kaisaniemi metroosse viib tunnel, mida ka opintoputki'ks kutsutakse. sest see viib ülikooli kampusele. noh, see opintoputki on selline krobeliste ebaühtlaste seinte ja laega. mingid kunstnikud otsustasid rahvale rõõmu teha ja koopa pilte täis maalida. mina olen nüüd küll palju rõõmsam. kuna kõnnin selles tunnelis pea iga päev. nüüd on lahe lakke vahtida...
leotasin ja keetsin potitäie ube. panen plastikkotikestesse ja sügavkülma. siis on hea võtta. ei pea ostma plekkpurgiube, mis tekitavad kindlasti vähki. arvatavasti kõik tekitab vähki...
viimati jäi mu horvaatia reisijutustus pooleli, kuna blogger hakkas jonnima. noh, nüüd ma enam eriti jutustada ei viitsigi, näitan pilte. eks te ise näete, et seal oli hästi mõnus. 
nägin esimest korda granaatõunapuud. nägime oliivipuid ka. keegi meist isegi maitses oliive, olevat väga vastiku maitsega olnud. ostsin turult suure hunniku granaatõunu, need olid küll hirmus head.
on ju ilus elu, kui lõunalauast avaneb selline vaade? rand on pildist vasakul. seal lösutasime ainult ühel päeval. me ei jõudnud eriti biitsil olla, sest kappasime mööda linna ringi ja istusime vähemalt poole oma ärkvelolekuajast mõnes restoranis...
dubrovnikus on hästi palju ehtepoode. see on siin mingi galeriiaken. käisime hästi lahedas galeriis, nagu muinasjutumaailm. enya muusika, imeline valgus ja ehted, ehted, ehted... horvaatia uhkus on filigraanehted, sellised hõbedast nikerdatud.
horvaatia toit pole eriti kiita. valge leib, soolane liha ja friikartulid. õnneks oskasin juba nädala lõpupoole tellida grillitud köögivilju. need on väga head. köögivilju saab, kui küsida. palju kasutati kapsast, kurki-tomatit ja rohelist paprikat. pildil oleva liha nimi on cevapcici. ja see punane paprikamöks oli hõrk. me tellisime seda juurde.
pilte bosniast. mostaris oli siin seal kive, millele oli kirjutatud, et ärge kallid inimesed unustage hirmsat sõda. kõik taksojuhid, kellega vestlesime, olid sõjaveteranid. käisime dubrovnikus ka ühel surnuaial, seal oli eraldi suur plats viimases sõjas hukkuneile. surnuaed oli väga kena, palju mälestusmärke, lilli, fotosid. katolik ikkagi. islami surnuaed oli palju tagasihoidlikum, lihtsalt palju teravatipulisi kivist poste.
mostaris on kuulus sild, mis sõja ajal puruks pommitati ja seejärel jälle terveks ehitati. sillal sebisid mingid noormehed, kes saksa turistidelt müts käes raha kogusid ja siis suure hõiskamise saatel jõkke hüppasid. jõgi tundub üpris madal ja kiire vooluga, aga kutid said sealt naksti välja. ühel hetkel sillal, teisel juba kaldal. mostaris oli ka palju kõhnu mustlasnaisi ja nende kriimunägudega lapsi, kes vilunult ja härdalt möödakäijate käest raha lunisid. bosnias kõlbab igasugune raha, nii riigi oma mark, horvaatia kuna kui ka euro. ostutänaval olidki kõik hinnad eurodes.
külastasime bosnias mingit moslemite püha paika, nimeks tekija. seal seoti mulle rätt pähe. ja kingad pidi jalast ära võtma, nagu moshees. kuigi reeglite järgi ei tohiks mu käsivarred nii paljad olla. üks vana onu laulis kõva häälega rõdult palvelaulu, ja siis käputäis inimesi läks kummardama ühte tuppa. meie aga käisime vaatamas "euroopa esimest vesiklosetti". ei tea, kes seda tõestanud on. aga noh, las neile jääb nende euroopa esimene.
nii bosnias kui horvaatias oli kasse ja koeri nagu muda. kasse veidi rohkem. nad passisid restoranide katustel ja laudade all õhtusööki. kedagi nad eriti ei häirinud. täitsa nunnud olid. üks neiu meie hulgast hakkas üht väikest kiisut paitama ja võttis sülle. siis küll kelner ütles, et nad levitavad haigusi. et kui ei usu, siis proovige järele. siis see neiu enam ei tahtnud kiisut...
käisin täna lõbusa hambaarsti juures. eelmisest käigust on ikka päris kaua ja kartsin, et hambad on katastroofilises seisus. polnud ühtigi. mõned augukesed olid, need mätsitakse kinni. veel paar korda käin ja siis ongi tükk aega mureta. arst ütles, et nojah, kui niiviisi käiakse mitme erineva arsti juures, siis ei saagi hambad korras olla. tuleb mingi aeg ikka ühe vastuvõtul käia. noh, mis sa selle peale ikka kostad. ma ütlesin, et ma olen õnnelik, et mind üldse ülikooli hambaarsti juurde lasti. paari viimase aasta jooksul on olnud blokk peal, järjekorda võeti ainult uusi üliõpilasi. siis lõpuks keegi leiutas, et selline poliitika on ebaseaduslik ja blokk võeti maha. nii et ka mina saan jälle oma hambaid odavalt ravimas käia. jee!
ma vaene väetike.... käisin eile body pumpis. tegelikult mulle meeldib seal käia, igasugu aeroobikatest ja jõusaalidest on see minu jaoks kõige vastuvõetavam moodus ennast piinata. kuid siiski on see ikkagi piin. eile oli veel nitshevoo. aga täna... iga viimane kui lihas valutab. vetsupoti peale istumine nõuab ikka tõsiseid pingutusi. ning käe sirutamine, et kohvi keeta. jne.
aga ma tean, et see teeb mulle head. niiet iga kolmapäev kavatsen ma oma bodit pumpida. võibolla umbes kümne aasta pärast ei valutagi enam nii õudselt...
ah, ja praegu põletasin veel näpu vastu kuuma võileiba ära. küll mõne elu on ikka raske.
ma unustasin täna tööle minna! kujutage ette. lolli peaga ei vaadanud eile kalendrisse, et mis siis homme ka ees seisab. istun siis mina pool viis raamatukogus ja mõtlen targalt eesti keele proseminaritöö üle, kui telefon teeb vaikselt piip. vaatan, kes helistab... abbbbbbbi! torman rampsist välja, vastan - seal klient, et kas sa oled juba teel? et me ootame. noh, mina siis kukkusin vabandama nagu ogar, et oh ja ah, sellist pole minuga enne veel juhtunud. paarkümmend inimest pidid oma tantsutunniriided jälle seljast ära võtma ja kottu kõmpima. sest mul polnud ei muusikat ega midagi kaasas. tund jäi ära. küll oli piinlik. süda peksis veel kaua takkajärgi. mõnikord ma näen unes selliseid võimatuid situatsioone. aga see polnudki uni...
eile käisin kontserdil savoy teartris. layali simsimeya oli kõike reklaami tõesti väärt. laval oli nii palju rahvast, elavat muusikat, professionaalsust ja uskumatult täpset tanstutehnikat, et seda ei jõudnud vaatajana korraga haaratagi. energiat igatahes pritsis kõvasti üle ääre. läksime koos paari sõbraga tansijaid lava taha õnnitlema ning smugeldasime end ka nende after partyle. nagu korralikud gruupid ikka. rahvas vallutas ühe pisikese pitsakoha. kõigepealt söödi kõhud täis, siis algas tants ja laul otsast peale. nüüd juba improvisatsiooni korras. simsimeya otsiti kotist välja, mousa laulis oma äralauldud häälega ees ja teised takka järgi. meie plaksutasime nii et käelabad valusad ja tegime piltisi kah. harjutusvideod kairost ja helsingist leiad siit. simsimeya pole lihtsalt mingi kõhutants, see võtab isegi vaadates võhmale...
* suurepärane õhtu
ülevaltkorruse naaber, viieaastane albaanlasest poisiklutt hoidis mulle välisust lahti, kui ma tuppa tulin. no kas pole armas!
hiljem: päris kõike õpitud ei saanud nagu plaanisin, aga suure jupi tegin ära küll. siis tuli parim sõbrants külla, jõime veini, tegime süüa, ma tegin ühe koti sangad korda (asi on oodanud tegemist juba mitu nädalat). hea päev oli, no tõesti hea päev!
elagu reede 13...
jah ja täna on mul plaanis hästi tubli olla, pesu pesta, paar tundi õppida ning siis suurpuhastust alustada. tolmu võtta ja põrandaid pesta. ma pole eriline koristamisfänn, mis tähendab seda, et kui ma olen juba tolmuimejaga natuke susserdanud ja kila-kola kappi tagasi tõstnud, siis on korter korras küll. aga selline arvamine pole vist teaduslik, ega? sest mul elab kodus näiteks ämblikke. me saame üldiselt üpris hästi läbi, nemad ei puutu mind ja mina ei puutu neid...
ohhoo, täna on õnnepäev! reede kolmteist! päev tõestas oma erilisust juba kohe alguses. kui ma hommikul ärkasin (ehk siis alles praegu) ja pesutuppa läksin, et pesupesemisaeg kinni panna, oli seal üks vahva naabrimees. pikk, must, kõhn tehishammastega onkel jamaikast, kes ütles, et c'mon, let's have coffee at my place. kuna mina olin alles pidzhaamas ja hambad pesemata, siis ma ikka ei läinud talle külla. aga igati lahe intsident. selliseid asju juhtub soomes väga harva.
ning kui ma seda lugu kirjutasin, helistas mulle keegi walter ja kutsus paari nädala pärast oma kodupeole mind esinema. ning lubas maksta minu palutud hinna ka. ei hakanud virisema, et oh, nii kallis. ma ütleks, et jään huviga ootama, mida tänane päev veel toob.
väljas sajab päikest ja linnud laulavad akna taga, tititüü, tititüü. mul on alles veel kaks horvaatiast toodud apelsini. ise turult ostsin. toreda mutikese käest.
ai kammaijjaa, ma olen "armunud" valesse mehesse. teate küll, mitte päriselt armunud, rohkem nagu kinnisidee vms. täitsa nõme. tüüp on abielus. ja isegi kui poleks, ega ma temaga elada ka ei tahaks. teadlikult teda ei valiks. arumaimõista, mis mul viga on. aga ma ei saa seda meest meelest. lõpp melanhoolne tunne on. jamajamajama...
ehk siis kiitos käynnistä. nagu horvaatias öeldakse. seal ma ka käisin. koos suviste töökaaslastega. firma maksis! lendasime finnairiga montenegrosse, sealt paar tundi bussisõitu dubrovnikusse. saime praamiga sõita ja puha. meid oli kokku kuus meest ja kaks naist, vanuselt 25-60. igati kirju seltskond. olime kodunt ära esmaspäevast esmaspäevani. ma oleks hea meelega juba laupäeval koju tulnud. ära väsitas see reis. terve teisipäeva ja pool kolmapäeva magasin maha. et end puhkusest välja puhata...
dubrovnik on tõeline turismimeka. seal on vahva vanalinn, mis on üpris hästi säilinud. ning ilusad supelrannad, soe ilm, palju kena loodust, huvitav saarestik ning väga kirju ajalugu. jugoslaavia sõja ajal 90ndate alguses dubrovnikusse kogunes palju pagulasi, sest mõeldi, et ega unesco maailmapärandit ehk siis vanalinna ometi hakata pommitama. hakati küll. päris palju tehti maatasa. aga pärast ehitati jälle üles. peaaegu kõik taksuojuhid, kellega suhtlesime, olid sõjaveteranid. riik vabastas nad maksudest ja nii nad said oma firmad püsti panna. horvaatia keskmine palk on u 500 eurot kuus. kuid näiteks dubrovnikus oli kõik sama kallis kui soomes. seda ma aru ei mõista, kuidas kohalikud hakkama saavad. kuigi suurem osa elabki ju tegelikult turismist.
ühel päeval kohtusime mõnusa taksoonuga, kes sõidutas meid paarisaja euro eest mostarisse (bosnia) ja tagasi. sõit kestis kolm tundi sinna ja teised kolm tagasi. pidime vahel ikka kohvi, pissi ja õllepause ka. käisime mingis türgi kindluses ronimas. bosnia poole sõites pidime kuus korda passe näitama, kuna sõitsime mööda rannaäärt. kõigepealt horvaatiast välja ja bosniasse sisse, siis bosniast välja ja horvaatiasse sisse, siis jälle horvaatiast välja ja bosniasse. tagasiteel (peale kella viit!) ei huvitanud meie passid enam kedagi. mingid üksikud onud vaatasid ükskõikselt, kui meie auto neist piirivalves rahulikult mööda suristas. nojah, tööaeg oli läbi. töökaaslane ütles, et näiteks indoneesias (ta elab seal talviti) pole peale kella viit ühtegi politseinikku tänaval näha. ametlik tööaeg olevat läbi. meie kohalik taksoonu ostis bosniast suure laadungi toiduõli. ütles, et palju odavam...
*ähh, nüüd see tobe blogger ei lase mul rohkem pilte siia panna. jätan jutu pooleli ja jätkan, kui blogger on paremas tujus... don't go anywhere!
eile metroos oli ülilahe situatsioon. kahjuks ma ei julgenud pildistada. kaks sõjaväevormis noormeest jõid pudelist valget viina. käsi, mille varrukal on soome sinivalge lipp, hoidis pudelit, millel ka sinivalge lipp. ma ei teadnudki, et meil on nii patriootilist viina olemas...
ahjaa, ma ostsin täna hunniku kõrvarõngaid. mul on kombeks iga paari kuu tagant üks kõrvarõngas ära kaotada, seega on kapp täis üksikuid ehtetükke. nüüd ostsin neli paari. peaks ikka jätkuma mõneks ajaks. isegi kui osad vahepeal jälle ära kaotan.
jiihaa, ma olen purjus. omg alati kirjutab mingeid totraid purjus lugusid. noh, nüüd mina ka :) käisime töökaaslastega väljas, hooaja lõppu ning sünnipäevi tähistamas. söögirestoranis oli külm ja kõle, kuid toit oli täitsa hea. siis läksime mingisse suitsusesse baari, ma olen täitsa suitsuliha praegu. õhtu saldo: poolteist klaasi valget veini ning 3 iiri kohvi. mehed muudkui aga tegid välja. ja mina päris purjakil. vähese harjutamise viga... rahvas läks veel tanstima kuskile, aga kuna mul on homme pikk päev ees, siis mina tulin ära koju. hakkan juba vaikselt kaineks saama.
täna on olnud hea päev. kuulasin ivo linna plaati päeval, praegu kuulan ka. iff rokib!!! tuleb lapsepõlv meelde, muretus ja turvalisus. täielik nostalgia. kikilips, sangar seiklusfilmis,viis viimast ja sõlmi juustest lahti pael...
alkohol on muide huvitav asi. inimeste põhiinstinktid hüppavad järsku välja. näiteks meie töökollektiivis ilmnes täna musitamist, naistöökaaslaste tisside üle arutelu ning igasugu muud flirtimist. mis ei tuleks kaines peaga kõne allagi. huvitav. kuid mina keeldusin kategooriliselt igasugusest musitamisest. niiiii purjus ma siiski polnud. ughh! joku roti sentään...
sõidame sama rahvaga esmaspäeval nädalaks horvaatiasse. seal saab olema üks pikemat ja suuremat sorti purjutamine. loodan, et vahel on ka selgeid ja helgeid hetki ning võime koos vahvaid asju teha. esmaspäeva hommikul on kogunemine hommikul kell kümme, kavas kohv ja konjak. kell 12 suundume koos lennujaama. kavatsen paar head raamatut kaasa võtta. siis pole vahet, kui teised purjutavad. ma võin ennast ise enterteinida.
seoses ishiasega või mis ta mul nüüd ongi, naersin emmele, et ma olen ikka üks vigane pruut. seljast lombakas, poolpime ja natuke totter ka...
daki kirjutas abieluettepanektutest. kuigi ma pole päriselt kunagi kellegagi tõelises suhtes (st. et oleks otsustatud koos olla), olen oma elus siiski mõningad ettepanekud saanud. viimati eile üks minust palju vanem tuttav mees küsis, et noh, kas ma olen juba aru saanud, et ma tahan temaga abielluda. ta küsis seda ka paar aastat tagasi. tollal keeldusin. nagu nüüdki. aga igati romantiline metrookeskustelu.
üks ettepanek tehti minu sünnipäeval. jälle metroos (ma veedan pool oma elu metroos...), telefonitsi. ja jällegi keeldusin. sama sõber olevat mind ennegi naiseks tahtnud. mina seda situatsiooni ei mäleta, kuid tema sõnul olevat ma väga upsakalt vastanud, et "loomulikult mitte", ning tema süda purunes tuhandeks killuks. kuidas ma küll nii tuim olin, et seda ei märganud?
kord oleksin äärepealt fiktiivsesse abiellu astunud, nii sõbramehe poolest. kuid õnneks polnud vaja. muidu oleksin praegu vist juba lahutatud naine.
mõned aastad tagasi sain kokku oma sugulase tuttavaga, kes ka kohe kosja tikkus. seekord ütlesin ka selgelt oma jaa-sõna ning pulmad peeti järgmisel õhtul haapsalu rannas. olid pruutneitsid ja mingid lillekimbud ning onupoeg oli meisterdanud meile isegi traadist sõrmused. oli shampust ja kibe ja palju nalja. pärast veel läksime mu sugulaste juurde pidu pidama, tädi oli kooki teinud ja puha. tore pulm oli. kahjuks pole ma oma meest peale seda enam näinud. nii üürike see abieluõnn oligi...
mul on ikka kombeks olnud raamatukogu asemel kohvikutes konutada, kui vaja eksamiks õppida. raamatukogus on nii vaikne, et ma jään silmad lahti magama. kohvikus vähemalt elu keeb ja raamatki võib haarav tunduda. kuid täna istusin kaks tundi raamatukogu lugemissaalis. enne seda olin juba 4 tundi ülikooli sööklas passinud. söönud ja kohvitanud. üksipäini, eksamikirjandusega. oi, ma olen nii tubli.
homme peaks kuidagimoodi neli tundi kodus efektiivselt õppima. ei tea, kas õnnestub. kodus on igasugu tegemata asju. koristada oleks näiteks vaja. ja pesu pesta. ja prügi välja viia.
nii et kindlam oleks ikka rampsi minna. see kohvitamine läheb ju kulukaks ka, ning ega kuut tundi ei jaksa üheski kohvikus istuda. põis venib välja...
lõuna-horvaatias oli täna +23 kraadi sooja ja äikest. tuubin horvaatia keelt. äkki läheb vaja...
kada bi bilo hladno, ne bismo ishli na plazhu.
* kui sajab vihma
ohhoo, mis ma täna avastasin! itäkeskuse teisel korrusel on vene pood kalinka, kus müüakse pelmeene! russkije pelmeni! täitsa head. ma juba sõin terve paki ära.
täna sain hakkama spontaanse ja massiivse shoppamisega. reeglina mulle ei meeldi riideid osta, sest miski ei sobi ja kõik on üle mõistuse kallis. kuid vahetevahel, nagu välk selgest taevast, tuleb ostuvaim peale ja ma leian asju, mis tõesti sobivad ja mida mul vaja on. eelmine kord oli nii londonis. siis ostsin kahe tunni jooksul 60 naela eest (90 eurot) suure ja tarviliku hunniku riideid ja kingi. no ja täna oli umbes sama, ainult et väiksemas mõõdus. sain endale nunnu sügis/talvemütsi (mina, kes vihkan mütse, leidsin lõpuks ometi sellise variandi, mis katab kõrvad, ei litsu juukseid peadligi ja ei näe välja nagu pott), punase sametminiseeliku, kolm paari triibulisi sõrmikud, musta-pruunitriibulise kampsuni ja musta-valgetriibulise t-särgi. ajee!
ahvimõnu.
