õppida, õppida ja veel kord õppida, ütles lenin kui kolmandat korda esimesse klassi istuma jäi...

no kuulge, me saame ju kõik aru, et kui sa oled kolmteist ja sul hormoonid arenevad või keevad või misiganes nad teevad, et siis on koolipingi nühkimine eriti nüri tegevus. ja eriti mingi rootsi keele õppimine, mida sul läheb ilmselt vaja ainult kontrolltöös. sest rootslastega räägid sa nagunii inglise keelt. sest rootsi keelt ei oska. kõik soomlased on sunniviisiliselt rootsi keele tundides istunud. ja rääkida oskavad mõned üksikud. sama jama mis eestlastel vene keelega oli. praeguse situatsiooniga pole tutvunud. ilmselt osatakse veelgi vähem.

asendasin ühel päeval 7-8 klassides rootsi keele õpetajat. omamoodi oli vahva ja jube. mina küll ei tahaks selle õpetaja tööd päriselt teha. üks päev läks huumoriga. paar nädalat vist läheks ka. aga et su õpilased pidevalt mingit jama keeravad, sulle karjuvad, et neid see üldse ei huvita, üksteisele kätega kallale lähevad ja sinu nina all koolipinki täis joonistavad... uhhhhhh. ma tundsin end charlie inglina, kui oma pooleteise meetri pikkuse keha kraaklevate poiste hulka raiusin ja rahu nõudsin. et ega sa ometi naist ei löö. ja kui sa kysid neilt elementaarseid kysimusi rootsi keeles, siis nad hakkavad sulle midagi inglise keeles vastu kokutama... pamagiiite! hjälp! arvatavasti on pakkoruotsi lips varsti läbi. helsinki ülikooli vene keele professor algatas, et koolis võiks rootsi keele asemel valida ühe naabri keele: vene, rootsi, eesti või norra keele. minu meelest oleks see vägagi teretulnud uuendus. siis oleks kaheksanda klassi hormoonijorssidel kasvõi mingi motivatsioon seda va koolipinki nühkida, sest ise sai otsustada, millisel moel teda piinatakse. kui see muidugi millekski motiveerib. ja ilmselt peaks kooliraamatutes olema rohkem ilusate tüdrukute pilte. et see motiveeriks kah. kui kellelgi on häid nõuandeid noorele õpetajahakatisele, siis need võetakse tänuga vastu!