vanavanaema anna

minu vanavanaema nimi oli anna, tal olid heledad juuksed ja hele hääl. kirikus oli tema hääl alati kuulda üle teiste. ta elas üle kaks meest ja sünnitas seitse last. üks laps suri pisikesena, kaks on veel praegugi elus. minu vanaema, viimane laps, sündis oma jutustuse järgi kartulipõllul. ei tea, mida see anna seal kartulipõllul küll märtsikuus tegi. aga noh, aeg teeb mälestustega teadagi mida. ma siiski ei arva, et mu vanaema oma sündimist eriti hästi mäletaks...

pildi peal on anna oma esimese mehega, joonas hämäläineniga, ja kahe esimese lapse, elsa ja juhaniga. elsa oli minu ema lemmiktädi, ta suri alles paari aasta eest. mina kannan veelgi elsa-tädi kootud sokke. kahjuks ühele sokile tuleb vist lähiaegadel auk sisse. ise ma sokke kududa ei oska. tädi elsal oli endal ainult üks laps (kuigi ka kaks meest), aga tema pisike anni tõmbas endale kolmeaastasena keeva vett kaela ja suri mõni päev hiljem. meie suguseltsis on üpris palju annasid, annisid ja annesid, annushkaid noh. mehed olid ennemalt põhiliselt juhanid ehk jussid. pärast tuli muid nimesid ka. näiteks kõige uuem seltsiliige on hoopis greete liisa. popp kaheosaline nimi.

kui minu vanaema neljateistaastasena rongi katusel ingerimaalt eestisse reisis, siis polnud annal talle kaasa anda muud kui head nõu: kui teenijaks lähed, pühi tolmu ka kõige kaugematest nurkadest. ja lauale pandud raha ära iialgi endale võta. vanaemast saigi töö sangar. ühe nipi õpetas tema minulegi. et kui noormehed endale pruuti otsivad, siis panevad nad külla tulles mütsi kapi otsa. kui pärast müts tolmune on, siis seda naist nad endale ei taha, pole korralik ja hoolas. et vaadaku ma ette...