kuidas jamast jagu saab...

illlge kamm sõbrannaga. teadagi mehe pärast. antud situatsioonis mees polnudki nii tähtis, meie sõprus oli tähtsam. leppisime kokku, et see mees ei aja meid tülli. näh, ajas küll. mis me arvasime, et oleme mõned pühakud vä? lubage naerda, hahahahaaa! ega eriti naerutuju ei olnud.

mina olen sellise imeliku tundeeluga, et kui ma emotsionaalselt haiget saan, siis ma ei saa sellest kohe aru. mul läheb päevake-paar aega, enne kui valutama hakkab. ja siis valutab põhjalikult. lähedastes inimsuhetes on see hästi nõme. see, kes mulle haiget tegi, peab ootama, et ma talle sellest ükskord ometigi teatan. ja siis kogu see andeks palumise ja andeks andmise protsess veel peale. kogu jama võtab kõvasti aega ja sööb närvisid.

emme on mul täielik vastand. kui talle miski ei meeldi, siis purskab ta selle kohe välja. annab kaks nägu vastu larakat ja on võimeline poole tunni jooksul kõik andestama. mina olen selline vaikselt omaette mossitaja ja enesehaletseja. noh, vähemalt tahan ma siiski lõpuks asjad sirgeks rääkida.

nagu nüüdki. sain ikka välja öeldud, mis mina asjast arvan ja mis just mulle haiget tegi. õnneks olin ka valmis andestama. aga sõbranna vihastas selle peale, et mul nii kaua aega läks. et mind ei saa usaldada. et näen välja nagu kõik oleks okk aga tegelikult ei ole. a nu shto ja mogu delat, a? eks ma proovi oma nigelat iseloomu kuidagi parandada. ega see kerge ei saa olema. ohh, palvetage mu eest, et ka minust ükskord inimene saaks...