lanoliin...
olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...
5 kommentaari:
andrus:
Mis kriit ja lanoliin...- mulle meenub hoopis see õnnis aeg kui pidin suvel üksi terve kalassitäie pinke ära värvima -ei mäletagi mis pattu ma sellega kustutasin). Ja ega nõukaajal polnud ju mingeid kummikindaid anda- olin siis pärast üleni värvine. Õpetajaproua ulatas mulle siis abivalmilt pudeli atsetooniga millega ma ennast siis nö pesin. Sellel suvel koolimajas vett polnud...
ajee, küll siis ikka haises. sa olid pärast seda atsetoonilaksu kindlasti seletamatult õnnelik ja nägid asju, mida teised ei näinud...
Kui ma neid Andruse jutte kuulan/loen, siis on tunne, et ta oleks justkui 19. sajandil sündinud:))) Ma mäletan mingit lugu, kui ta terve suve kuskil keemiatehases töötas ja oma püksid auklikuks töötas:))))
Jah, kriit ja lanoliin on tõesti selle kõige kõrval pseudoprobleem:))
Aga mul on õpetajaametiga ropult vedanud - mul on nimelt kriidiallregia :D Ehk siis kolmanda tunni lõpuks on kurk kuiv ja hinge võtab kinni ja turtsuks nad kõik klassist välja... Sestap üritan ma ise kirjutamist vältida.
andrus:
Evotsh: eks õige mees peabki elus läbi paksu ja vedela minema. Minu 1 vingemaid ameteid oli kunagi ka "kuumtinapingi operaator". see oli väga lahe töö. Väga lahe. Eriti tina.
Postita kommentaar