ahlan wa sahlan ilaa faysal! *

ma olen käinud sellises kohas, mida pole kaardil olemaski. kairos on üks vaeste linnaosa, faysal (loe: feisal), mida polnud vähemalt veel aastal 2004 trükitud kaardil. ainult valged laigud olid. kuigi sinna viis isegi metroo. õnneks metroopeatusel oli ikka nimi, nii et teadsid kus maha tulla kui faysalisse tahtsid. et polnud lihtsalt nimetu peatus. faysal on üpris eksootiline linnaosa. seal käivad mehed ikka veel ka tänaval pikkades öösärgi moodi ürpides ringi, sõidavad eeslite seljas ning tänavatel tuleb eeslikookide vahel manööverdada. need on kärbseid täis. üks lendas mulle suhu. arvas vist, et ma räägin liiga palju. õnneks ma sellest ära ei surnud. kartsin küll.

tänavad ja kohvikud on täis pisikesi kõhnu kasse. alati neid nähes hüüdsin ma rõõmsalt ya otta! nii hüüavad ka mehed kenadele naistele takka. ja ette. käisin faysalis oma soomlasest sõbrannal külas, kes seal aasta aega elas. tema soovitas mul välja minnes pearätti kanda, sest faysalilased pole igasugu plondiinidega harjunud. et maskeerudes oleks kergem. ei olnud kergem. mind vahiti ikka andunult nii eest kui tagant. külje pealt vist kah. see suur pruunide punnis silmadega vahtimine kuivatas mul huumorisoone ära. õnneks pärast tuli tagasi. kui me tagasilennul amsterdamis vahepeatuse tegime, läksin ma lennujaamas vetsu. seal nägin esimest korda sellist vetsupotti, mis liigutamise peale ise endale vee peale tõmbab. mõte on selline, et ajad oma asjad potil korda ja kõnnid minema. vesi tuleb ise, ei pea nuppu vajutama. sellega need uuendusmeelsed insenerid ei arvestanud, et mõni klient ennast ka asjatamise ajal ehk liigutab. nagu näiteks aktiivse loomuga mina. ohh, kuidas ma hüppasin, kui järsku külma vett vastu tagumikku sain. huumorisoon tuli kohe tagasi.

vetsulugusid on mul veel. olin soomes kuulnud, et egiptuses on selline asi nagu bakshiish ehk siis jootraha. lähen mina kairo lennujaamas vetsu ja seal istub üks teenindusvalmis tädike. aga mina oskan juba ise endal peput pühkida, seepärast ei tahtnud ma temast midagi. kui ma kabiinist väljusin, seisis tema juba käsi pikalt ja ootas bakshiishi. et anna aga siia. mina polnud veel kohalikku raha vahetanud, kobasin kuskilt ähmiga kaheeurose talle pihku ja kadusin. pärast kohalikud tuttavad naersid, et oi, tädi sai ometigi korraliku bakshiishi. üldiselt mulle need vetsutädid eriti ei meeldinud. kui ennast peeglist tahtsid vaadata siis nad vahtisid et kuidas sa ennast vahid. no kas niimoodi saab ennast üldse vahtida! tuli nõukaaeg meelde.

mul on ka araabiakeelne hüüdnimi: kurumba. niimoodi hüüavad mind kairo balloon-teatri meestantsijad. kurumba tähendab kapsapead. alguses polnud ma sugugi kindel, kas mulle meeldib, et hulk kenasid noormehi mind nähes muhelema hakkab ja mulle kurumba hüüab. ma omaarust ikkagi intelligentne naisterahvas mitte mõni kapsapea. tuli välja, et kurumba on samasugune hellitusnimi naistele nagu prantsuse keeles chou-chou, mis ka kapsast pidavat tähendama. need rahvad lihtsalt saavad aru, kui kasulik ja tervislik taim kapsas on. ja kutsuvad ka ilusaid ja armsaid naisi kapsasteks, sest nad on vähemalt sama kasulikud.

araabia lühikursus: ya otta- hei kiisu (ilusa naise kohta), ya amar- hei kuu (ilusa naise kohta), ya habibi- hei kallim (ilusa naise kohta), ya helwa- hei ilus (ilusa naise kohta. halvaa tuleb muide araabia sõnast helwa ehk siis magus, ilus), shukran- aitäh.

ya otta!

*tere tulemast faysalisse