hvala na posjeti!

ehk siis kiitos käynnistä. nagu horvaatias öeldakse. seal ma ka käisin. koos suviste töökaaslastega. firma maksis! lendasime finnairiga montenegrosse, sealt paar tundi bussisõitu dubrovnikusse. saime praamiga sõita ja puha. meid oli kokku kuus meest ja kaks naist, vanuselt 25-60. igati kirju seltskond. olime kodunt ära esmaspäevast esmaspäevani. ma oleks hea meelega juba laupäeval koju tulnud. ära väsitas see reis. terve teisipäeva ja pool kolmapäeva magasin maha. et end puhkusest välja puhata...
dubrovnik on tõeline turismimeka. seal on vahva vanalinn, mis on üpris hästi säilinud. ning ilusad supelrannad, soe ilm, palju kena loodust, huvitav saarestik ning väga kirju ajalugu. jugoslaavia sõja ajal 90ndate alguses dubrovnikusse kogunes palju pagulasi, sest mõeldi, et ega unesco maailmapärandit ehk siis vanalinna ometi hakata pommitama. hakati küll. päris palju tehti maatasa. aga pärast ehitati jälle üles. peaaegu kõik taksuojuhid, kellega suhtlesime, olid sõjaveteranid. riik vabastas nad maksudest ja nii nad said oma firmad püsti panna. horvaatia keskmine palk on u 500 eurot kuus. kuid näiteks dubrovnikus oli kõik sama kallis kui soomes. seda ma aru ei mõista, kuidas kohalikud hakkama saavad. kuigi suurem osa elabki ju tegelikult turismist.

ühel päeval kohtusime mõnusa taksoonuga, kes sõidutas meid paarisaja euro eest mostarisse (bosnia) ja tagasi. sõit kestis kolm tundi sinna ja teised kolm tagasi. pidime vahel ikka kohvi, pissi ja õllepause ka. käisime mingis türgi kindluses ronimas. bosnia poole sõites pidime kuus korda passe näitama, kuna sõitsime mööda rannaäärt. kõigepealt horvaatiast välja ja bosniasse sisse, siis bosniast välja ja horvaatiasse sisse, siis jälle horvaatiast välja ja bosniasse. tagasiteel (peale kella viit!) ei huvitanud meie passid enam kedagi. mingid üksikud onud vaatasid ükskõikselt, kui meie auto neist piirivalves rahulikult mööda suristas. nojah, tööaeg oli läbi. töökaaslane ütles, et näiteks indoneesias (ta elab seal talviti) pole peale kella viit ühtegi politseinikku tänaval näha. ametlik tööaeg olevat läbi. meie kohalik taksoonu ostis bosniast suure laadungi toiduõli. ütles, et palju odavam...

*ähh, nüüd see tobe blogger ei lase mul rohkem pilte siia panna. jätan jutu pooleli ja jätkan, kui blogger on paremas tujus... don't go anywhere!