ich bin glücklich...

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...