köh-köh...

ma jään kohe haigeks. pidin pärast hommikust loengut rampsi istuma minema, aga tegin hoopis targemini. tulin enne õhtust loengut korraks koju lebotama. nüüd joon ürditeed, kampsun seljas ja jalad kuumas vees. küünlad põlevad, kuulan rahulikku india muusikat. ilus on. mulle üldse meeldib haige olla. siis tohib vabalt puhata, sest on selleks õigus. ei pea kogu aeg mingitele tegemata akadeemilistele töödele mõtlema. ja inimestega kohtuma. kuigi mulle meeldib ju õppida ja meeldib inimestega suhelda. siiski on vahel hea, kui ei tohi.

üksi elades olen avastanud endas erakliku poole. ma olen muidu ülisotsiaalne inimene. vahel lausa hüpersotsiaalne, kuid sellistel puhkudel ka katus sõidab. nii et püüan ennast vaos hoida. ja siis järsku mõnikord eelistangi omaette olla. vahva. peab ju ikka mitmekülgne inimene olema, eksju.

kahjuks pole mul sel nädalal lihtsalt aega haige olla. teatud projektid vajavad tegemist nüüd ja kohe. sellepärast vean end veel õhtul välja akadeemitsema. sest mul on seda diplomi jaoks vaja. naada, fedja, naada...

uus olemine...

ma õppisin täna uut moodi seisma. täitsa teine tunne on. nüüd tuleb seda kõvasti harjutada, et automaatseks muutuks. näe, ka vana koer leiab tera...

head jaanipäeva jah. ma tulin oslost tagasi...

rääkisin norras eesti neiuga inglise keeles, sest seltskonnas oli shotlasi. tema ütles mulle midagi ilusat ja ma tahtsin tänada. ütlesin hoopis "merry christmas".

oslo rongijaamas sain juhuslikult kokku vana tuttavaga tallinnast. no kui väike see maailm ometi võib olla, ah?

õppisin hääldama ühe armsa islandi poisi nime. tema meelest tuli mul jube hästi välja.

sõitsin bussis kogemata jänest.

rääkisin naiste vetsus keniast pärit naisega. pärast sõin koos hommikust ühe poolkenialannaga. go-go kenia!

kui ma ühel hommikul bensukast papptopsitäie kohvi ostsin, ajas müüja mu sealt kiiremas korras välja. ta pidi korra keldrisse minema ja poeuks oli vaja lukku panna. aga kohvi sain ikka kätte.

nägin rongiaknast oma lemmikvaadet - lumine maastik õhtul sinise hetke aegu. ütlemata ilus oli.

oslo raudteejaama hoone ees seisab suur tiiger. ei tea miks just tiiger?

vihastasin lennujaama turvakontrolli peale. sest pidin isegi oma saapad jalast ära võtma. eks see üks inimeste kiusamine ole. terroristid on ju ometi kavalad. niimoodi tavakodanikke läbivalgustades ja neilt veepudeleid ära võttes küll ühtegi bin laadenit kätte ei saada. aga noh, eks see kõik loob illusiooni, et meie turvalisusega ikka tegeldakse.
oleksin lennukiga peaaegu alla kukkunud, sest minu kõrval istuv mees ei järginud turvanõudeid ja kuulas musa kui elektroonilised aparaadid oleks pidand kinni olema. õnneks stjuardess tuli ja päästis meie kõigi elu.

proovisin tantsida merenguet ühe nunnu mehhiklasega, kes ei oskagi merenguet tantsida. aga puusanõks oli tal siiski olemas. neil pidavat see kõigil olema, nagu ta väitis. ta ütles ka, et ma olevat geenius. mulle meeldib, kui mulle selliseid asju öeldakse, muideks.

oslos maksab kohvikus üks latte ja võileib 11 eurot ehk siis mingi 170 eeku. sama hinna eest saab ka pitsa...

tegin seal norras igasuguseid julgeid asju. asju, mida ma ei julge aga siiski tahan teha. sest julgus on ju tegutsemist ka siis, kui kardad. suhtlesin inimestega, kellega ma üldjuhul ei suhtleks. tundsin end hästi situatsioonides, kus ma varem oleksin täiesti krambis olnud. ma ütleks, et see, mis minuga uuel aastal toimus, omab positiivseid tagajärgi. see polnudki lihtsalt mingi emotsioonilaks. jumal tegi hoopis põhjalikumat tööd...



* pilt on denka tehtud, samalt reisilt.

igavene rist ja viletsus nende meestega...

äh, küll meestega on raske. nendega koos on paha ja ilma on ka paha. mõnikord läheks küll hea meelega kuhugi kloostrisse ära, et enam ühtegi mehenägu ei näeks. aga no see pole ju lahendus. sest kui mul on ikka kibe ja tattipritsiv süda sees, küll ma siis ka abbedissaga või muu suvalise tegelasega raksu läheks. nagu dziisus kraist ütles, tulevad pahad mõtted ja teod inimese seest, mitte välistest asjadest. inimene võib ükskõik mis ilusa asja tuksi keerata. ja ei tee teist nägugi. noh, võibolla natuke krimpsutab, sapil on ju kibe maik man.

õnneks on võimalus neid p**ssekeeratuid asju hiljem ka parandada. ma juba vaikselt ühe kutiga alustasin, endal nutt kurgus. aga kasu oli. mees paistis asjast aru saavat. homme pean teise tegelase ette võtma. kuigi eriti ei tahaks...

selles mõttes olen ma küll õnnistatud, et mu ümber on palju seliseid mehi, kes tahavad tegelikult head. nad lihtsalt ei oska. nii nagu ka mina nendega ei oska. ja siis teemegi üksteisele roppu moodi haiget. aga ma olen näinud mitu korda, kuidas mees ennast parandada püüab ja parandabki. see paneb ka minu kõva ja külma südame sulama. alati just siis, kui ma olen juba valmis käega lööma ja tigedaks äärmuslikuks feministiks hakkama.

nii et kõik pole veel kaotatud. nii kaua kui on elu, on ka lootust...

touched by an angel...

pidin hommikul tööle hiljaks jääma. pidin ka bussi alla jääma. õnneks ei jäänud. ei hiljaks ega bussi alla. ainult süda tagus kiiremini kui muidu. ja hommikupuder jäi söömata. pääsesin üle noatera.

ma ikka vahel kujutan ette, mis tunne oleks auto alla jääda. surma mä väga ei kardagi, valu kardan rohkem. kujutlen, kuidas auto esiots sööstab vastu mu säärekonte, mis kriginaga purunevad. et mis tunne on, kui sa pooleks lähed... loodan, et seda kunagi kogema ei pea. aga noh, eks elus juhtu igasugu asju. näiteks sünnitamine on ka päris valus. lähed küll pooleks. aga seda tahaks vist ikka kogeda ka. mis sest et jube on.

ma olin nii 4-5-aastaselt väga huvitatud lapsesaamisest ja kõigest, mis asja juurde käib. emme siis ikka rääkis mulle lugusid, et mis ja kuidas. kui ma küsisin, et kui valus sünnitamine on, siis emme ütles, et pane käelaba ukse vahele ja viruta uks täie jõuga kinni. et vot nii valus on. päris valus ju siis...

ohutut õhulendu...

ma lendan reedel oslosse. loodan, et finnairi lenduritel läheb väheke paremini kui mõnel ameerika piloodil...

tu m'as promis le soleil en hiver...

potsataja leidis youtubest hirrrrmus arrrrmsa poistepändi, pivo vdvoem. ma otsisin siis ka ühe nende esitatud hea loo üles, in-grid'i hiti tu es foutu. mmm, täitsa kaifitav. kuigi poistepänd tegi selle loo peaaegu et paremini...

hea, hea, hea, hea, hea...

see salsaõhtu eile oli ekstraklass. elav muusika, bändis oli isegi paar tuttavat. näiteks kai olander, kes mängib meie idamaises grupis nay-flööti, mängis salsabändis saksofoni. ma ei teadnudki. kaitsu ise ütles, et tema repertuaar on vahemeremaade muusika. ma ütleks, et väga lai repertuaar on. ja ta pidada ka kirjutama lugusid sahtlisse. sest kuhu siis veel.

rahvast polnud liiga palju, mahtus ilusti tantsima. public corneri tantsupõrand pole teab mis suur. ja salsa keerutuste jaoks on vaja tsipake rohkem ruumi kui diskonõtkumise tarvis. ja mis kõige parem, leidsin endale väga hea tantsupartneri. keegi stan new yorgist, on helsingis ainult lühikest aega. kurb muidugi, et me enam ilmselt kunagi ei kohtu. sest no tants sujus meil ideaalselt. ta tegi vahvaid trikke, aga hoolitses ikka minu eest ka. lasi isegi mul trikke teha. assamajeerum, kus me bailasime. ma pole juba tükk aega sellist kaifi saanud. mees oli päris nunnu ka, kena musta habemega ja särava naeratusega. see oligi parim, sest kutt ise nautis asja. mitte ei püüdnud lihtsalt kuul välja näha. meil oli lõbus, isegi kui ma vahel mingid sammud sassi ajasin ja muud sellist. we just danced from the bottom of our hearts.

ma panin teda kohe alguses tähele, ta nägi veidi araablase moodi välja. aga ma tahtsin enne ära näha, kas ta tantsida oskab. sest paljud, kes salsapeole tulevad, oskavad ainult tammuda. siis kui nägin, kuda ta ühe tsikiga tantsis, läksin talle ise järgi. hea asi tuleb kohe ära tunda ja kasutusele võtta ju. vähemalt poole õhtust tantsisimegi siis koos. ja ta ütles mulle, et "you dance beautifully!" awwwww...

käisin tantsule palumas ka ühte nõmedikku. tähendab, ma ei teadnud, et ta nõmedik on. oli mingi cubano, tõmmu selline. ja tantsis hästi. no ma siis läksin, et kas tantsime. mees jäi mõttesse, et oh ei tea. mina, et kas jah või ei, mis sa pirtsutad. siis ta loivas aeglaselt tantsupõrandale. oeh, oleks pidanud ta sinnapaika jätma sellise vastiku suhtumise pärast. ma olin poole tantsust tohutult vihane, siis sulasin üles. sest lugu oli hea, kutil ka polnud viga, tantsuliselt. aga no, kamoon, selline ego ei mahu väikesesse tantsukluppi ära.

lõppkokkuvõttes kui ma klubist väljusin, ei suutnud ma naeratamist lõpetada. nirvaana oli...

kommi koolipoisi käest...

mul on kaheksandas klassis üks pikka kasvu noormees, "petri", kes käitub halvasti ja teeb, mida tahab ehk üldse ei tee, mida mina tahan. kuna ma olen lihtsalt asendusõpetaja, siis ma ennast väga ei piina ja lasen tal rahus olla ning ei tee temast väljagi. peaasi, et ta eriti valjult ei karjuks ja klassis ringi ei tõmbleks.

noh, ükspäev oli tund arvutiklassis. petril oli sinna keeld ja ma pidin saatma ta raamatukokku. petri ütles, et ei lähe, läheb hoopis poodi. ma ikka käskisin raamatukokku minna ja tema ajas oma jada, et läheb poodi. siis ma tegin omaarust head nalja ja ütlesin, et too jah mulle ka kommi, mul kõht tühi. pärast ütlesin selgesõnaliselt ikka et ära too, ma ei söögi kommi ja et mine siiski raamatukokku. tee vähemalt nägu, et lähed, eks. sest üks tähtsamaid asju siin elus on õppida ära sujuv kahepalgelisus, onju. siis ta ütles, et läheb jah rampsi. ja mina läksin tundi.

tulen mina 45 minuti pärast klassist välja, ukse taga ootab petri ja annab mulle... kommipaki. mul kadusid kõik sõnad suust ära ja ma hakkasin kokutama. olin nagu puuga pähe saanud. püüdsin kommipakki talle tagastada. ei võtt. ja ütles, et teistele ei tohi anda. et see on mulle. alles koridori lõpus suutsin ma ennast niipalju koguda, et talle aitäh öelda. no misasja...?

oye, mi cuerpo pide salsa...

lähen homme salsat tantsima. ma vahetevahel käin. leidsin täna oma lemmiksaidilt ka lahedaid tantsuklippe. siin on mingid tegijad kuuba kutid venemaal tsikke tantsitamas. kutid ärplevad oma oskustega, aga tibid on küll tuimavõitu. nad on lihtsalt rekvisiit või nii. mulle isiklikult ei meeldi tantsida mehega, kes liialt enesele keskendub ja ainult oma trikkide peale mõtleb. mees peab ikka värki juhtima. ega need mehed juhivadki. ainult et naised pole nendega ühel planeedil.
siin on ilmselt samad inimesed, kuid juba mõnusal olengul. rahvas lihtsalt naudib tantsimist, ei püüa eriliselt esineda. seda on hea vaadata. ja naine oskab ikka ka midagi teha, mitte ei tammu jalalt jalale.

kunagi mingis blogis keegi uuris, et misasi see bachata on. siin on väga hea näide selle tantsu kohta (võrdle eesti stiiliga!). bachata võib olla veidi igav, kui mees keerutada ja poose vahetada ei mõista. aga kui mõistab, siis on nummi. võib tantsida rahulikult ja tundega...

rõõmus ja suhteliselt lihtne tants on merengue (videol eesti mees marsib, tegelikult tuleks puusi nõksutada, nagu naine teeb. aga noh, hea, et põhjamaa mees niigi kaugele jõudis. *irw*). sammud on väga kerged, keerutused samad, mis salsas. minu kõigi aegade lemmik merenguelugu on suavemente. kuulsin seda esimest korda ammu peterburis, aga ikka veel ajab see viis mulle sipelgad naha alla.

lisaks veel minu jaoks uus tutvus, el baile de la botella dominikaani vabariigist. väga huvitav versioon ladinaameerika tantsudest. sest tavaliselt on pudelitants brasiilias ja terves ladinaameerikas üks igavene pornuha, aga see oli vahva. ¡arriba, arriba!

wagner koolipingis...

käisin täna jälle lastega kemplemas. neil on ikka hea kujutlusvõime, kui on vaja trikke välja mõelda. noorsugu polegi nii hukas. nupp nokib ja pea lõikab veel. mis sest, et kodused ülesanded tegemata...

eilne hetk...

elektersinine taevas
kuu särab männivõres
lumi krudiseb...

es mi cumpleaños...

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

mühaklikud meelitused...

nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...

lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.

alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.

naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...

hakkasin trendikaks ja kopeerisin ennast internetti...

übercuul...

sinustakin voi tulla trendipelle! se ei vaadi paljon, vain vähän asennetta ja paljon rahaa...

tsekkaa, mikä on kuuminta hottia:

übercuul raportoi tallinnasta: vapiskaa, rumat suomalaiset naiset!
bangkokista saa halvat guccin laukut ja hyvännäköiset vaimot
askartele itse übercuulit katu-uskottavat ipod-kuulokkeet
peräkammarin poijjaat ruppee rentikkäiks

mä en kyl ainakaan haluu olla so last season...

esmaspäevane needus...

kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.

ma joonistasin siis igasuguseid pildikesi, proovisin isegi ihana jone nägu pastakast välja imeda...

kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!

jälle üks ilus mees...

jone nikula on soome laulva noorsoo hirm ja õudus. mees pole suu peale kukkunud, lahmib paremale ja vasakule. tabloidid on temast vaimustuses, sest jone annab põhjust endast kirjutada. noh, mina teda ei tunne ja midagi tema isiku kohta öelda ei oska. aga ilus mees on ta küll. kunagi kirjutasin, et nägin maailma ilusaimat meest. jone läheb samasse lahtrisse. eriti meeldivad mulle ta hambad. ja kunagi meeldis mulle ka veel üks kuulus inimene, aga nüüd on ta minu jaoks juba so last season...

ja mitmekesine on kutt muuseas ka. tegeleb nii sõjaväenduse kui ka rahva enterteinimisega mitmel moel, osales näiteks tantsud tähtedega -saates. täitsa kena oli vaadata, kuigi puusanõksu siiski netu. selle jaoks on ta vist liiga hevimees.

ühesõnaga, ilusad mehed on minu nõrkus. sest ilu on ju nii ilus...

rauast killuke minevikust...

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...

harakad mängisid pingpongi...

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...