esmaspäev, november 6

tahaks öelda midagi ilusat...

kui oskaks luuletusi kirjutada, siis nüüd kirjutaks. puhtusest ja kargusest ja valgusest... sellest, kuidas küünlaleek paneb õhu aknaklaasil võbelema. sellest, mis tunne on villastes sokkides. ja sõpruses. et on hea, kui tead, et oled kellelegi oluline. et kui see keegi ära sureks, oleks sinu elu palju vaesem. oleks üks koht vähem, kus sind oodatakse.

armastamine ja meeldimine on kaks nii erinevat asja. ma ei meeldi endale alati, kuid armastan siiski. igavesti. vanaema ajab mind tihti närvi oma jutuga, reageerib sageli üle, temaga pole lihtne. kuid ma armastan teda. tahan talle head, kuigi ta ei talita just alati minu meelest õigesti. sama lugu ka ema-isaga.

tahaks, et suudaks suhtuda niiviisi ka kaaslastesse-tuttavatesse. sõbrad on sõbrad selle pärast, et nad meeldivad mulle. ning ma ka armastan neid. aga mida teha inimestega, kes nii väga ei meeldi, kelle iseloomu nõrkused provotseerivad? püüda näha nende nõrkuste taha, näha inimest, kes on täpselt sama väärtuslik kui sina ise ja mustmiljon muud inimolendit? kõik loodud jumala näo järgi. tahta head inimesele, kelle eluviisi ja tegemisi sa eriti ei austa ja kellega lihtsalt pole hea koos olla. on tarvis ka julgust, et piirid paika panna. väga palju julgust. et mite hambaid krigistades koos kohvitada ja pärast taga kiruda. et öelda, vabanda, kuid ma ei suuda sinuga hea sõber olla. ma tunnen, et me ei mõista teineteist, ning see on kurnav. oleme lihtsalt tuttavad, eks? ma soovin sulle südamest kõike head...

4 kommentaari:

Asjadest ütles ...

Sa kirjutasid väga ilusti täna.
Mul on 1 hirm seoses armastamisega. Kas pole vahel nii, et nähes kui tihti ja odavalt inimesed ennast- ja oma tõdesid nö maha müüvad ja millegi "praktilise" vastu vahetavad- tekkib sinu hinges kõle kaledus, mis armastamise ja mõistmise asemel suudab vaid mõrult muiata? See on äratundmisrõõm- kuid ilma kaastundeta.
ja ühel päeval avastad sa tõesti- et sul pole muud, kui USK.

annushka ütles ...

jumal tunneb seda kibedat "äratundmisrõõmu" vist pidevalt. kui meie oma tõed välja vahetame ja sealt lähme, kus aed madalam. ja ta ikka usub meisse. sest maailm pöörleb veel, lõpp pole veel tulnud. veel on lootust armastus leida ja armastama hakata, ehk siis jumala pool valida. kuigi vahel tundub, et mida aeg edasi, seda võimatumaks kõik muutub. ma pettun ju eneses ka. ja teistes eriti...

kuidas lapsed armastavad?oled sa neilt midagi uut õppinud?

Asjadest ütles ...

Lapsed või? irw!
Laste armastus käib kõhu kaudu ju. Kui nänni saab siis on suur laav- kui nänni ei tule- siis näri muru ja sae pekki!!
Simpel.

annushka ütles ...

oh jah, lapsed paljastavad inimese loomaliku loomu. ma fännan nüüd hirmsasti c.s.lewisit. temal on teooria inimese kohta, et on kolm mina: loomalik, saatanlik ja inimlik (animal self, diabolical self ja human self). see inimlik mina on jumalale kõige lähemal, ning peab moraalsetes küsimustes võitlema loomalike instinktide (füüsilised himud) ning saatanlike instinktide (viha, kadedus, kahjurõõm jne) vastu. lapsed pole veel eriti vist õppinud võitlema või varjama, nemad lasevad kõigil minadel möllata vabalt...