paar kena detaili kruununhakast

no kas pole armas? ja kui veel päike ka paistab, siis hing on kerge nagu sulg...

helsinki, moi ljubimõi gorod...?

elan helsingis veidi üle kolme aasta. kunagi vandusin endale, et mitte kunagi ei koli helsingisse. et nii kole ja kõle koht. noh, never say never, as they say... kaks esimest aastat hesas olid küll üpris koledad. miskipärast nägin enda ümber ainult hallust. arhitektuur on siin linnas ka väga segane. ühes kvartalis on kõrvuti selline must karp (üleval) ja ilus normaalne maja (all). kusjuures see must karp ehk siis makkaratalo (vorstimaja ehk käkk) on vist isegi kaitse all. isiklikult mulle absoluutselt ei meeldi 1960-70 aastate arhitektuur. aga noh, mis teha. võlukeppi mul ei pole ja pommitada ka nagu ei taha...

õnneks on helsingis siiski olemas ka ilusaid kohti. näiteks kruununhaka on üks lemmikuid. või siis punavuori. seal käin ma hinge puhkamas, kui makkaratalo jt. hulluks ajavad. allolev maja on üliõpilaste läbutamismaja. kesklinnas ja puha. seal müüakse odavat õlut ja tehakse pidusid, mõnikord ka väga kultuurseid. viimati käisin selles ümmarguses kuplis anglosaksi stiilipeol. sõime keskaegset sööki ja tantsisime keskaegseid tantse. mõned rääkisid isegi seda va vana inglise keelt, millest keegi loomulikult aru ei saanud, kuid pidid siiski huvi teesklema ja pingsalt kuulama pajatusi beowulfi seiklustest. tõeline experience...

ohhohhooo...

tippaleipä.....................................................putki

igavene teema selles elus on muidugi naised ja mehed. et kuidas on võimalik, et me ikka nii erinevad oleme. douglas jacoby on riputanud netti vahva loo sellel teemal.

soomlased on seda meelt, et naistel on tippaleipäaivot ja meestel putkiaivot. illustreerin neid ajusid siis ka pildikeste abil.

p.s. tippaleipä on ka väga ajakohane, kuna see on 1. mai maiustus. tegelikult ma seda maiustuseks ei kutsuks, kõva, liiga rasvane ja liiga magus. aga ega traditsioonide vastu ei saa...

kuri pilk...

igaks juhuks riputan üles. et äkki läheb vaja millalgi. siis on kuri pilk kohe võtta.

just a perfect day...

väga ilus koht. näitab ilusaid mõtteid...

птичку жалко...

просто не могу! сколько лет я стараюсь прочитать стихотворение есенина письмо матери. но никак! к стихам написана также очень красивая музыка. но мне не спеть. плачу уже после второго стиха...

innocence and experience...

Infant Joy

"I have no name
I am but two days old."
What shall I call thee?
"I happy am
Joy is my name."
Sweet joy befall thee!

Pretty joy!
Sweet joy but two days old,
Sweet joy I call thee;
Thou dost smile,
I sing the while -
Sweet joy befall thee.

William Blake, Songs of Innocence

The Sick Rose

O Rose thou art sick.
The invisible worm
That flies in the night
In the howling storm

Has found out thy bed
Of crimson joy,
And his dark secret love
Does thy life destroy.

William Blake, Songs of Experience

on the road again...

hahaa, tegin täna korralikku kardulaputru. nagu üks puder olema peab. mitte mingit lurri...

yalla! yalla!

see pilt on tehtud paar aastat tagasi, yalla! 2004 festivalil. pildil on jaana åhl, hosseny ja ashraf. shou nimi oli hafla masreya, egiptuse pidu. jaana on minu meelest üks maailma ilusamaid naisi. lisaks ta keha on natuke ebanormaalne, sest ta suudab teha selliseid liigutusi, mida tavainimene ei suuda. ma ikka korduvalt imestan, kui tema juures tunnis käin. proovin siis ise ka ennast käänata ja väänata.

anu toivonen on üks parimaid tantsuõpetajaid, keda ma olen üheksa aasta jooksul kohanud. kuna ta tegeles varem mingi dzhuudo või millegi taolisega, siis rõhutab ta lihastööd ja tehnika tähtsust. mulle tohutult meeldib. ilmekust on mul endalgi ülearu, seda ma ei pea nii hirmsasti juurde õppima.

leidsin haruldaselt stiilse ameeriklanna, kes araabia tantse tanstib. üldjuhul rabelevad ameeriklased laval nii, et tants on pudru ja kapsad. või siis on nende riietus nii kitsh, et naerma ajab. ja tants jääb maitsetu jõulupuu-moodi-kleidi varju. salome ei rabele ja oskab tõesti tantsida. väga nauditav. (videod on salome leheküljel allpool)

eesti, eesti, perkele eesti, ma tahan sinna saada...

varsti saab tallinnasse. jee. kavatsen tantsida pulmas. nutta, sest pruut on niiii kena ja kõik on niiii ilus. kallistada inimesi. külastada sugulasi. käia juuksuris. lonkida mööda vanalinna (minu lemmik!). harjutada eesti keelt. raisata raha (mida tegelikult küll väga pole). süüa imehead eesti ploomijogurtit. juua ploomimahla. pelmeenid, mmmm! kolada raamatupoodides. ja lihtsalt olla. istuda heldiniga köögilaua ääres ja rääkida, nii et lõuad valutavad. oi kui hea...

ei lain kirjain vaan lain henki...

"The only way to truly know right from wrong was through fellowship with God.
Devout Jews, however, typically poured enormous effort into knowing the Book of
God, but little into knowing the God of the Book. They ended up knowing
Scripture so well and understanding it so little that they could ‘prove’
emphatically that the Son of God was guilty of blasphemy and that it was their
holy duty to murder their Messiah." http://net-burst.net/

ei noh, first things first... :)
eks meist igaüks ole omamoodi variser mingis asjas. tervislik on näha, kus ja kuidas nimelt.

dreams are forever...

mulle on viimasel ajal meeldima hakanud bwo videod. nad teevad oma tõsist asja huumoriga, nagu ka endine army of lovers. eneseiroonia on terve mõistuse tundemärk. lisaks on martin väljakutsuvalt nunnu ning alexander bard tuletab mulle ühte head sõpra meelde. mitte välimuse, vaid ellusuhtumise poolest. ma nägin kusjuures täna öösel seda sõpra isegi unes. üldse oli mul väga huvitav öö, õhtul ei viitsinud koju tulla ja jäin sõbrantsi juurde. tema madratsil nägin siis igasugu seiklusi unes ning kohtusin heade sõpradega. kõigele lisaks olid mul vahepeal jalas tikkkontsadega mustad kingad. naiselikkuse tipp...

naisen käsveska

naise käekott on müsteerium. tihtipeale talle endalegi. nüüd otsustasin teha avaliku inventari oma käekotis. vaatame, mis siin siis on.

mobiiltelefon, roosa märkmik, kolm raamatut: v.lefler: a gentle and quiet spirit, j. eldredge: captivating ja dare to desire (laenasin sõpsilt), rahakott, kaks india filmi-dvd'd: ghunghat ja devdas (laenasin sõbrale, sain nüüd tagasi), punased sõrmikud, nätsupakk (jenkki on parim!), piibel, lauluraamat (nojah, eile oli ju pühapäev...), karvased kõrvaklapid, tühi kilekott, kasutatud kontserdipilet (eile oli higher ground gospelkontsert. uskumatult jube ja kohutav! ma ei teadnud kas nutta või naerda. selline ameerika klishee-värk, yo-yo-yall, put your hands together, dziiiisus is the loooord, yeah! appiiii! noh, vähemalt piletiraha läks heategevusele...), viis vana ostukviitungit, kätekreem, helkur pakendis, SAS lennupileti osa, usb-mälupulk, juuksekumm, taskupeegel, tampoon, pakk pabertaskurätte, kollane markerpliiats, üks sinine, üks must pastakas, sõidukaart, huulepulk lumene, rasked kõrvarõngad (kõrvad väsisid ära, pistsin kotti), ripsmetushsh, võtmekimp, carmolis-kurgupastill, viiesendine ja natuke prahti.

noh, vähemalt nüüd sai kott prahist tühjaks. jah, ja raamatud võtsin ka välja. ma loen neid parem.

i took the road less travelled...

tahtsin teha kartuliputru aga tuligi hoopis kartulisupp. jagub kauemaks...

a gentle and quiet spirit...

hakkasin teist korda lugema raamatut a gentle and quiet spirit. raamatu sõnum on nii radikaalne, et ühe või kahe lugemisega sellest ei saa õieti arugi. vahva on see, et autor toob ära kreekakeelsete sõnade tähendusi. piiblit tõlkides on paljud originaalsed tähendused läinud veidi kaduma. ja inimesed on agaralt püüdnud neid tõlgitud tähendusi oma eesmärkide kasuks koolutada, nii et lõpuks ei saa keegi enam millestki aru.

noh, raamatu tähtsaim sõnum on, et kristlased alluksid jumalale, valitsusele ja üksteisele. alandlikkus is the word (ma tean, et enamik inimesi saab allergilise reaktsiooni selle sõna peale). alandlikkus jumala suhtes on veel enam vähem arusaadav mõiste. aga siis lahkab ta 1 peetruse 3:1-6. ta väidab, et on oma 30-aastase abielu jooksul õppinud, et kui seda nõu järgida, siis on hundid söönud ja lambad alles. neid peetruse sõnu on ühel tänapäeva lääne naisel raske seedida ja uskuda. veel raskem praktikasse panna. aga ma ütleks, et olen näinud piisavalt näiteid sellest, kuidas piibli nõuandeid EI kasutata. nüüd võiks vaadata, mis juhtub, kui neid kasutada...

kuidas jamast jagu saab...

illlge kamm sõbrannaga. teadagi mehe pärast. antud situatsioonis mees polnudki nii tähtis, meie sõprus oli tähtsam. leppisime kokku, et see mees ei aja meid tülli. näh, ajas küll. mis me arvasime, et oleme mõned pühakud vä? lubage naerda, hahahahaaa! ega eriti naerutuju ei olnud.

mina olen sellise imeliku tundeeluga, et kui ma emotsionaalselt haiget saan, siis ma ei saa sellest kohe aru. mul läheb päevake-paar aega, enne kui valutama hakkab. ja siis valutab põhjalikult. lähedastes inimsuhetes on see hästi nõme. see, kes mulle haiget tegi, peab ootama, et ma talle sellest ükskord ometigi teatan. ja siis kogu see andeks palumise ja andeks andmise protsess veel peale. kogu jama võtab kõvasti aega ja sööb närvisid.

emme on mul täielik vastand. kui talle miski ei meeldi, siis purskab ta selle kohe välja. annab kaks nägu vastu larakat ja on võimeline poole tunni jooksul kõik andestama. mina olen selline vaikselt omaette mossitaja ja enesehaletseja. noh, vähemalt tahan ma siiski lõpuks asjad sirgeks rääkida.

nagu nüüdki. sain ikka välja öeldud, mis mina asjast arvan ja mis just mulle haiget tegi. õnneks olin ka valmis andestama. aga sõbranna vihastas selle peale, et mul nii kaua aega läks. et mind ei saa usaldada. et näen välja nagu kõik oleks okk aga tegelikult ei ole. a nu shto ja mogu delat, a? eks ma proovi oma nigelat iseloomu kuidagi parandada. ega see kerge ei saa olema. ohh, palvetage mu eest, et ka minust ükskord inimene saaks...

pleasureland on my mind...

proovisin ükspäev kohvijoomise maha jätta. õnneks ei jõudnud sellest väga paljudele hallootada, nüüd pole vaja tagantjärele seletada, et miks ma ikkagi kohvi joon. kusjuures ma ei vaja näiteks hommikukohvi. minu pea ei valuta, kui ma nädal aega ilma kofeiinita pean elama. ausalt öeldes on kohvitijook päris nõmeda maitsega, pool tassi piima teeb sest õnneks joomiskõlbliku (café au lait, nagu praegu moes). mina joon kohvi atmosfääri pärast.

kohv lõhnab hästi ja on ilusat värvi, nii piimata kui piimaga. kohv on nauding, või vähemalt kohvijoomine on nauditav hetk. kohvi ei tohi juua kiiruga mingi suvalise bensujaama logiseva baarilauakese taga koledast topsikust. hetk peab olema täiuslik, näiteks oma kodus pidzhaamas ja villastes sokkides sohva peal lebotades ja huvitava raamatuga. või siis wayne's coffee's või coffee house'is hea sõbraga. robert's coffee käib kah, kuigi seal on liiga kõvad toolid. tallinnas on üks mu lemmikuid kohti apollo raamatumaja ülemisel korrusel. pole seal juba teab kui kaua käinud. loodan, et raamatukohvik ikka alles on. eelkõige peab kohvitoimetuse jaoks olema piisavalt aega, et mõnuleda. kiiruga pole kohvitamisel mingit mõtet. siis võib lihtsalt sooja vett juua. kohviga on nagu veiniga, et maitse on tegelikult päris paha, aga selles see ilu ongi, et paha võib ka hea olla.

üheksateistkümneaastaselt otsustasin mina näiteks, et üks tsiviliseeritud eurooplanna peab suutma veini nautida. ja alustasin oma projekti nimega "õpi jooma alkoholi". ma ütleksin, et nii umbes viie aasta pärast suutsin täiesti ausalt öelda, et ma naudin veini maitset. kuigi eelistan tänaseni punast veini, kuna see on ilusam... aga noh, ma nõnna noor veel, on aega areneda.

tegelikult on kohvi ja veiniga sama lugu nagu saiakestega või piparkookidega, et lõhn on palju isuäratavam kui maitse. piparkoogitaigen on veel täitsa söödav, aga piparkookide küpsetamine tasub ära küll ainult lõhna pärast...

roosad munad

hristos voskres! voistinu voskres! tegelt veel mitte, alles homme. kahju, et ma hetkel kellegagi koos ei ela, pole kellelegi hommikul vene kombe kohaselt hristos voskres! hüüda ja musi anda. mäletan lapsepõlvest oma kohmetust, kui isa just ülestõusmispühal mulle põsele musi andis. ta mind muidu eriti ei musitand...

sain täna ex tempore idee mune värvida. järsku tuli munadepühade meeleolu. õnneks oli kodus valgeid mune. aga polnud millega värvida. siis avastasin, et mul kapis purgitäis mingit punast värvi india pipramöksi, himalaya brand vindaloo paste'i. noh, munad vette ja vindaloo ka. tõeliselt nunnud roosad munad tulid. koksisime need sõpradega kohe katki ja pistsime nahka. sulle pilti ei näitagi, sest munad juba kõhus.

pildil oleva puust muna tõin ise oma kotis venemaalt. mul on väga vähe pidupäevaehteid (jõulu või lihavõtte), aga see muna on üks mu aaretest ja ongi praegu ainus pääsiäisdekoratsioon. pole mingi sokulaadimuna, vaid igavene. kavatsen selle oma tulevastele lastele pärandada...

scrabblescrabblescrabble...

mängisime täna scrabble'it. närvesööv ajaviide, ma ütleksin. eriti veel inglise keeles... ei tule ühtegi sõna meelde. nuputa ja nuputa. ma olen üldse niisuguse mugava iseloomuga inimene, et ei viitsi eriti lauamänge mängida. alias on lahe, sest seal peab kiiresti ja palju rääkima. mafia on kah huvitav mäng, kui mängujuht on mõnus tüüp. see mulle sobib. aga male või risk või scrabble... küll väsitas ära. mehed jaksasid palju kauem mängida, mina kobisin pärast esimest kaotust internetti. jätsin rahva omavahel maletama ja skräblima. peaasi et ei nutaks.

ühel suvel umbes viis aastat tagasi mängisin olukorra sunnil palju riski. ja siis vandusin endale, et enam elusees ei mängi seda tobedat mängu. siiamaani olen lubadusest kinni hoidnud. mingi strateegia arendamine ja ellu viimine pole apsalapsaluutselt minu liin. ma vist liiga plondiin selle jaoks. või siis ajuliselt laisk. või siis pole mul kübetki ambitsiooni. ega seda tegelikult ei ole jah. mind pole kunagi näiteks võitmine köitnud. kui, siis mõnikord lihtsalt nalja pärast. ma parem loen mõnda head raamatut või pläkutan sõbrannaga, kui strateegitsen. ongi parem, siis on teistel rohkem võimalusi võita...

päikene paistab ja...

mina ja mu semud otsustasime täna avada suvehooaja. jajaa. ning avasimegi, grillisime väljas vorstikesi ja kanakoibi, sõime värsket salatit ja jõime külma limpsi peale. hea oli. kuigi mingil hetkel polnud enam varbaid tunda ja siis põgenesime tuppa kuuma teed jooma. no trus ne igraet v hokei. ja meie pole mõned arad kutid. kuigi viimased lumehanged keeldusid uskumast, et suvi on avatud...

mood on niivõrd talumatu koleduse vorm, et me peame vahetama seda iga poole aasta järel...

oscar wilde on üks mu lemmikkirjanikke. ta suutis näha inimloomuse ilu ja koledust, ning kirjutas sellest targa irooniaga. kõige huvitavam on see, et lääne ühiskond pole üle saja aasta jooksul eriti muutunud ja wilde'i iroonia lõikab ikka veel. wilde on kuulus muuhulgas aforismide poolest. toon ära mõned oma lemmikud.

anyone who lives within their means suffers from a lack of imagination.

selfishness is not living as one wishes to live, it is asking others to live as one wishes to live.

fashion is a form of ugliness so intolerable that we have to alter it every six months.

i think that god in creating man somewhat overestimated his ability.

behind the scenes at the museum

lugesin läbi väga hea raamatu, autoriks kate atkinson. ma ei teadnud temast midagi enne teisipäeva, kuid siis pidin tõlkima jupi tema loomingut inglise keelest soome keelde ja sain teada, et on olemas selline lahe kirjanik. atkinson tõesti oskab kasutada sõnu. olen kindel, et kui inglise keel oleks mu emakeel, oleks tema teosed veelgi nauditavamad. ei viitsi ju kogu aeg sõnaraamatuga sekeldada. ja atkinson on ilmselt iga lause põhjalikult läbi mõelnud. verbaalne akrobaat. kõigele lisaks humoorikas. behind the scenes... äratas igasuguseid huvitavaid tundeid ja mõtteid. näiteks, et inimese minevik ulatub palju kaugemale kui tema enese sünd. meil kõigil on kauge minevik, mis mõjutab meid, meie lapsi ja lapselapsi. äkki minagi teen mingeid asju täpselt nii, nagu minu vanavanaema?

vanavanaema anna

minu vanavanaema nimi oli anna, tal olid heledad juuksed ja hele hääl. kirikus oli tema hääl alati kuulda üle teiste. ta elas üle kaks meest ja sünnitas seitse last. üks laps suri pisikesena, kaks on veel praegugi elus. minu vanaema, viimane laps, sündis oma jutustuse järgi kartulipõllul. ei tea, mida see anna seal kartulipõllul küll märtsikuus tegi. aga noh, aeg teeb mälestustega teadagi mida. ma siiski ei arva, et mu vanaema oma sündimist eriti hästi mäletaks...

pildi peal on anna oma esimese mehega, joonas hämäläineniga, ja kahe esimese lapse, elsa ja juhaniga. elsa oli minu ema lemmiktädi, ta suri alles paari aasta eest. mina kannan veelgi elsa-tädi kootud sokke. kahjuks ühele sokile tuleb vist lähiaegadel auk sisse. ise ma sokke kududa ei oska. tädi elsal oli endal ainult üks laps (kuigi ka kaks meest), aga tema pisike anni tõmbas endale kolmeaastasena keeva vett kaela ja suri mõni päev hiljem. meie suguseltsis on üpris palju annasid, annisid ja annesid, annushkaid noh. mehed olid ennemalt põhiliselt juhanid ehk jussid. pärast tuli muid nimesid ka. näiteks kõige uuem seltsiliige on hoopis greete liisa. popp kaheosaline nimi.

kui minu vanaema neljateistaastasena rongi katusel ingerimaalt eestisse reisis, siis polnud annal talle kaasa anda muud kui head nõu: kui teenijaks lähed, pühi tolmu ka kõige kaugematest nurkadest. ja lauale pandud raha ära iialgi endale võta. vanaemast saigi töö sangar. ühe nipi õpetas tema minulegi. et kui noormehed endale pruuti otsivad, siis panevad nad külla tulles mütsi kapi otsa. kui pärast müts tolmune on, siis seda naist nad endale ei taha, pole korralik ja hoolas. et vaadaku ma ette...

raske liftis, kerge sünnitusel...

seisid kord liftis head sõbrad, kõhn mees ja ilus naine. see mees oli selline teistsugune, kes kultiveerib romantilisi tundeid rohkem meessoost isikute vastu. nii et tal polnud üldse raske ilusa naise kõrval seista. siis tuli lifti hästi palju laiemat rahvast. naine ütles mehele, et võtku ennast koomale. mees käratas, et ega tema süüdi pole, et tal nii laiad puusad on. seejärel teatas ta kõigile, et raske liftis, kerge sünnitusel.

selle loo rääkis mulle rebaseplika.

stranger in the night...

täna kohtasin head inimest. eksisin majade vahel ära ja küsisin ühelt väikeselt vanalt köökus onult, et kuidas saab sinna, kuhu mina tahan. onu tegi suitsu ja tal olid kõige kollasemad sõrmeküüned, mida mina oma elus näinud olen. tema näitas käega, et mine seda rada mööda. mina tänasin ja hakkasin pika sammuga maad mõõtma. siis hargnes tee kaheks. keerasin paremale, kuid siis kuulsin, kuidas keegi kaugel hõigub. see oli see onu, kes vehkis, et hoopis vasakule tuleb minna. ma siis hüüdsin kõva häälega aitähh! ja kappasin näidatud teed pidi edasi. jõudsingi kohale.

unbreak my heart...

süda narmendab. ega ei oska seda kuidagi terveks teha. aeg parandab kõik haavad, öeldakse. aga mis siis, kui haava asemele jääbki kibe juur ja kole arm? ei tahaks nagu. mispärast peavad inimsuhted nii segased olema? ma ise ka muidugi paras teeskleja... ei julge otsekohene ja siiras olla, sest äkki keegi ei tahagi mind ja mu siirust. ning võibolla teised mõtlevad ja kardavad samamoodi. siis näitlemegi koos mingit haiget näidendit ja pärast nutame üksi kodus.

keegi ütles kunagi, et rohkem kui surma kardavad inimesed elu. nii ongi. ma kardan valu, mida elu endaga kaasas kannab. igale päevale oma valu. naljakas on see, et ega see kartmine valu eriti vähemaks ei võta. valu tuleb nagunii. et võiks ju kartmata jätta. kuid põgenedes ühte sorti valu eest saangi siis teist sorti tunda. kuus-null ikkagi. mitte minu kasuks.

siiski on vist parem on anda kui andmata jätta. isegi, kui sind kogu su annetega tagasi tõugatakse. see on risk, millega armastus peab leppima. jumal tegi täpselt samamoodi. riskis sellega, et keegi teda ja tema armu nähagi ei taha. ega paljud ei tahagi. aga jumal riskis ikkagi....

kas mina julgen?

taas sajab valget lund väljas...

...ja toas on voodid tegemata. või õigemini see üksainuke voodi. rohkem mul neid õnneks pole. kas sinul on mõnikord koju tulles selline vaatepilt ees? tuled koju ja kodus on kõik pooleli, vaiheessa, nagu ütleb soomlane. ma nimetan seda argielu transiitfaasiks. ja mul on selle faasiga raskusi. tore on igasuguseid asju teha, olla mingis seidundis. kuid ühest seisundist või olekust teise siirdumine on puhas piin. ei tea miks. põhjus on ilmselt kas laiskus või mingi moodsa nimega psühholoogiline häire. transiitfaasi alla kuuluvad muuhulgas koristamine, nõudepesemine, õppima hakkamine, raamatu lugemise lõpetamine, magama minemine, kodunt välja minemine (ma hilinen alati!) ja pesupesemine. kindlasti on veel aga mulle ei tule praegu pähe.

kuna kõik need toimetused enam vähem elulise tähtsusega on, siis pean ma ennast tihti kuidagi alt tõmbama, et tegemised saaks tehtud. näiteks nõusid meeldib mulle pesta hommikul kohe pärast ärkamist, kui uni veel silmas. koperdan pidzhaamas kööki ja hakkan solistama-kolistama. selle aja peale kui ma ärkvele saan, ongi nõud puhtad. et tehtud, enne kui tegemagi sai hakata. mul oli kunagi korterikaaslane, kes eelistas öösiti nõusid pesta. aga me harjutasime teise korterikaaslasega ta sellest lahti. nõudekolinal ja unejutul on suur vahe vahel. vähemalt meie meelest.

pesupesemine on ka mingi ebamäärane töö, nagu võtaks aega ja nagu ei võta ka, masin ju peseb. mul on vannitoas üks noaaegne pesumasin, aga ma eelistan majaühingu pesutuba. seal peab aja kinni panema ja siis on selge sott, et vot esmaspäeval on pesupesemine kell 16 null-null kuni 18. ja selle aja sees olgu pestud. ja siis saab pesu kähku kuivatusruumi rippuma, ei pea oma pükse ja sokke mööda kodu laiali riputama ja tooma transiitfaasi lausa igale poole. nii et ise enam koju ei mahugi. on ainult üks suur transiit kuni pesu kuivab.

raamatu lugemise või netis surffamise lõpetamine ongi juba raskem värk. selle jaoks peab endale igasugu kohtumisi, loenguid jms linna peale planeerima. ikka ei helista sõbrale ja ütle, et kuule, ma jään pool tundi hiljaks, mul just hea raamat pooleli. vaid jooksed hoopis viimasel minutil raamat kaenlas ülepeakaela bussi peale (tasub ettevaatlik olla, et mitte bussi alla) ja jäädki ainult viis minutit hiljaks. ja ongi jälle üks transiitfaas higiselt kuid õnnelikult läbitud. kõigest sellest tuleneb see, et ma ennast enne kodunt väljumist väga ei jõua mukkida, juukseidki kammin nii ülepäeviti. kord metroos üks muhe vana mees ütles, et neiu, te pole vist helsingist pärit. et teil on veel loomulikku ilu (loe: oma nahka) näha. ma siis ei hakanud talle seletama, et ei, onu, mul on probleeme transiitfaasiga...

ahlan wa sahlan ilaa faysal! *

ma olen käinud sellises kohas, mida pole kaardil olemaski. kairos on üks vaeste linnaosa, faysal (loe: feisal), mida polnud vähemalt veel aastal 2004 trükitud kaardil. ainult valged laigud olid. kuigi sinna viis isegi metroo. õnneks metroopeatusel oli ikka nimi, nii et teadsid kus maha tulla kui faysalisse tahtsid. et polnud lihtsalt nimetu peatus. faysal on üpris eksootiline linnaosa. seal käivad mehed ikka veel ka tänaval pikkades öösärgi moodi ürpides ringi, sõidavad eeslite seljas ning tänavatel tuleb eeslikookide vahel manööverdada. need on kärbseid täis. üks lendas mulle suhu. arvas vist, et ma räägin liiga palju. õnneks ma sellest ära ei surnud. kartsin küll.

tänavad ja kohvikud on täis pisikesi kõhnu kasse. alati neid nähes hüüdsin ma rõõmsalt ya otta! nii hüüavad ka mehed kenadele naistele takka. ja ette. käisin faysalis oma soomlasest sõbrannal külas, kes seal aasta aega elas. tema soovitas mul välja minnes pearätti kanda, sest faysalilased pole igasugu plondiinidega harjunud. et maskeerudes oleks kergem. ei olnud kergem. mind vahiti ikka andunult nii eest kui tagant. külje pealt vist kah. see suur pruunide punnis silmadega vahtimine kuivatas mul huumorisoone ära. õnneks pärast tuli tagasi. kui me tagasilennul amsterdamis vahepeatuse tegime, läksin ma lennujaamas vetsu. seal nägin esimest korda sellist vetsupotti, mis liigutamise peale ise endale vee peale tõmbab. mõte on selline, et ajad oma asjad potil korda ja kõnnid minema. vesi tuleb ise, ei pea nuppu vajutama. sellega need uuendusmeelsed insenerid ei arvestanud, et mõni klient ennast ka asjatamise ajal ehk liigutab. nagu näiteks aktiivse loomuga mina. ohh, kuidas ma hüppasin, kui järsku külma vett vastu tagumikku sain. huumorisoon tuli kohe tagasi.

vetsulugusid on mul veel. olin soomes kuulnud, et egiptuses on selline asi nagu bakshiish ehk siis jootraha. lähen mina kairo lennujaamas vetsu ja seal istub üks teenindusvalmis tädike. aga mina oskan juba ise endal peput pühkida, seepärast ei tahtnud ma temast midagi. kui ma kabiinist väljusin, seisis tema juba käsi pikalt ja ootas bakshiishi. et anna aga siia. mina polnud veel kohalikku raha vahetanud, kobasin kuskilt ähmiga kaheeurose talle pihku ja kadusin. pärast kohalikud tuttavad naersid, et oi, tädi sai ometigi korraliku bakshiishi. üldiselt mulle need vetsutädid eriti ei meeldinud. kui ennast peeglist tahtsid vaadata siis nad vahtisid et kuidas sa ennast vahid. no kas niimoodi saab ennast üldse vahtida! tuli nõukaaeg meelde.

mul on ka araabiakeelne hüüdnimi: kurumba. niimoodi hüüavad mind kairo balloon-teatri meestantsijad. kurumba tähendab kapsapead. alguses polnud ma sugugi kindel, kas mulle meeldib, et hulk kenasid noormehi mind nähes muhelema hakkab ja mulle kurumba hüüab. ma omaarust ikkagi intelligentne naisterahvas mitte mõni kapsapea. tuli välja, et kurumba on samasugune hellitusnimi naistele nagu prantsuse keeles chou-chou, mis ka kapsast pidavat tähendama. need rahvad lihtsalt saavad aru, kui kasulik ja tervislik taim kapsas on. ja kutsuvad ka ilusaid ja armsaid naisi kapsasteks, sest nad on vähemalt sama kasulikud.

araabia lühikursus: ya otta- hei kiisu (ilusa naise kohta), ya amar- hei kuu (ilusa naise kohta), ya habibi- hei kallim (ilusa naise kohta), ya helwa- hei ilus (ilusa naise kohta. halvaa tuleb muide araabia sõnast helwa ehk siis magus, ilus), shukran- aitäh.

ya otta!

*tere tulemast faysalisse

loser's paradise...

nõiamajake talvel

kopenhaageni kesklinnas asub vabalinn nimega christiania . vabalinn tähendab ilmselt seda, et selle elanikud otsustavad ja teevad ise, mida vaja ilma suurema bürokraatiata. kolmkümmend kuus aastat tagasi võtsid noored hipid ja muud vabad hinged ning vagabondid vabanenud sõjaväeterritooriumi oma kasutusse ja on seal nüüd kõik see aeg ennast kodus tundnud. asi sai linnaisade õnnistuse ühiskondliku eksperimendina. seda eksperimenti on küll kiusanud mitmesugused katsumused narkootikumide tõttu. sest vabalinna elanikud arvavad, et oma tuba, oma luba. ja siis kasvatabki igamees omal sõnnikuhunnikus ja aknal lillepotis hashishit. aga muule kopenhaagenile see eriti ei meeldi. ja siis nad sõdivad ja võitlevad omavahel. paar aastat tagasi kui ma taanis olin, oli keegi christianias maju põletanud. ilmselt narkovärgi pärast. vabalinn on pideva ärakeelamisohu all aga hingitseb veel. ja võitleb visalt oma õiguste eest.

minu meelest on christiania üks kopenhaageni lahedamaid kohti. käisin seal oma sõbraga niisama jalutamas. see on nagu küla keset linna. ei ole liigseid tänavalampe ega kõnniteid, tee mis tahad, peaasi et kellelegi liiga ei tee. lapsed, koerad, linnud ja liblikad segamini õllejanu kustutavate untsantsakatega ja innukate kunstnikega. majad olid kõige toredamad, igaüks oli endale just sellise maja ehitanud, nagu ise tahtis. mulle pakuti hashishetaime osta, aga ma ei saand arugi. arvasin, et müüvad tomatitaimi. et kus ma neid tomateid nüüd teie meelest kasvatama pean hakkama. narkootikume ma ei poolda mingil juhul ja see ongi üks christiania kõige suurem puudus. aga uimastid levivad igas linnas ja kolkas nagunii, ka ilma christianiata. ei tahaks, et selline vahva ja boheem koht euroopas ära kaotataks. seal minu hing küll puhkas. tõeline loser's paradise...

õppida, õppida ja veel kord õppida, ütles lenin kui kolmandat korda esimesse klassi istuma jäi...

no kuulge, me saame ju kõik aru, et kui sa oled kolmteist ja sul hormoonid arenevad või keevad või misiganes nad teevad, et siis on koolipingi nühkimine eriti nüri tegevus. ja eriti mingi rootsi keele õppimine, mida sul läheb ilmselt vaja ainult kontrolltöös. sest rootslastega räägid sa nagunii inglise keelt. sest rootsi keelt ei oska. kõik soomlased on sunniviisiliselt rootsi keele tundides istunud. ja rääkida oskavad mõned üksikud. sama jama mis eestlastel vene keelega oli. praeguse situatsiooniga pole tutvunud. ilmselt osatakse veelgi vähem.

asendasin ühel päeval 7-8 klassides rootsi keele õpetajat. omamoodi oli vahva ja jube. mina küll ei tahaks selle õpetaja tööd päriselt teha. üks päev läks huumoriga. paar nädalat vist läheks ka. aga et su õpilased pidevalt mingit jama keeravad, sulle karjuvad, et neid see üldse ei huvita, üksteisele kätega kallale lähevad ja sinu nina all koolipinki täis joonistavad... uhhhhhh. ma tundsin end charlie inglina, kui oma pooleteise meetri pikkuse keha kraaklevate poiste hulka raiusin ja rahu nõudsin. et ega sa ometi naist ei löö. ja kui sa kysid neilt elementaarseid kysimusi rootsi keeles, siis nad hakkavad sulle midagi inglise keeles vastu kokutama... pamagiiite! hjälp! arvatavasti on pakkoruotsi lips varsti läbi. helsinki ülikooli vene keele professor algatas, et koolis võiks rootsi keele asemel valida ühe naabri keele: vene, rootsi, eesti või norra keele. minu meelest oleks see vägagi teretulnud uuendus. siis oleks kaheksanda klassi hormoonijorssidel kasvõi mingi motivatsioon seda va koolipinki nühkida, sest ise sai otsustada, millisel moel teda piinatakse. kui see muidugi millekski motiveerib. ja ilmselt peaks kooliraamatutes olema rohkem ilusate tüdrukute pilte. et see motiveeriks kah. kui kellelgi on häid nõuandeid noorele õpetajahakatisele, siis need võetakse tänuga vastu!

meid meri lahutab, vaid seovad kirjaread...

sõprus on üks väärt asi. kahjuks sõpru lahutavad igat sorti võimud, vaimud ja lihtsalt argipäev. mida rohkem ilmas ringi rändad, seda rohkem tunned, et maailmas on inimesi, kellega tahaks lähedust hoida. kuid pole aega. ja siis on natuke kurb. aga tõeline sõprus on ju tegelikult igavene. nagu mu dagestanlannast sõber mulle kord ütles, "me ei pea üksteisele kogu aeg kirjutama. sa tead isegi, et ma sind armastan." ja nii ongi. inimsuhted on siiski delikaatsed agregaadid. sest see "tead isegi" ei ole igaühele samasuguste piiridega. millal tuleb armastust millegagi kinnitada, kasvõi näiteks kirjakese, telefonikõne või heade soovidega? mis siis kui üks sõpruse pool ennast hüljatuna tunneb? olen kogemuse kaudu õppinud, et siis tuleb oma uhkus alla neelata ja öelda, et kas sa ikka armastad mind veel. sest muidu tekivad peas koledad mõtted, mis sünnitavad inetuid ja külmi tundeid.

tegelikult loodan ma, et see blogi siin aitab mul suhelda natuke rohkem ka mõnede selliste inimestega, kellega on jäänud side katki. eks me näe, ütles pime ja viskas habemega nalja aknast välja. pildil oleva hirmlaheda kivi olen ma saanud ühelt healt sõbralt, kes oskab igasuguseid kunstvärke meisterdada. meile oli kingitud tore aeg koos, mil me korraldasime oma kodus (õigemini tema kodus, kus mu seitse asja parajasti laokil olid) vahetevahel eesti rahvatantsu workshoppe ja muid toredaid muusikalisi hetkesid. ma pole kuigi kindel, kas naabrid nende hetkede kunstilist väärtust lõpuni mõistsid. aga meil oli igatahes hullult lõbus!

raha ei tee onnelliseksi, tavara tekee...

minu lemmiktassi kinkis mulle üks väga huvitav inimene, keda ma ei oska päris sõbrannaks pidada kuid kellega me omal ajal veetsime üsna palju aega koos. mulle meeldis tema maitse ja flegmaatiline ja rahulik ellusuhtumine. tollal õppis ta käsitöökunstnikuks turus ja oli tugev lääne-aafrika tantsude vihtuja. me siis vihtusime koos, käisime mõnikord isegi suvistel tänavatel esinemas, trummi löömas ja rahvale lusti pakkumas. siis otsustas ta, et turku on lahe küll, aga senegal on veel lahedam. ja sõitis kuuks ajaks dakarisse ja tõi endale sealt ühe musta mehe. nii et polnudki niiväga flegmaatiline naisterahvas. ma tahtsin isegi senegali sõita, kuna teised ka, aga siis ma pidingi venemaale sõitma neljaks kuuks ning raha, aega ja energiat ei jätkunud kahe nii erineva reisu jaoks järjest. senegalis on mul siiamaani käimata. kuid muljeid olen kuulnud rohkem kui rubla eest. ma ei mäletagi, mille puhul ma oma tuttavalt selle tassi sain, aga sestap joon, kui võimalik, oma kohvid-teed ainult sellest nõust. arvan, et tassi sees on andja head värvilised mõtted, mis pesuveega ei kao.

autokujulise kustutuskummi sain ma ühelt tuttavalt siis, kui juhiload kätte sain. ma põrusin ikka esimesel sõidueksamil läbi, sest keerutasin liiga vähe kaela ja ei vaadanud piisavalt igale poole, kuhu oleks pidanud vaatama. teisel korral vahtisin siis hoolikalt igal ristmikul 360 kraadi enda ümber, enne kui teelt ära keerata julgesin. ja load sain kätte! ja selle nunnu kummi ka. sellele on veel talismaniks, julgustuseks ja võibolla ka niisama ilu pärast peale kirjutatud 'moving with jesus'. kuigi ma praegu kasutan rohkem ühistransporti, siis see loosung on ikka tabav ja päevakohane. muuvida võib ju mitmes mõttes, nii metroos kui vaimselt, ja naatsareti-jussiga on ikka hulka huvitavam.

must panthera tuli minu koju taanimaalt. ühel toredal päeval läksime mõnede sõpradega kopenhaagenis tivolisse, sõitsime igasuguste värgeldustega end uimaseks ja sõime pannkooke vahukoore ja moosiga. siis mehed otsustasid natuke mehelike hasartmängudega tegelda ja lasksid tiiru või misiganes. selle tagajärg oli väga romantiline, sest võidud said naised endale. ja mina sain oma dzhentelmänilt vot selle musta kiisu. kui pimedaks läks, kõndisime ümber väikese tiigi ja vaatlesime ilusaid tulukesi, mis olid igale poole üles riputatud. ning kell kaksteist öösel... ei, siis ma ei muutunud tuhkatriinuks ja ka panthera ei muutunud rotiks või kõrvitsaks (rotte ma jälestan ja kõrvits poleks ju pärast kohvrisse mahtunud). siis oli kärtsmürtsoikuivapustav ilutulestik. kujutage ette, suvehooajal on kopenhaageni kesklinnas iga nädal ilutulestik! taani on üldse üks naljakas maa. näiteks ei kasutata seal eriti kardinaid, kuigi elatakse kõrgetes majades pisikestes korterites ja igast köögiaknast on näha vähemalt kolme inimese magamistuppa. ühel hommikul raadiot kuulates vaatasin niisama aknast välja ja nägin, et vastasmajas tantsib üks noormees täpselt minu muusika taktis. küll mul oli lõbus!

selle onu nimi on külmkapimees ehk jääkaappimies. ta on olnud minu külmkapimees aastast 1998. enne seda oli ta lihtsalt mul kuskil mapis paar aastakest. kuid siis otsustasime sõbrannaga koos ülikoolilinna kolida ja endale külmkapimehed võtta. päris mehi polnud kummalgi kusagilt võtta. ja kuna ma olen selline konservatiivne persoon siis olen jäänud aastate jooksul truuks oma külmkapimehele ega pole siiamaani mingit muud meest võtnud. külmkapimees on kaunis müstiline, mul on ainult õrn aimdus, et ta on ehk juudi päritolu. ta on nimelt välja lõigatud ühe kristliku ajalehe kaanepildist oma kenaduse tõttu. midagi muud ei tea mina temast. aga see ei häirigi eriti. peaasi et ta värvituks ja nähtamatuks ei luitu. ikkagi nigel ajalehepaber. ja et ta ennast kodusemalt tunneks siin külmal põhjamaal, siis sokutasin ta iisraelist toodud magneti lähedusse. ise ma pole seal maal käinud, aga üks tuttav käis. ja kinkis mulle sellise kena suveniiri nagu külmkapimagnet.

iisraeli-teema on muide väga kuum ja murettekitav. käisin hiljuti kinos vaatamas filmi nimega paradise now. soovitan kõigile. selleks, et mõista ka terroristide inimlikkust ei pea ju terrorismi poolt olema. aga see on ju ometigi selge, et kui elavat olendit piisavalt pitsitada, siis ta kas põgeneb või ründab. noh, ja palestiinlased ründavad, kuna nad on liiga uhked, et põgeneda. tegelikult paljud põgenevad ka. ning lõppude lõpuks, ega neid ju ükski riik ei tahagi. polegi kuskile põgeneda. ootan seda, millal tshetsheenia sõda võetakse vaikimiskatte alt välja ja püütakse ka sellest rahvast aru saada. nad on ometi sõdinud venemaaga juba mitusada aastat. aga nii koledaid asju kui nüüd pole seal vist enne juhtunud. kõige tobedam on see, et peaaegu kõik "tsiviliseeritud" lääneriigid mängivad oma venemaa-suhetes sellist ilusat mängu, et tshetsheenia ongi venemaa kodune probleem, umbes nagu tolmurull. ja teiste kodustesse asjadesse pole sobilik nina torkida. oi mama, ja ne mogu!

maailmassa monta on ihmeellistä asiaa...

mul on üks tuttav - ei, sõber tegelikult, kes tahaks teha blogi näiteks väga koledatest asjadest. mina tahan lihtsalt teha blogi. igasugustest asjadest. blogi on kummaline nähtus, väga isiklik ja samas kõigile nähtav, päeviku ja päevalehe ristsugutis. ja seepärast ka niiiiii huvitav. hirmsasti tahaks piiluda kellegi teise ellu ja tunda teiste elu hõngu. muidugi mitte ükskõik milliste elude. mulle meeldivad näiteks pereemade blogid. need, kus räägitakse oma laste arengust vahvaid lugusid, unustamata, et on olemas igasuguseid muid toredaid asju, millest võib ka pajatada. ninnunännutamine mind eriti ei tõmba, pole veel vist selles eas ;) seda, milliseid lugusid mina siin jutustama hakkan, näitab tulevik. igatahes on blogi kirjutamine hea ka keeleoskuse ülalhoidmiseks, mul on piisavalt palju piisavalt koledaid kogemusi oma emakeele äraunustamise alalt.

aga kuna alustasin oma juttu koledatest asjadest, siis siin üks pilt, mis on kole või ilus olenevalt sellest kas seda vaatab turul söögipoolist shoppav hispaanlane või loomade õiguste eest võitlev soomlane. pildi leidsin siit.