annushka esimeses pingis...
istun esimesest klassist alates klassi või saali eesotsas. ma kohe ei kuule ega ei näe, kui pean tagapool istuma. mul peab olema kõnelejaga silmside. siis on kõik hästi. soomlased on selline lahe rahvas, et nemad armastavad ikka seda tagumist rida. ma võin vabalt natuke hilineda loengusse, tantsu- või aeroobikatundi, esireas on alati mõni vaba koht just minu jaoks.
läksin kuueaastaselt null-klassi. naljakas sõna, null-klass... no, enivei, õppisime ühes koolimajas koos "lollide kooliga" (appi, milliseid sõnu tollal kasutati!!!). nn tavaline kool oli teises koolimajas, uuemas. meie olime vanas koolimajas. kui ma pärast kooli koju tulin, siis kodutänava suuremad lapsed narrisid mind mõnikord, et anne käib lollide koolis. hiljem viidi meid üle uude koolimaija. siis käisime koolis kahes vahetuses. aasta või pool aastat oli kool isegi laupäeviti. nii kahju oli laupäevahommikul kooli minna, kui emme-issi jäid voodisse logelema ja võileibu sööma.
null-klassist mäletan seda, et käisin pärast tunde mingis pikapäevarühmas ja me pidime õhtupoolikul magama. kohutav. arvan, et ma seal väga kaua ei käinud. istusin parema meelega väikse vennaga kodus. olin lapsena hästi palju haige. ja ei saanud kooli minna. kuigi ma hirmsasti tahtsin. ükskord kemplesin emmega, et kas ma võin kooli minna või mitte. emme siis lõpuks andis alla, et mine siis, kui tahad. kuid kui ma hommikul ärkasin, olid kõik juba kodunt tasakesi lahkunud ja mina jäin kurvalt aknast välja vaatama. ei lastud kooli sel päeval. pandi hoopis luku taha.
tegelikult oli null-klassis kohutavalt igav. ma oskasin juba ammu lugeda, kirjutada ja arvutada. ja siis ma pidin vihikusse abijoontele tundide kaupa mingeid a-tähti maalima. hohhhoh. aga õpetaja andis igal veerandil tohutult ilusaid tunnistusi. tal läks ilmselt tuhat tundi aega selleks, et postkaartidest lillekimpe välja lõigata ja neid tunnistustele kleepida ja igast õpilasest sinna positiivne ja ilus lugu kirjutada. mul on need tunnistused siiamaani alles.
algkoolis oli meil väga närviline ja hüsteeriline klassijuhataja. ta andis kahjuks enamuse tundidest. ükskord sattusin tunni ajal olema koridoris (käisin vist vetsus vms) ja kuulsin läbi kõigi kolme paralleelklassi ukse, kuidas õpetajad röökisid õpilaste peale. naljakas oli.
tegelikult ma kartsin oma klassijuhatajat tohutult. mingil hetkel ma ei julgenud isegi kooli minna. hakkasin ka matemaatikas halbu hindeid saama (mate pole mu tugevaim külg, ning hirmust kangena pole üldse võimalik midagi õppida). siis emme ja vanaema koostasid kavala plaani. ühel nädalavahetusel lahendasime emmega terve mateõpiku ülesanded ära. polnudki nii hirmus raske! ning kord tuli vanaema meile ja ütles, et ta olnud poes mu klassijuhatajat näinud. et too oli mind niiiii kiitnud ja öelnud, et ma olen lausa tema lemmikõpilane. et ega ta klassis minu peale ei karju, ta karjub pahade poiste peale. alles aastaid hiljem sain teada, et vanaema mõtles selle lihtsalt välja. aga ma ütleksin, et see vale oli mu elu kasulikumaid...
6 kommentaari:
Kuule mul null klassis õde tegi minu eest mu kodutöid. Meil oli selline koostöö. Aga algkool oli kole küll jah. ma ei teinud j ja i vahel vahet ja ei eristanud g,b,d ja k, p, t-d omavahel. see tõi kaasa suuri raskusi sest lugeda mulle meeldis aga õigekiri oli suur kannatus. Olin siiski järjepidev ja säilitasin oma joont. Näiteks korrutustabelit ma ei õppinud kuni lõpuni pähe. Õppisin kuni 5ni ja siis selle et 9x9=81. See oli mulle põhimõtteküsimus, et mitte õppida ära midagi nii jaburat ja kasutut nagu seda on korrutustabel. No mis kasu sellest võib olla?! Mitte mingit! Talusin kannatlikult ära kõik märkused ja kahed- aga põhimõtetest ma ei loobunud!
Ja siis oli seal 2 tüdrukut: Angelica ja Maarika. Angeelica oli ilus ja tal olid pikad patsid ja ta istus minu ees pingis. loomulikult ma tirisin teda patsist sest ta meeldis mulle. Maarika oli aga pakuke ja kahtlaselt vaikne- seepärast oli teda hea kiusata. Kuigi ma olin selles siiski suhteliselt taktitundeline. Igatahes ükskord jooksis Maarika omale ukselingi suhu- see oli siis kui ma teda kõditasin ja ta põgenes mu eest.
Nii, et oli ka helgeid hetki jah...
Hea pilt! Nagu pärast sõda tehtud foto:)) Küsimus, kas sul oli kah võimalus pioneer olla? Minul on seoses nõukaaegsete õpetajatega ja pioneeriks olemisega väga palju lõbusaid seiku. Näiteks, kuidas keegi pioneeriräti vetsupoti külge sidus ning mille peale peatati õppetöö ja kõik klassid aulasse pioneeriräti kontrolli kupatati. Või näiteks kuidas me igal aastal kehalise kasvatuse tunnis teeninnõukogudeliitu muusika saatel marssimist harjutasime. Ja kuidas mind õpetaja plastmassist sõrmuse kandmise pärast abielunaiseks tembeldas ja klassist välja saatis, et ma ukse taga selle sõrmest võtaks. Alles vallalise staatuses tohtisin tagasi klassi tulla:))) Meie koolis kontrolliti sügisel koolimütsi kandmist. Direktor isiklikult seisis hommikuti kooliukse kõrval, et hiljem käskkiri vormistada neile jultunuile, kes julgesid näiteks oma mütsiga kooli ilmuda:))
Ohh aegu küll! Eelmine sajand ikkagi.
jajah, ema lasi mulle õmmelda tumesinised velvetist püksid. ja ESIMESEL päeva, kui nendega kooli läksin, rebis õppealajuss mind ukse peal rajalt maha ja kirjutas märkuse. et puudub koolivorm. oh kooliaeg, oh kooliaeg. brrr. ma ei taha oma last omaenda vanasse kooli panna, kuigi see on hea v. mainekas kool. aga kui ma seal viimati käisin, vahtisid samad vanad vammid ikka vastu.
no ma kahjuks ei saa siin eriti kaasa rääkida. kui mina kooli läksin sisi oli vist juba 1 klass ja isegi punaristi ei lastud mul rinnas kanda. sellepärast sisi kannan nüüd sigade revulutsiooni märki selle asemel. kus punamärgi keskel ilutseb mõnus põssa. ka ei tea ma midagi marrsimistest ja muudest asjadest. ainus mis ma mäletan eredalt on ka need pikapäeva rühmad, kuigi mind sinna eriti ei tahetud lasta, sest elasin koolile nii lähedal ja vanaemaoli alati kodus. siiski suutsin paaril korral ennast sinan sokutada. seal oli nii põnev, sest sai koos olla vanema klassi lastega. aga jah magama pidi. aga klassivenna suhu oli ka põnev vaadata, kus mingi kummaline must hammas ilutses, millega ta kõikki hammustas. samuti meenub see, et jõulude ajal paniem alati küünlad oma laudade peale põlema. ja siis mõned tüdrikud keerutasid oma kiharaid poiste ees ja asi lõppes sellega et kahel aastal järjest põlesid tüdruktel juuksed. kahel erineval tüdrukul. jäid oma ilusatest pikkadest juustest ilma. mul muide ei lastud põhikoolis juukseid pikkaks kasvatada, seega olin sisi pigem poisilik väike tirts.
oijah, mul oli isegi pioneerirätt valmis ostetud ja siis, võta näpust, aastal 1979 sündinud olid esimesed õnnetud, keda enam pioneerideks ei võetud. minust aasta vanemad said veel ilusasti rättidega uhkeldada. koolimütsi lasin endale ka osta ja kui kooli läksin, polnd see enam moes :( ainuke kontroll oli meil käte puhtuse ja sussikontroll. muud ei viitsitud eriti kontrollida.
õnneks pioneerilaagris sai ikka ära käidud, sokutasin end sinna 9-aastaselt. see oli üks hirmus koht... kirjutasin koju sellise kirja, et ema tuli mulle kohe järgi ja viis ära. mõned helged mälestused on siiski. näiteks õppisin seal sööklast saia pätsama ja seda triikrauaga kõvaks ja pruuniks triikima. õhtul hea süüa. tõin selle oskuse ka koju kaasa ja siis me väikese vennaga muudkui triikisime saia. kuni lõpuks ära tüdinesime.
aga kase jaan, mina mäletan kah kiusavaid poisse tohutult hästi. need on vist täies jõus iga riigikorra ajal. meil sidusid poisid omal taskupeeglid sussi külge, et plikade seeliku alla vahtida. mõned ei viitsind peeglitega jännata, lihtsalt lähenesid tüdrukule tagant ja tõmbasid seeliku üle pea. lõbus ju...
hirmutavalt ajatud esimeseklassipildid.. nõukogude ajaklimp.. müstiline.. tundsin mõned klassivennad isegi ära :)
Postita kommentaar