veel mõned pildid horvaatia reisist...

viimati jäi mu horvaatia reisijutustus pooleli, kuna blogger hakkas jonnima. noh, nüüd ma enam eriti jutustada ei viitsigi, näitan pilte. eks te ise näete, et seal oli hästi mõnus. nägin esimest korda granaatõunapuud. nägime oliivipuid ka. keegi meist isegi maitses oliive, olevat väga vastiku maitsega olnud. ostsin turult suure hunniku granaatõunu, need olid küll hirmus head.on ju ilus elu, kui lõunalauast avaneb selline vaade? rand on pildist vasakul. seal lösutasime ainult ühel päeval. me ei jõudnud eriti biitsil olla, sest kappasime mööda linna ringi ja istusime vähemalt poole oma ärkvelolekuajast mõnes restoranis...dubrovnikus on hästi palju ehtepoode. see on siin mingi galeriiaken. käisime hästi lahedas galeriis, nagu muinasjutumaailm. enya muusika, imeline valgus ja ehted, ehted, ehted... horvaatia uhkus on filigraanehted, sellised hõbedast nikerdatud.


horvaatia toit pole eriti kiita. valge leib, soolane liha ja friikartulid. õnneks oskasin juba nädala lõpupoole tellida grillitud köögivilju. need on väga head. köögivilju saab, kui küsida. palju kasutati kapsast, kurki-tomatit ja rohelist paprikat. pildil oleva liha nimi on cevapcici. ja see punane paprikamöks oli hõrk. me tellisime seda juurde.
pilte bosniast. mostaris oli siin seal kive, millele oli kirjutatud, et ärge kallid inimesed unustage hirmsat sõda. kõik taksojuhid, kellega vestlesime, olid sõjaveteranid. käisime dubrovnikus ka ühel surnuaial, seal oli eraldi suur plats viimases sõjas hukkuneile. surnuaed oli väga kena, palju mälestusmärke, lilli, fotosid. katolik ikkagi. islami surnuaed oli palju tagasihoidlikum, lihtsalt palju teravatipulisi kivist poste.
mostaris on kuulus sild, mis sõja ajal puruks pommitati ja seejärel jälle terveks ehitati. sillal sebisid mingid noormehed, kes saksa turistidelt müts käes raha kogusid ja siis suure hõiskamise saatel jõkke hüppasid. jõgi tundub üpris madal ja kiire vooluga, aga kutid said sealt naksti välja. ühel hetkel sillal, teisel juba kaldal. mostaris oli ka palju kõhnu mustlasnaisi ja nende kriimunägudega lapsi, kes vilunult ja härdalt möödakäijate käest raha lunisid. bosnias kõlbab igasugune raha, nii riigi oma mark, horvaatia kuna kui ka euro. ostutänaval olidki kõik hinnad eurodes.
külastasime bosnias mingit moslemite püha paika, nimeks tekija. seal seoti mulle rätt pähe. ja kingad pidi jalast ära võtma, nagu moshees. kuigi reeglite järgi ei tohiks mu käsivarred nii paljad olla. üks vana onu laulis kõva häälega rõdult palvelaulu, ja siis käputäis inimesi läks kummardama ühte tuppa. meie aga käisime vaatamas "euroopa esimest vesiklosetti". ei tea, kes seda tõestanud on. aga noh, las neile jääb nende euroopa esimene.

nii bosnias kui horvaatias oli kasse ja koeri nagu muda. kasse veidi rohkem. nad passisid restoranide katustel ja laudade all õhtusööki. kedagi nad eriti ei häirinud. täitsa nunnud olid. üks neiu meie hulgast hakkas üht väikest kiisut paitama ja võttis sülle. siis küll kelner ütles, et nad levitavad haigusi. et kui ei usu, siis proovige järele. siis see neiu enam ei tahtnud kiisut...