kui väga külm hakkab, siis viskan ikka mingi hõlsti peale. aga tegelikult ka, jube hea. lusikaga, ilma leivata. mmm...
p.s. ja ei, ma ei taha teada, millest maksavorst tehtud on. miks ilusat elu mingite faktide teadmisega ära rikkuda?
ma nägin öösel und, et õpetasin mingile kaheksandale klassile rootsi keelt. ning olin täiesti hämmingus, et neid huvitas see asi. kõik tegid kenasti harjutusi ning said mu rootsikeelsest kõnest aru, töötasid kaasa jne. ma olin ikka täielikus segaduses, et kuidas on selline asi üldse võimalik. no siis muidugi kukkus keegi õpilane tooli pealt maha ka vahepeal, aga ikkagi...
ohhoo, kus on hea lugu netis püsti. õigemini ämbritäis häid lugusid! lugege pilleriinu postituse kommentaare! rehepapp on igatahes minu lemmik. jubejuss ja uhkeloom ja rehepapp on nagu ebapüha kolmainsus või midagi sellist... aint et rehepapil pole oma ploogi. laisk on. a no millal rehepapp on ausat tööd teinud, ah?
mõnel päeval tundub, et absoluutselt kõik inimesed siin ilmas on loodud selle jaoks, et mind närvi ajada. tänaval koperdavad ees, lasevad ukse vastu su sõrmenukke kinni, ütlevad asju, mis sind kurvastavad ning ei tee selle juures teist nägugi. inimesi on liiga palju ning keegi ei tee, nagu mina tahan.
näiteks loengusaalis istutakse pika pingirea mõlemasse otsa, jättes keskpaiga täiesti tühjaks. siis sa pead neist mööda trügima, kui sinna istuma lähed. see on nagu mingi taud, et istutakse ainult rea otsas. rea otsi ei jagu ju igaühele, mõni peab ikka keskel ka istuma. viimasel ajal mõtlen ma kahjurõõmuga, et häh, oma viga, et nüüd püsti pead tõusma, kui ma sust mööda lähen. ükskord lasin pingiotsa neiul püsti tõusta, et oma asjad kohale panna. kuna loengu alguseni oli veidi aega, käisin veel oma veepudelit täitmas. neiu pidi jälle minu pärast kaks korda püsti tõusma. kuradike minu sees muudkui muheles...
kui ma olen pahas tujus, siis tahan hirmsasti oma lemmiknarkotsi ehk suhkrut. istusin täna vihaselt metroos ja plaanisin, kuidas lähen poodi ja ostan suure laadungi jäätist. ja söön korraga ära. las siis maailm näeb, et mina teen, mis ise tahan. voh! siis hakkas tasapisi koitma, et tegelikult teen ma sellega halba ju ainult iseendale. maailmal on täitsa suva. teistel ongi parem irvitada, kui ma jälle veidi pekisem olen. ning millest on jäätis tehtud? sajast miljonist protsendist suhkrust ning lisaainetest E123-E666. ja vot ei läinudki poodi jäätisejahile. keetsin hoopis putru. mul on mandariine ka. jonnimistuju on peaaegu möödas...
kui sa plaanid järgmisel laupäeval helsingisse tulla, siis tule ja vaata ka talismani. mina teen koos paari sõbraga neile soojendust. et rahvas oleks ikka staarideks valmis. ja no kaugel see mu oma staari elugi enam on...
kohtume savoys!
maailm on täis komöödiaseriaale, kus naerdakse nende üle, kes mõnele inimesele armunult otsa vaatavad ning tema jutust tuhkagi aru ei saa. kuna on nii lummatud oma vestluskaaslase ilust või maitea millest.
noh, siuke asi juhtus täna siis lõpuks ka minuga. ma olengi enne sellistesse veidrikesse üleolevalt suhtunud, et kamoon, mees (või naine), mis, jutust ei saa aru või? et mis sa vahid seda rinnapartiid, ole asjalik. nüüd olen siis selle armunult vahtimise ka isiklikult ära proovinud. lausa töö juures.
selles koolis, kus ma hetkel asendusõpetaja olen, on väga kena, meeldiv ja muidu nunnu asedirektor. temaga mul ongi seal koolis kõige rohkem asjatamist, et kus ja mis ja kuidas raamatud, igasugu paberid ja kontrolltööd oleks seal kus vaja ja siis kui vaja. täna seisime koos koridoris teadetetahvli ees ja ta ütles midagi neljapäeva kohta. mina registreerisin ära ainult sõna neljapäev, sest imetlesin parajalt tema armsust ja keskendusin sellele, et see mees üldse olemas on. mitte sellele, mis toimub neljapäeval. siis küsisin, et misasja? noh, et ta paneb need siis sinna neljapäeval. jaa-jaa, olin mina nõus. ei julgenud küsida ka, et vabanda, aga ma ei saanud su jutust praegu sõnagi aru.
hiljem raalisin välja, et ta rääkis vist kontrolltöödest. eks ma neljapäeval lähe kohale ja vaata, mis nendega siis on...
Good infection
In Christianity God is not a static thing - nor even a person - but a dynamic, pulsating activity, a life, almost a kind of drama, a kind of dance. The union between the Father and the Son is such a live concrete thing that this union itself is also a Person.
The Church exists for nothing else but to draw men into Christ, to make them little Christs. It says in the Bible that the whole universe was made for Christ and that everything is to be gathered together in Him.
We shall love the Father as He does and the Holy Ghost will arise in us. He came to this world and became a man in order to spread to other men the kind of Life He has - by what I call 'good infection'. Every Christian is to become a little Christ. The whole purpose of becoming a Christian is simply nothing else.
"Be perfect, as your heavenly Father is perfect." Mt 5:48
I find that good many people have been bothered about that. Some people seem to think this means "Unless you are perfect, I will not help you." And as we cannot be perfect, then, our position is hopeless. But I think he meant "The only help I will give is help to become perfect. You may want something less: but I will give you nothing less."
That is why He warned people to 'count the cost' before becoming Christians. "Make no mistake," He says, "if you let me, I will make you perfect. The moment you put yourself in My hands, that is what you are in for. Nothing less, or other, than that. You have free will, and if you
choose, you can push Me away. But if you do not push Me away, understand that I am going to see this job through. Whatever suffering it may cost you in your earthly life, whatever inconcievable purification it may cost you after death, whatever it costs Me, I will never rest, or let you rest, until you are literally perfect - until My Father can say without reservation that He is well pleased with you, as He said He was well pleased with Me. This I can do and will do. But I will not do anything less."
And yet, this Helper who will, in the long run, be satisfied with nothing less that absolute perfection, will also be delighted with the first feeble, stumbling effort you make tomorrow to do the simplest duty. God is hard to satisfy, but easy to please.
Nice people or new men?
Much is expected from those to whom much is given. If you mistake for your own merits what are really God's gifts to you through nature, and if you are simply contented with being a nice person, you are still a rebel: and all those gifts will only make your fall more terrible, your corruption more complicated, your bad example more disastrous. The Devil was an archangel once; his natural gifts were as far above yours as yours are above those of a chimpanzee.
But if you are a poor creature - poisoned by a wretched upbringing in some house full of vulgar jealousies and senseless quarrels - saddled, by no choice of your own, with some loathsome sexual pervesion - nagged day in and day out by an inferiority complex that makes you snap at your best friends - do not despair. He knows all about it. You are one of the poor whom He blessed. He knows what a wretched machine you are trying to drive. Keep on. Do what you can. One day (perhaps in another world, but perhaps far sooner than that) He will fling it on the scrap-heap and give you a new one. And then you may astonish us all - not least yourself: for you have learned your driving in a hard school. (Some of the last will be first and some of the first will be last).
C. S. Lewis: Mere Christianity
(First published in Great Britain 1952)
hahaa, tegin esimest korda elus sellist asja nagu clearing my browser's cache. mul pole õrna aimu ka misasi see cache on aga nüüd saan ma jälle postitada. jee! oh seda õnne küll. maailm on jälle parem.
ma olen juba väikest viisi itinaine...
en kille sanoo: DEN tiden var min vildaste period med vin, kvinnor och sång.
annushka sanoo: men vin och sång är viktiga ;)
en kille sanoo: kvinnor är inte heller fy skam - men det borde räcka med en
annushka sanoo: hahaha :)
annushka sanoo: och inte är mycket vin så bra heller...
en kille sanoo: näe, för de två andra kommer liksom i släptåg ...
niiet pole neil naistel ühekaupa häda midagi. vähemalt üks sõber arvab nii...
kohtusin eile internetis ühe ammuse tuttavaga. kunagi kuus aastat tagasi olime sellised pooltuttavad, tere ja kuidas läheb. käisime vist paar korda koos lõunal. oligi kõik. ma olin tegelikult siis temasse armunud ka. sest kuda sa ei armu ära mehesse, kes näib olema kõike seda, millest sa unistanud oled, eksole. ega ma tegelikult ju ei tea, kas ta on kõike seda. kuid nii mulle näis. noh, eile tsättisime peaaegu tund aega, et kuidas läinud on ja mis teed. tema ka pole endale veel peret soetanud...
ning nüüd tuleb siis pealkirja põhjendus. pärast tunniajast kerget vestlust inimesega, keda ma pole kuus aastat näinud, olin ma juba temasse uuesti kõrvuni armunud. ning ei suutnud õhtul magama jääda, sest planeerisin vaimusilmas juba meie ühist tulevikku...
öelge palun, mis tablette ma sööma peaksin.
olin sööklas ja minu vastas istus mees, kes sõi nagu masin. kahvel käis suu ja taldriku vahel korrapäraste ning tihedate vahedega. suutäite närimiseks polnud eriti aega, mees lihtsalt neelas oma riisi ja lihasousti. mõned riisiterad jäid suures söömahoos huulte külge rippuma, kuni järgmine kahvlitäis nad sealt minema pühkis. ning kuna kahvel käis üsna tihedalt, siis oli suu sisene olukord ka ilmarahvale kenasti näha. ma ei teadnudki, et nii masinlikult võib süüa. kuid kohvi jõi mees pikkamisi ja naudiskledes. vahtis enda ette tühjusesse ja näol oli kerge naeratuse vine...
kuulsin metroos pealt, kuidas kena välimusega eesti noormees rääkis kõva häälega telefonis.
"olete sees või väljas?
...
ah sees... ja nett ka sees?
...
no vaadake ikka ilusaid naisi.
...
no ikka ilusaid.
...
mine vaata seksinestoonia punkt komm.
...
ess-ee-iks inestoonia, noh.
...
ei, punkt komm.
...
seal on igasuguseid asju püsti.
...
jaa, eesti naised.
...
ma ei oska helsingis midagi teha, lähen hakunilasse (see on vantaa linnaosa -toim.).
...
ei, ma ei saa sinna sisse. ma saan ainult saastakohtadesse sisse, sinna ei lasta.
...
jaa, laulsin talle. eesti keeles ikka.
...
nojaa, eluaegne keeld."
läheduses istus punt umbes viieteistaastaseid soome noormehi ning neide. üks poiss kõneles telefoniga, siis ütles teistele, et ta visati praegu kodust välja. aga et ta viinakapi võttis ikka kaasa. et oli öeldud, et kui ta (kuhugi) läheb, siis pole vaja enam koju tulla. igal mehel paistis taskus olema paks valge viina plasku. neist siiski avalikult ei joodud, ainult vilksamisi näidati. ühel nunnul latsekesel oli see plasku peaaegu juba tühi. poisuke ise istus pea rippus pingil ja mõmises midagi. kaaslased vahetasid omavahel natuke nõutuid kuid lõbusaid pilke. kutt sai siiski omal jalal veel vagunist välja.
jah, laupäeva pärastlõuna on käes...
õue peal longib lahtine hundikoer! tegi minu akna all väikese peatuse ja sõi isukalt maast mingeid käkke. siis jolksutas edasi. soomes, helsingis ja lahtine koer! ja veel suur hundikoer!!! uskomatonta, mutta totta...
p.s. ma kardan koeri. olen isegi kaks aastat koeraga korterit jaganud, kassiga ka. aga ikka kardan mõlemaid...
veel üks imelik lugu. käisin mõni aeg tagasi tervisekontrollis. kontrollija küsis siis ka kaalu. üldiselt ma ennast väga ei kaalu, sest niikaua kui riided kapist selga mahuvad on ju kõik hästi. olin aga just mingis spordikeskuses kaalu peal käinud ja teadsin seda nukrat numbrit küll. ja kujuta ette, medõde ei uskunud mind! mul juhtus kunagi kooliarstiga samamoodi. keeldus uskumast, et ma tegelikult ka nii palju kaalun. noh, medõde kaalus mind siis ise oma aparaadiga ega uskunud oma silmi. seejärel ütles, et oh, sul on ju päris rasked riided ka seljas. ning kirjutas paberile kaks kilo väiksema numbri kui mida kaal näitas! pole võimalik, et ma nii palju kaalun, eksole...
ei tea, mis värk on. terve maja maha põletamiseks piisab tavaliselt ühest poolkustunud konist. lehed vahel ikka teatavad selliseid uudiseid. kuid küünla süütamiseks läheb mul kaks tikku ning hoolt ja keskendumist. hea, et ma elukutseliseks süütajaks pole hakanud, ma läheks pankrotti. kulutaks liiga palju tikkude peale...
olen viimasel ajal tähele pannud, et mul on hirmus palju asju. õnneks korter on suht väike, nii et palju siia ei mahu. olin varem arvamusel, et ega mul eriti nipsasjakesi ole. ise neid ei osta, ning mingid kingitud portselanist kassid kas kingin edasi või viskan minema. kuid kui kaine pilguga kodus ringi vaadata, siis on mul siin ju ilmatu hulk sellist kraami, mis mitte tarbeesemed pole. ja just nimelt kingitud. ning need väikesed kingitused meeldivad nii silmale kui hingele. elu sees ei viskaks ära või annaks edasi. neid kingitusi ühendab see, et nad on südamest antud. rahaline väärtus pole ilmselt kuigi suur. seda suurem on emotsionaalne väärtus.
lepatriinud sain tiiu käest peale tema kooli jõulupidu, kus käisin esinemas. triinud on tänutäheks tantsu eest. toovad tuppa soojust ka talvel.
pegasus on annina sünnipäevakingitus mulle. ta on väga andekas kunstnik. ning väga kallis sõber. heade mõtete ja unistuste kink...
triangel leidis sellise vahva laulukese internetist. kõik on sulatõsi, millest helsingi vingukoor laulab...
koristasin ükspäev. kodu oli omaette päris korrast ära läinud. peeglikapi peale ei mahtunud enam uusi kirju, ajalehti ega salle. vanad pidi eest ära korjama. pühkisin isegi üle pika aja tolmu. nii hea sai. leia piltidelt 77 erinevust...
enne - ja pärast
updeitisin bloggeri beetasse. ega ma ei tea, mida see beeta tähendab, aga mõnusam on küll. ei pea mingi itinaine olema, et ploogis koristada ja mööbeldada ja pilte seinale riputada. mõtlesin, et teen kohe korraliku remondi ja muudan kõik teistmoodi. kuid siis tõdesin, et ma olen ikka liiga konservatiivne selle jaoks.
tegelikult ka. mul on viimased viis aastat täpselt samasugune soeng olnud. mitte midagi pole muutnud. käinud lihtsalt juuksuris updeitimas. suur hulk riideid on ka viimase kaheksa aasta jooksul soetatud. kui katki pole läinud, siis kannan ikka veel. mõne uue olen ju loomulikult ka ostnud. nüüd ongi kapis liiga palju riideid. prillid olen uued ja teistsugused ostnud. esimesed sain neljateistkümneselt, kuid need tekitasid allergia. siis viieteistaastaselt sain teised prillid, mis vahetasin välja alles paar aastat tagasi. praegused läksid eelmisel suvel veidi katki, kuid käisin parandamas. ehk peavad kümme aastat vastu. nagu eelmisedki. kodus mööbeldan haruharva. kui miski on kuhugi pandud, siis on sel ju mõte ning ümberpaigutamine pole vajalik. ema käib siin mõnikord uusi tuuli toomas. kui mulle meeldib ning uus järjestus mõttekam on, lasen olla. kui ei meeldi, tirin kõik oma kohale tagasi.
ei tea, millest see konservatiivsus õige tuleneb? hirmust muutuste ees või lihtsalt laiskusest ja mugavusest? las jääda nii kui oli. las jääda nii kui on. las jääda saladuseks, et...
üleval korrusel elab üks mees. vist mitte väga vana. talle meeldib hirmsasti rokkmuusikat kuulata. ning ka teistel kuulata lasta. eriti öösiti, sest siis rahvas ei sebi enam omi asju. kõik on kuss ja vagusi ning kuulavad sõnakuulelikult tema korterist kostvat rokk-kontserti. eile lasi ta isegi täitsa häid lugusid. umbestäpselt kell üks öösel hakkas tulema mingi bassiviisike. mõtlesin algul, et soh, et nüüd on hakanud ise bassi mängima. natukese aja pärast sain aru, et ei, lihtsalt lugu algab niimoodi tagasihoidlikult. oli hoopis queen'i bohemian rhapsody. kuigi oli igati kvaliteetne unemusa, magama jäämine sõi aega ning närvegi veidi.
kirjutan täna oma armsale naabrile tänukaardi. koos palvega oma muusikalised õhtud juba kesköö paiku ära lõpetada.
ükskord eelmisel suvel käisin tal öösel isegi ukse taga. sest et muusika mängis üle mõistuse kõvasti, terve maja kajas. ta ust lahti ei teinud. siis kutsusin politsei. neile ta ka lahti ei teinud, kuid musa keeras vaikseks. lõpp hea, kõik hea.
kuulasin ühe naise kõnet sellest, kuidas printsessid ootavad oma päästjat. nii vaimses kui puht praktilises mõttes. tal on täitsa õigus. vastus küsimusele what makes a true princess pole mitte ilu, päästja prints, rikkus või isegi vabadus vangistusest. vastus on veri...
et vastusest paremini aru saada, tuleb vist kõne ise ära kuulata. head kuulamist!
oi, praegu tuli jube tugev déjà vu. ning tuli matrix 1 meelde. it's usually when they change something in the system... jajah.
ma olen täielikus ahvivaimustuses hispaania keelest. muudkui püüan lauseid kombineerida nendest mõnedest sõnadest, mida juba tean. bussis inimesed jäävad vaatama, kui ma enda ette pobisen. mul ükstaskõik. täna jõudsime lección 3 juurde. teemaks on perekond ja sugulased. kas teadsite, et hispaania keeles on neli 'olema'-verbi? neli! see räägib ilmselt ka midagi hispaanlaste kultuuri kohta. igasugune olemine on väga tähtis ning olemiste vahel on ikka vahe vahel.
* mu onupoeg on surnud (hisp.k.)
vabandan nii shokeeriva näitelause pärast. kuid see on tõsi. ning see oli esimene lause, mis tuli pähe seoses sõnaga primo.
väljast külmast tulles kuum juurviljasupp, praetud sibulaga. see on juba päris pirakas killuke õnne. praetud sibula, värske pesu ja küünlaleegi toss tuletavad lapsepõlve meelde. soojust ja turvalisust. mäletan, et me vennaga ühel jõuluvaheajal pidevalt süütasime küünlaid ning puhusime ära. et head lõhna tuleks. vanaema läks lõpuks tigedaks, et pole enam, mida hingata. kõik on küünlatossu täis. siis pidime piirduma sulanud küünlarasvaga mängimisega...
mul oli kunagi korterikaaslane, kes vajas üleloomulikult palju värsket õhku. kui tema üksi kodus oli, siis oli korter nagu külmik. eriti talvel. kõik aknad jätkuvalt lahti. muudkui tuulutas. ning igasugused praadimisehaisud ja küünlatossud tuulutas ta ka koheselt välja. ei saanudki kodu hõngu luua...
lugesin nädalavahetusel eestikeelset noortekirjandust. aino perviku arabella, mereröövli tütar, katrin reimuse haldjatants, aita kivi lendutõusja. ei tea, kas ma olen oma arengufaasis teismeliseikka toppama jäänud, või mis, kuid see on mu lemmikkirjandus. kooliealistele mõeldud raamatud on ausad, siirad ja neis on lootust. nagu hassan ütles arabellas: igaüks võib teha nii, et maailmas oleks kasvõi üksainus hea inimene. tema ise võib olla see üks. lasteraamatud õhkavad just seda mõtet. inimesed janunevad headuse järele. see tõmbab ligi.
mida vanemaks saad, seda keerulisemaks elu muutub. seda raskem on uskuda. üldse millessegi. lasteraamatud õhutavad usku headusesse ja tulevikku ja armastusse. peab uskuma! sest see on ainus lootus. loen hetkel ka mitte-lastekirjandust. kuid seegi teos julgustab uskuma. c.s. lewis kirjutab, et me elame vaenlase poolt okupeeritud maailmas. ning mõnikord tundub, et teistmoodi ei olegi võimalik. kuid okupatsioon lõppeb varsti. enne tuleb aga igalühel oma pool valida. ja palju põrandaalust tööd teha. et ise püsima ja uskuma jääda. sest avalik meedia toob liiga palju halbu uudiseid... igati mõistlik ning mõistetav võrdlus. soovitan soojalt mere christianity läbi sirvida. see raamat püüab olla aus.
lõppu veel aus luuletus...
viimane aster
nüüd puud on raagus,
vihmavarjud lahti
ja nukrad näod
on inimestel peas.
kes naeratab,
see hiilib salamahti,
just nagu pahateinu
teiste seas.
ta korjab viimsed
kuldsed lehed üles
ja kõnnib kastani all
kummargil,
ning tulles aiast,
kuldrenetid süles,
näeb, õitseb lilla
hiljaksjäänud lill...
-aita kivi
kui oskaks luuletusi kirjutada, siis nüüd kirjutaks. puhtusest ja kargusest ja valgusest... sellest, kuidas küünlaleek paneb õhu aknaklaasil võbelema. sellest, mis tunne on villastes sokkides. ja sõpruses. et on hea, kui tead, et oled kellelegi oluline. et kui see keegi ära sureks, oleks sinu elu palju vaesem. oleks üks koht vähem, kus sind oodatakse.
armastamine ja meeldimine on kaks nii erinevat asja. ma ei meeldi endale alati, kuid armastan siiski. igavesti. vanaema ajab mind tihti närvi oma jutuga, reageerib sageli üle, temaga pole lihtne. kuid ma armastan teda. tahan talle head, kuigi ta ei talita just alati minu meelest õigesti. sama lugu ka ema-isaga.
tahaks, et suudaks suhtuda niiviisi ka kaaslastesse-tuttavatesse. sõbrad on sõbrad selle pärast, et nad meeldivad mulle. ning ma ka armastan neid. aga mida teha inimestega, kes nii väga ei meeldi, kelle iseloomu nõrkused provotseerivad? püüda näha nende nõrkuste taha, näha inimest, kes on täpselt sama väärtuslik kui sina ise ja mustmiljon muud inimolendit? kõik loodud jumala näo järgi. tahta head inimesele, kelle eluviisi ja tegemisi sa eriti ei austa ja kellega lihtsalt pole hea koos olla. on tarvis ka julgust, et piirid paika panna. väga palju julgust. et mite hambaid krigistades koos kohvitada ja pärast taga kiruda. et öelda, vabanda, kuid ma ei suuda sinuga hea sõber olla. ma tunnen, et me ei mõista teineteist, ning see on kurnav. oleme lihtsalt tuttavad, eks? ma soovin sulle südamest kõike head...
olen üle elanud ikstriim-ööpäeva. kõik algas sellega, et mul oli täna eksam. noh, mina olen ju üks kuulus eksamiks õppija. eile keskendusin laisklemisele, käisin sõbraga lõunatamas, olin oma elu esimeses hispaania keele tunnis (meid oli seal mustmiljon. loodan, et kui ilmad külmemaks lähevad, siis pooled tibid jäävad ära. ausalt, seal oli kokku umbes nelikümmend naist ja viis meest. osa tsikkidest lobises omavahel. murrr!).
siis tulin koju püha kavatsusega õppida. surfasin veidi netis, tegin süüa, tegin raamatu lahti. ja õpetaja saadetud ppt-slaidid. hakkasin pihta. õige huvitav oli, lugesin beowulfi ja shakespeari ja miltonit ja kuningas arthuri surmast ja... umbes kell kaksteist vaatasin kella ja tegin esimese laari kohvi. kell kolm tegin teise laari. kell viis sõin võileibu ja jõin jälle kohvi. mul on head shokolaadi maitsega kohvi. kell seitse oli lugeda jäänud ainult üks pikk tekst. otsustasin hetkeks diivanile visata ja silmi puhata. lebotasin pool tundi. kuidagi külm oli. siis tõusin üles, pesin hambad ja pakkisin suure seljakoti. kell üheksa algas neljatunnine eksam. tegin ära kolme ja poolega. eksam läks kaks korda paremini kui see eelmine. no see didaktika pole minu ala, noh!
eksamilt otse tantsutrenni, sealt lõunale, siis loengusse, sealt kiirelt teise tantsutrenni. siis veel poodi ja nüüd olen ma lõpuks oma armsas urus. ribikardinad on kinni, araablased laulavad kõlarites mahedalt. söön hapukurki. nii hea.
ma ütleks, et ma olen kangelane. kuigi natuke ajab minestama ja süda klopib ka. aga see võib vabalt olla sellest, et pole juba kuus tundi söönud. peaks vist midagi peale hapukurgii veel sööma...
