reisipohmakas...
lõpuks koitis argipäev. kael valutab kottide kandmisest. selg on kange. silmad kipitavad, sest meikisin ja kandsin läätsi nädalavahetuse ajal rohkem, kui viimase poole aasta jooksul kokku. ärkasin liiga hilja, et esimesse loengusse jõuda. kuigi ärkasin isegi enne kella. aga olin juba õhtul otsustanud, et ei lähe esimesse. sest polnud teinud vajalikku kodust tööd, kuna olin tallinnas. enne reisi ei tulnud aga järgmise nädala tegemised meeldegi.
tõin hommikusöögi voodisse ja hakkasin lugema kristi luige raamatut veidrike printsess. ostsin selle reedel, kuid olin terve viikendi liiga hõivatud, et raamatut lugeda. täna tundus selleks parajalt aega olevat. sel hetkel plaanisin veel teise loengusse minna. siis helises telefon ja mingi tv-mees rääkis mingist uuest saateformaadist ja kas ma tahaks osaleda. lobises ja lobises. noh, vaatame, kas sest asjast üldse midagi saab. siis oli kell niipalju, et loeng hakkas pihta ja raamat tahtis ka, et ma ta ikka läbi loeksin. lugesingi siis. nüüd on küll süümekad. loen arvatavasti õhtul virginia woolfi. loengu teema täna.
veidrike printsess oli täitsa loetav. erilist vaimustust ma ei tunne. pigem hirmu, et appi, kas ma tunnen ennast ära??? kas ma ise olen ka selline printsess, kes kolmekümneaastaselt issi käest raha küsib. ja kes ilmaski ülikooli lõpetatud ei saa. rasvarullikesed tulid kah tuttavad ette... õnneks ma vähemalt ei joo ega suitseta. kuid pahesid on mul siiski sellegipoolest täiesti piisavalt. ning minu issi pole nii rikas, nagu kristi oma...
3 kommentaari:
Mulle see Luige üllitis küll väga meeldis! Õigupoolest on tegu tõelise Eesti kirjandusklassikaga, sest ma ei mäleta, et mõni eesti naine oleks kirjutanud nii hoogsat, arusaadavat, rõõmsameelset ja lustakat raamatut. Pealegi veel iseenadast. Mulle on ikka tundunud, et kõik eesti kirjaneiud- ja poisid- kohe PEAVAD väänama mingit imalat kunstkirjandust. Mille tulemusena sünnib igav ja ära hakitud arusaamatu jahumine oma tunnete teemal. Kristi aga kirjutab tõelise pootsmanina hoogsalt oma merereisidest ja sellest kuidas ta papakoi rääkima õpetas.
Erilise tera lisab jutule ka asjaolu, et Kristi on ise selle kõige juures üpris hea välimusega- mis lisab loole täiesti iseäraliku mõõtme, kuna tegu pole järjekordse verevaese kirjandusringis käinud tütarlapsega, kes vastandab ennast harimatule ja labasele üldsusele.
Peaks vist autogrammi küsima minema...?
nii et tots oskab elada ja oskab ka sellest kirjutada? õiges stiilis eneseiroonia ongi väga hea asi. keerab lugejate südamed kohe sümpatiseerima. ma pean selle üllitise (minu jaoks uus sõna, kuulsin üks kord telekast, kasutan esimest korda!) mõne aja pärast uuesti läbi lugema, ehk siis vaimustun rohkem...
aga autogrammi küsi kindlasti! arvan, et kristile oleks see julgustuseks.
Tekitas igatahes huvi kaeda, et mis raamat see on, mis nii värvikaid arvamusi genereerib.
Postita kommentaar