scrabblescrabblescrabble...

mängisime täna scrabble'it. närvesööv ajaviide, ma ütleksin. eriti veel inglise keeles... ei tule ühtegi sõna meelde. nuputa ja nuputa. ma olen üldse niisuguse mugava iseloomuga inimene, et ei viitsi eriti lauamänge mängida. alias on lahe, sest seal peab kiiresti ja palju rääkima. mafia on kah huvitav mäng, kui mängujuht on mõnus tüüp. see mulle sobib. aga male või risk või scrabble... küll väsitas ära. mehed jaksasid palju kauem mängida, mina kobisin pärast esimest kaotust internetti. jätsin rahva omavahel maletama ja skräblima. peaasi et ei nutaks.

ühel suvel umbes viis aastat tagasi mängisin olukorra sunnil palju riski. ja siis vandusin endale, et enam elusees ei mängi seda tobedat mängu. siiamaani olen lubadusest kinni hoidnud. mingi strateegia arendamine ja ellu viimine pole apsalapsaluutselt minu liin. ma vist liiga plondiin selle jaoks. või siis ajuliselt laisk. või siis pole mul kübetki ambitsiooni. ega seda tegelikult ei ole jah. mind pole kunagi näiteks võitmine köitnud. kui, siis mõnikord lihtsalt nalja pärast. ma parem loen mõnda head raamatut või pläkutan sõbrannaga, kui strateegitsen. ongi parem, siis on teistel rohkem võimalusi võita...