ma kuulen, kui nad räägivad. õnneks pole kuulda, mida nad räägivad...