telkkariaddikti...

marta kirjutab oma telekaajaloost. mina nüüd siis ka. hea teema. ning puudutab peaaegu kõiki. elan juba üle aasta ilma telekata. vahel ema juures käies ikka vaatan, kuid ega mul eriti aega selleks pole. põhjus, miks ma ei oma telekat, on see, et ma olen telekasõltlane. ning minu jaoks ainus mõeldav variant on tv-absolutism. ma ei suudaks mitte kuidagi piirata teleka vaatamist, kui see kast mul kodus oleks. sellepärast mul teda pole. ja nii hea on. isa ikka vahel püüab mulle televiisorit pähe määrida, et kuidas ikka niiviisi saab, ei näe uudiseid ega midagi. lehed mul ei käi, raadiot ei kuula... nigu metsas elaks. kuigi hoopis pealinnas. aga ma saan metroos tasuta hommikulehtedest päevauudised loetud. ja rohkem pole vajagi.

olin umbes viieaastane, kui meile osteti värvitelekas. olin jube uhke, kui mulle õpetati, millist nuppu tuleb vajutada, et telekas käima panna. kolmeaastane vend poleks tohtinud telekat torkida. mäletan, kui nördinud ma olin, kui vend õppis selle kunsti paari päevaga minu selja taga selgeks ja oskas ise õiget nuppu klõpsutada. minult võeti alatul kombel vanema õe privileeg ära!

nõukaajal tiiviist ju midagi eriti ei tulnud. multikaid vaatasin ja kõige suuremat sõpra ehk leopoldi. onu raivo meeldis mulle, tal oli ilus kongus nina. ilmselt on praegu ka. ka mihail bojarski ehk d'artagnan meeldis hirmsasti just oma suure nina tõttu. reedeti tuli telekast teatriõhtu. seda vaatasin alati. olen lapsest saati teatrit armastanud. kuid me elasime jumala selja taga ja teatrisse sai ainult paar korda aastas. telekateater sobis nagu rusikas silmaauku.

kui ka meie külasse lõpuks satelliitkanalid jõudsid, siis käisin sõprade juures saksakeelseid rtl'i ja muid taolisi vaatamas. meile satti ei pandud. ei tea miks. vanemad vist koonerdasid. eriti meeldisid mulle reklaamid. need näitasid mingit ilusat, puhast, lõhnavat, jõukat ja probleemivaba elu. arvasin, et läänes kõik nii elavadki. noh, kui soome kolisin, siis sain aru, et reklaam on illusioon. sellist elu pole olemas. keegi ei ela paradiisis...

pubekaeas mu sõltuvus siis algaski. soomes ikka oli, mida telekast vaadata. ja oi, kudas ma vaatasin. silm jõllis. õnneks mul oli teisi hobisid ka, muidu ma oleks mingi eriti hale kuju praegu. ülikoolilinna kolisin koos sõbrannaga ning kummalgi polnud oma telekat. raha läks tarvilikumate asjade peale niigi palju. ja siis märkasingi, milline õnnis elu on ilma selle mölakastita! viimase kaheksa aasta jooksul olen elanud vähemalt poole ajast ilma telerita. kahjuks teiste inimestega koos elades olin seatud fakti ette, et telekas on kodus olemas ning minul pole võimu seda välja visata. nüüd olen see-eest moosi sees. telekavaba piirkond! what a bliss...