sa oled nõnda kena kui minu vanaema...

kohtasin täna säravate silmadega poissi. tal oli kitarr seljas ja naeratus huultel. kui pühapäeval on ilus ilm, siis ma lähen parki tema prantsusekeelseid laule kuulama. loodan, et pühapäeval on ilus ilm...

ah mis te jamate, naised. üks häbelik pilt on kusjuures puudu. see oli nii häbelik, et teda polegi...

borta bra, hemma bäst...

ahhh, oma kodus... oma kohvitass, oma sohva, oma padi. oma kodu lõhn. ostsin tallinnast helin-mari arderi plaadi. ta esines mais mu hea sõbra pulmas, ning ma armusin temasse ära. nüüd on ta hääl minu kodus.

sain nädalavahetusel teada, et minust saab teisekordselt tädi! mu poolõde on juba hästi rase. tema pojast saab nüüd Suur Vend. ootavad tüdrukut. eks näis, kes sealt siia maailma saabub.

tegin maarjas tööd ka. peesitasin päikese käes, tegin lõket vanas seakünas ning mis kõige tähtsam, pügasin hekki. see on minu iga-aastane traditsioon. heki pügamine pakub tohutult rahuldust. töö tulemus on kohe näha. mitte nagu õpetamisega. et muudkui õpetad ja õpetad, aga kas keegi midagi taipab ka, selgub alles millalgi hiljem. kui õpitud asja päriselt vaja läheks...

all on pildid enne ja pärast suurt pügamistööd.

jaanipäeval kõrgeks kasvand rohi...

leidsin ühe usina mesilase, kes isegi jaaniõhtul roosiõies nokitseb. ega krilli-kärsata vorstikesi kuskil metsaserval. nagu kõik normaalsed inimesed. mina tegin praegu endale õhtusöögiks mannaputru. söön ja lähen magama. õudne väsimus on. ei mingit jaanitamist. hommikul jälle tööle.

homme õhtuks jõuan eestisse. siis loodan küll natuke saslõkki sussitada ja niisama mõnuleda. lähen väike-maarjasse. vanaemale külla. kooki-moosi talle ei vii. tal neid endalgi.

kibuvitsa nimi on soome keeles juhannusruusu. hyvää juhannusta!

genie in a bottle...

ma pole aasta aega pudeleid poodi viinud. täna viisin siis kõik korraga. kaks kilekotitäit sai. ma eriti limpsi ei joo. õlut ammugi mitte. nii et aasta aega mahtusid pudelid ilusasti kraanikausi alla kappi ära. aga vot nüüd hakkas kitsas. ja viskasin nad kodust välja. las lähevad omasuguste juurde. üle kuue euro sain oma taara eest. ostsin jäätist, kanasuppi ja sojakastet. raha jäi ülegi.

pildil on mu lemmikpudel. joon selle seest vett. kuna ma veinidest ei mõista halligi, siis ostan seda tõejooki (in vino veritas!) ainult kenades pudelites, mida kasutan siis veepudelina või küünlajalana. recycling is everything...

rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...

ostsin täna londoni reisijuhi. kavatsen nimelt juulikuus nädalaks ajaks londonisse põrutada. iseenesest loll aeg, keset juulit mingisse hiigellinna minna... palav ja higine värk ning saan kindlasti päikesepiste. aga mis teha. nada, fedja, nada. seal toimub nimelt mingi singlite kokkutulek ja sain oma londoni tuttavatelt tungiva küllakutse. einoh, kui kutsutakse, siis mina olen iga kell valmis. eriti kui seal on võimalus igasugu raffaga tuttavaks saada.

viimati käisin seal kaheksa aastat tagasi, klassiga. siis oli jama see, et liikusime grupiga. mina olen nii induvindualistlik, et tahan ise minna kuhu ise tahan. seepärast reisin parema meelega üksi. nii et lähen kellelegi külla. siis on mul oma vabadus, sest ega külalisega kogu aeg koos olda. ära väsitab ju. mina sebin omaette mööda linna ringi ja õhtul jutustan perenaisele/peremehele teetassi ääres päeva sündmustest. saab nii kohaliku- kui ka turistielu elada...

kui kellelgi on hääd nõu kaasa anda, olen hästi rõemus.

hullud mutid...

dawn french ja jennifer saunders on ikka täitsa kreisid mutid. youtube's on üllatavalt palju kraami nende loomingust. siin näiteks french ahvib björki, mis tuleb tal imehästi välja. siin jälle french on angsti täis pubekas. siin briti mutid kolivad floridasse pensionipõlve veetma. lõpuks veel seksuaalõpetust 80ndatest aastatest...

ou mai gaaad...

absolutely fabulous...

leidsin vahva klipi juutjuubist. patsy ja edina on mu lemmikud. nad on nii süüdimatult tobedad, et see on lihtsalt naeruväärne.

veel üks lahe klipp, kus pilgatakse ameerika telekajutlustajaid.

absolutely fabulous!

telkkariaddikti...

marta kirjutab oma telekaajaloost. mina nüüd siis ka. hea teema. ning puudutab peaaegu kõiki. elan juba üle aasta ilma telekata. vahel ema juures käies ikka vaatan, kuid ega mul eriti aega selleks pole. põhjus, miks ma ei oma telekat, on see, et ma olen telekasõltlane. ning minu jaoks ainus mõeldav variant on tv-absolutism. ma ei suudaks mitte kuidagi piirata teleka vaatamist, kui see kast mul kodus oleks. sellepärast mul teda pole. ja nii hea on. isa ikka vahel püüab mulle televiisorit pähe määrida, et kuidas ikka niiviisi saab, ei näe uudiseid ega midagi. lehed mul ei käi, raadiot ei kuula... nigu metsas elaks. kuigi hoopis pealinnas. aga ma saan metroos tasuta hommikulehtedest päevauudised loetud. ja rohkem pole vajagi.

olin umbes viieaastane, kui meile osteti värvitelekas. olin jube uhke, kui mulle õpetati, millist nuppu tuleb vajutada, et telekas käima panna. kolmeaastane vend poleks tohtinud telekat torkida. mäletan, kui nördinud ma olin, kui vend õppis selle kunsti paari päevaga minu selja taga selgeks ja oskas ise õiget nuppu klõpsutada. minult võeti alatul kombel vanema õe privileeg ära!

nõukaajal tiiviist ju midagi eriti ei tulnud. multikaid vaatasin ja kõige suuremat sõpra ehk leopoldi. onu raivo meeldis mulle, tal oli ilus kongus nina. ilmselt on praegu ka. ka mihail bojarski ehk d'artagnan meeldis hirmsasti just oma suure nina tõttu. reedeti tuli telekast teatriõhtu. seda vaatasin alati. olen lapsest saati teatrit armastanud. kuid me elasime jumala selja taga ja teatrisse sai ainult paar korda aastas. telekateater sobis nagu rusikas silmaauku.

kui ka meie külasse lõpuks satelliitkanalid jõudsid, siis käisin sõprade juures saksakeelseid rtl'i ja muid taolisi vaatamas. meile satti ei pandud. ei tea miks. vanemad vist koonerdasid. eriti meeldisid mulle reklaamid. need näitasid mingit ilusat, puhast, lõhnavat, jõukat ja probleemivaba elu. arvasin, et läänes kõik nii elavadki. noh, kui soome kolisin, siis sain aru, et reklaam on illusioon. sellist elu pole olemas. keegi ei ela paradiisis...

pubekaeas mu sõltuvus siis algaski. soomes ikka oli, mida telekast vaadata. ja oi, kudas ma vaatasin. silm jõllis. õnneks mul oli teisi hobisid ka, muidu ma oleks mingi eriti hale kuju praegu. ülikoolilinna kolisin koos sõbrannaga ning kummalgi polnud oma telekat. raha läks tarvilikumate asjade peale niigi palju. ja siis märkasingi, milline õnnis elu on ilma selle mölakastita! viimase kaheksa aasta jooksul olen elanud vähemalt poole ajast ilma telerita. kahjuks teiste inimestega koos elades olin seatud fakti ette, et telekas on kodus olemas ning minul pole võimu seda välja visata. nüüd olen see-eest moosi sees. telekavaba piirkond! what a bliss...

vanaisa õunapuu otsas...

tegelikult minu vanaisa viku eriti vist õunapuude otsas ei turninud. ta tegeles vabal ajal viinajoomisega. oli kohe kõrgema kvalifikatsiooniga alkohoolik. näiteks kui minu emme ja issi abiellusid, siis pandi vanaisa viku sauna luku taha. et ta pidu segama ei tuleks. nii et polnd seal mingit romantilist 'isa annab tütre tulevasele mehele üle', nagu praegusel ajal kombeks. siis lihtsalt marsiti zagsi, kirjutati mingile paberile alla, kiire musi, paar lilleõit ja siis - jooma! emme mul vist eriti ei joond, kuna mina olin tal kleidi all juba päris pirakas.

aga jah, vanaisast. tema oli meil tark mees, õppis ise akkordionit mängima. pärandas selle isegi minule. mille tõttu ma olen pidanud aasta aega muusikakoolis vaevlema ja endast kolm korda raskemat lõõtspilli tõmbama. lisaks oli tema ka polüglott ehk mitmekeelne. rääkis soravalt eesti, soome, vene ja saksa keelt. nii et ka selles andes võin ma vabalt teda süüdistada. lisaks tegi ta hästi süüa, eriti pannkooke pühapäeviti. loomulikult, kui ta parajasti purjus ei olnud. kõva töömees oli ta kah. oli mitu aastat kaevanduses tööl.

olen kuulnud igasuguseid naljakaid lugusid oma vanaisa vikust. näiteks polnud minu emmel noorest peast kunagi lõhnaõli, sest viku jõi kõik pohmellis peaga ära. ükskord oli viku väike-maarja kultuurimaja remontimas ja kukkus saali rõdult alla. muud polnudki häda, ainult nina kukkus pooleks. sellest peale oli tal pikkupidi keset nina sügav joon. aga noh, armid ainult kaunistavad meest. purjus peaga meeldis vikule hirmsasti laulda. siis pani vanaema ta kööki luku taha. seal ta veetis öö kusheti peal kõlava häälega lauldes. õnneks mingil ajal ehitasid mu vanavanemad endale oma maja. siis said naabrid laulva viku nuhtlusest lahti. kahjuks oma pere ei saanud. vähemalt mitte enne 1979ndat aastat.

viku ei armastanud eriti lapsi. endal oli tal üksainus. seegi sellepärast, et vanaema keeldus aborti tegemast. oleks ennemini lahutanud. aga kui mina sündisin, siis nähti vikut ükskord mind isegi süles hoidmas! vanast peast läks ilmselt lastesõbralikumaks.

kahjuks mina tema sõbralikkust eriti tunda ei saanud, sest viku suri maha kui ma olin alles 8-kuune. läks sõpradega kuskile furgoonautosse jooma ning lämbus seal ära. koju tuli juba surnust peast. minu jaoks ongi vanaisa viku lihtsalt valge ristiga haud ja valusnaljakad lood tema elust ja tegemistest...

nagu kaks tilka vett...

etioopia ja kolumbia. kaks erinevat mannert. kohtumine üldse kolmandal mandril. milline kokkusattumus!

hällist hauani...

nõrganärvilistele ei soovita...

täna õhtul nägin tööl huvitavat okset. minu kui giidi ja koristajamuti kohustuseks on pärast viimast reisi vetsud korda teha. ühes kabiinis olid kõik pinnad täis roosat okset. kusjuures hais polnudki hirmus jube. oli selline magus... okseklient oli vist vaarikasorbetti söönud. ning see oli muu toiduga ja alkomahooliga kõhus riidu läinud. noh, mina veetsin siis meeldejääva hetke seda ilusat roosat okset vetsust välja rookides. arvatavasti sain paar kortsu näkku juurde. vastikuse grimass oli niivõrd tugev...

aga roosa on moevärv. mõni inimene käib nii viimase piirini moega kaasas, et isegi oksendab moekalt. tee järgi, kui oskad!

comme si, comme ça...

teate, mis juhtub, kui nädal aega nõusid ei pese? nõud lähvad hallitama. jaa-jaa. ma olen ära proovinud. mul on tunne nagu mõnel elatanud eluvõõral vanapoisil...

je t'aime tant...

tõeline ühendus inimeste vahel on päris haruldane. õnnelik on inimene, kellel on keegi, kellega on hea ja kerge suhelda sügaval tasandil. kui toimub tõeline kohtumine. kui inimesed näevad üksteist. nii nagu nad on. ja meeldivad teineteisele. nii nagu nad on.

selline sügav side on minul enamjaolt naistega. meestega kahjuks harva... tihti on juhtunud ka nii, et ma arvan, et on olemas eriline side, üksteisest arusaamine mingil maagilisel tasandil. ning hiljem selgub, et see kõik oligi minupoolne illusioon. et ma lihtsalt kujutlesin mõtteid teise inimese pähe... ja tegelikult elasime me kogu aeg üksteisest mööda. siis on küll valus. ning süüdistada pole ka kedagi peale iseenda.

selle teema parimaid illustratsioone on film before sunset. mind inspireerib see viis, kuidas romantiline armastus esitatakse elulähedasena ja üleüldse võimalikuna. sobib eriti hästi küünilistele ja haiget saanud hingedele. sündigu sulle sinu usu järgi...

"the idea that we only can be complete with another person is evil! right?"

p.s. julie delpy muusikal on pariisi kohvikulõhn ja sügise värvid. sellised, mis kraabivad magusalt hinge.

ihanuuksia...

küll väljas lõhnab hästi. eriti õhtul. kõik puud-põõsad õitsevad ja meelitavad mesilasi ligi. mul endal kah selline õitsev tunne. hirmsasti tahaks kedagi ligi meelitada. veri keeb ja kõhus lendlevad kevadliblikad... ainult ei tea, kus need mesilased õige on? oh, noorus on ilus aeg...

sõin täna ära liitri kirsse. kirsid on hästi njamm-njamm. kahju, et neid nii lühikest aega saadaval on. aga niikaua kui on, kavatsen mina kõik oma investeeringud teha kirssidesse. ajee!

ei ole roosi okkata, ega jänest lõhki mokkata...

selle lause lugesin mailmama ammu asta kassi raamatust pahupidi puhkus. no on hea raamat. meie peres on ta päris kapsaks loetud. väikevend püüdis omal ajal ka edgar valteriga võistelda ja esitas oma versiooni illustratsioonidest, kohe valteri piltide peal. ma ütleks, et valteril on kindlam käsi kui minu vennal...

i look like a celebrity...(!?!)

täna mulle öeldi, et ma näen nokamütsiga välja nagu geena davis. hahahaaaahaaaaa! no ma lihtsalt pidin selle siia kirjutama, tulevastele põlvedele mälestuseks. õnneks ma pole tomm hänksi nägu...

ma kõrben, sa kõrbed, ta kõrbeb...

täna paistis päike. ja oli isegi soe. kuigi mere ääres oli tuuline, võtsin ennast siiski maika väele. ja nüüd on turi kärtsmürtspunane. pesin nimelt pool päeva laevatekki ja sain enesele ilusasti värvi peale. õnneks laeva pidi ka seestpoolt pesema, nii et teise poole päevast sain varjus olla. aga noh, see pole suvi ega midagi, kui miski koht kõrbend pole. eks. siiamaani on nii külmad ilmad olnud, et mul on purjetaja päevitus. ainult näolapp ja käeseljad on päevitunud, kõik muud kehaosad on jope ja pükste seest sooja ja tuulekaitset otsind.

nüüd siis lõpuks paljastan saladuse, mis on kõiki lugejaid kindlasti ööd ja päevad piinanud. TADADAA: töötan sightseeing-laeva peal. piletimüüjana, koristajana, giidina, tekimehena ja ettekandjana. nii et igav mul üldiselt ei ole. lobisen turistidega, viin kaptenile kohvi, naudin päikest, loen raha...

vetsupesemine pole just see kõge glamuursem osa minu tööpäevast. aga elada võib. nüüd ma kasutan võimalust ja palun kõikidel meeslugejatel eriti tähelepanelikud olla. palun, anun, keelitan ja soovitan kõigi maailma kemmergukoristajate nimel, pliiiis püüdke urineerides sihtida täpselt vetsupotti, mitte selle kõrvale või mingisse peldikukosmosesse. ma ise muidugi ju ei tea, kui raske see sihtimine on, nii et võibolla olen meessoo vastu ülekohtune. kuid minu arust peaks iga täitsamees oma nokut enam-vähem valitsema. ja iga mees tahab ju täitsamees olla. ning õpib selle kuldse oskuse juba kolmeaastaselt ära. onju...?

kui tahate mulle laeva peale külla tulla, siis tulge aga. hängin päevad läbi kauppatori ääres. laeva nimi on doris.

Doris oli toisenlainen,
Doris oli reissunainen.
Doris, Doris, Sä veit mun sydämen
Doris, Doris, Tuo se pois, takasin
sydäntäni vielä tarvitsen.

-J. Karjalainen

mis värk...?

igast värki on toimund. käisin eile sõbranna juures nutmas. mu boss ütles mulle, et ta muretseb mu pärast. meie firma meeskokk andis mulle täna musi. üks võhivõõras kena poiss tegi täna minust läbi autoakna telefoniga pilti. üks võhivõõras vana mees andis mulle piibelehti nuusutada, sest mul olevat nii kena naeratus. viimase kolme nädala jooksul olen ma iga päev kala söönud. veel pole isu täis. homme söön jälle.

kalalaeval ma tööl ei ole.

ostsin täna oma fotokale laaditava aku, et saaks jälle pilti teha. siis teen oma töökohast pilti. ilus töökoht on mul, muide.

un homme oriental...

see mees tantsib paremini kui paljud naised. mul on üks tuttav kairos, kes on professionaalne tantsija riiklikus tantsutrupis ja tantsib seal loomulikult meeste tantse. kuid ta oskab ka väga kenasti tantsida nagu naine. on tõeliselt üllatav näha mõnda meest liikumas veetlevalt naiselikult. mõned oskavad teha seda stiilselt, mõned mitte. leidsin netist linke meestantsijate kohta. neist olen esinemas näinud khaled mahmoud'i ja horacio cifuentes'it. ning olen olnud yousry sharif'i tunnis. alguses oli küll imelik, aga harjus kiiresti. siis võis juba nautida tantsija suurepärast tehnikat ja ilmekust, ning mitte mõelda nii palju sellele, et nad polegi naised...

inta omri*...

väike video, kus esinevad legendaarsed samia gamal ja farid el atrash. farid oli mingi süüria prints, kes põgenes egiptusesse, hakkas lauljaks ja kuulsaks ning jõi ennast lõpuks surnuks. kõik egiptlased teavad teda. samia on legendaarne tantsija, kes on esinenud umbes sajas miljonis filmis ja olnud abielus ka faridiga. tema on ka nüüdseks surnud.

samia ja farid olid tegijad millalgi 40ndatel aastatel. tänapäeval on egiptuse superstaar näiteks dina, kes on ka soomes käinud esinemas ja oma stiili õpetamas. dina tantsu on näha siin (taht shebbak) ja siin (hirmsad riided, kuid tants on hea). mina isiklikult ei saa aru, miks dina püüab kõiki kogu aeg oma miniseelikutega ja supermini-tissihoidjatega shokeerida. võiks ju normaalsemalt riietuda... aga noh, superstaari asi. ise teab, mis teeb. kuigi kuulu järgi keeras egiptuse valitsus paar aastat tagasi dinale mingi käki, ja ta olevat hakanud kasutama veidi katvamaid esinemisriideid.

üks minu tänapäeva lemmikuid on randa, kes teeb jumalikke värinaid. ahhhh. video kvaliteet pole muidugi kiita, aga siiski on näha, et tots oskab tantsida ega rabele niisama.

dina stiil on nii kuulus, et seda esitavad ja õpetavad ka teised puusakeerutajad. ise olen olnud kunagi mingi saksa tantsijanna dina-kursusel. siin tanstib ka keegi eurooplane dina moodi. täitsa äratuntavas stiilis isegi...

*oled mu elu (araabia keeles)

blue tango blue...

jeff goldblum. ilus mees. lai naeratus ja veidi hullumeelne pilk. minu esimene kokkupuude temaga oli kurikuulus kärbse-film. hiljuti vaatasin hullumeelset filmi hullusest, igby goes down. goldblum mängib selles üsna huvitavat ning absurdset tegelast. lisaks on ta ilmselt päris hea pianist ja draamaõpetaja. ning pidavat pidevalt lugema. kui mul oleks võimalus kohtuda ükskõik millise kuulsa hollywood-näitlejaga, siis läheksin trehvile goldblumiga. kaldun arvama, et temaga igav ei hakkaks...

via con me, paolo...

kuus aastat tagasi elasin peterburis ühes vahvas ühikas, kus elutses igasugust huvitavat rahvast. minu parim sõber seal oli dagestanlanna anisa. palju õhtuid veetsime ka koos itaallanna enzaga. enza armastas mängida kitarri, katrien (belgiast) mängis klaverit. ja mina laulsin. anisa oli väga hea kuulaja...

ühel õhtul enza küsis, kas ma oskan laulu via con me. et olevat väga kuulus laul ja kuulus laulja. mina polnud paolo contest halligi kuulnud. see muidugi väga üllatas enzat, et kuidas ma ei tunne kuulsat itaalia lauljat. ei tundnud, noh. polnud meie küla poiss. siis me õppisime kambaga laulu ära ja trallitasime seda päris mitmel korral. laulu lahedaim koht on järgmine:

"Chips chips chips/Du du du du du/Ci bum ci bum bum"

aastate jooksul olin kogu asja ära unustanud. laenasin ükspäev muusikaraamatukogust juhtumisi conte plaadi, et kuulan ka, mis mees see õige on. ning mulle hakkas ta hirrrmsasti meeldima. kuulan ühte ja sama plaati päevad läbi. juhtumisi tippisin youtube.com'i sisse conte nime ja leidsin selle siin. see sama laul, mille enza kunagi õpetas!!! ahhh, nostalgia...

птички поют...

uskomatonta, mutta totta. kell on pool üks öösel ja minu akna taga laulab mingi lind. ei tea, kas see ongi nüüd see ööbik või mis ta on, kes öösel laulab? keset helsingi linna? круто.