sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...