rauast killuke minevikust...

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...