oye, mi cuerpo pide salsa...

lähen homme salsat tantsima. ma vahetevahel käin. leidsin täna oma lemmiksaidilt ka lahedaid tantsuklippe. siin on mingid tegijad kuuba kutid venemaal tsikke tantsitamas. kutid ärplevad oma oskustega, aga tibid on küll tuimavõitu. nad on lihtsalt rekvisiit või nii. mulle isiklikult ei meeldi tantsida mehega, kes liialt enesele keskendub ja ainult oma trikkide peale mõtleb. mees peab ikka värki juhtima. ega need mehed juhivadki. ainult et naised pole nendega ühel planeedil.
siin on ilmselt samad inimesed, kuid juba mõnusal olengul. rahvas lihtsalt naudib tantsimist, ei püüa eriliselt esineda. seda on hea vaadata. ja naine oskab ikka ka midagi teha, mitte ei tammu jalalt jalale.

kunagi mingis blogis keegi uuris, et misasi see bachata on. siin on väga hea näide selle tantsu kohta (võrdle eesti stiiliga!). bachata võib olla veidi igav, kui mees keerutada ja poose vahetada ei mõista. aga kui mõistab, siis on nummi. võib tantsida rahulikult ja tundega...

rõõmus ja suhteliselt lihtne tants on merengue (videol eesti mees marsib, tegelikult tuleks puusi nõksutada, nagu naine teeb. aga noh, hea, et põhjamaa mees niigi kaugele jõudis. *irw*). sammud on väga kerged, keerutused samad, mis salsas. minu kõigi aegade lemmik merenguelugu on suavemente. kuulsin seda esimest korda ammu peterburis, aga ikka veel ajab see viis mulle sipelgad naha alla.

lisaks veel minu jaoks uus tutvus, el baile de la botella dominikaani vabariigist. väga huvitav versioon ladinaameerika tantsudest. sest tavaliselt on pudelitants brasiilias ja terves ladinaameerikas üks igavene pornuha, aga see oli vahva. ¡arriba, arriba!

wagner koolipingis...

käisin täna jälle lastega kemplemas. neil on ikka hea kujutlusvõime, kui on vaja trikke välja mõelda. noorsugu polegi nii hukas. nupp nokib ja pea lõikab veel. mis sest, et kodused ülesanded tegemata...

eilne hetk...

elektersinine taevas
kuu särab männivõres
lumi krudiseb...

es mi cumpleaños...

heute habe ich geburtstag! päike paistab minu jaoks, lumi sillerdab, bo kaspers laulab mulle juba mitu tundi jutti. tore mees see bo, vastupidav. külmkapis oli jäätist selle ilusa päeva tähistamiseks. alustasin tähistamist juba hommikul. lugesin voodis viivit ja wagnerit. üles ärkasin selle peale, et telefon piiksus iga 10 minuti tagant. mis värk, ma ei pannud ju äratust. hoopis õnnitlused olid. how sweet is that! isegi issi helistas alles kell kümme, mitte kell vara nagu tal tavaliselt sünnipäeva puhul kombeks on. ja mu venna oskas õnnitleda õigel päeval. ta kontrollib emme käest iga aasta üle, et mis päeval mul on. tal ei püsi number 30 kunagi meeles. nunnu mees.

ma saan varsti viiekümneaastaseks. no siis teeme igatahes pidu. eksju. ma olen peaaegu iga aasta sünnipäeva pidanud, mõnikord vägagi grandioosselt. aga tänavu ei taha. tahan lihtsalt vaikelu nautida. einoh, õhtul on meil sõpradega piiblidiskussioon, eks torti saa seal ikka.

mul on kaugel maal juba seitse aastat üks austaja. väga armas mees. ta helistab igal sünnipäeval ja soovib mulle kõike mida ma tahan. ja ütleb, et igatseb mind. ma lasen tal rahus igatseda, kui see ta elu kenamaks teeb. eelmisel aastal soovisin ma igasuguseid asju. ma olin siis haige ka, niiet soovisin tervist näiteks. ja mehele oleks ka tahtnud minna. ta pakkus ennast, kuid mulle ei sobinud. pirtsakas olen, noh. aga tänavu ma ei soovinudki midagi. sest mul on nii palju! ma olen õnnelik. päriselt. mmmmmmmmmmm...

mühaklikud meelitused...

nomaitea, kas sinu meelest on see kompliment: "sa oled täna nii kena, kas sa oled alla võtnud?"??? no minu meelest ei ole. tegelikult sellega ju öeldakse, et muidu oled kole ja paks, lõpuks ometi võtsid veidi alla, nüüd päris kena inimene. minu arust komplimete tuleb viljeleda rohkem kui rukist, aga seda võiks ju teha taktitundeliselt. "sa näed kena välja!" no kas pole armas, mulle küll meeldivad sellised ütlemised. aga imagine this: "sa näed täna kena välja, kas sul on mingi uus meigikreem mis kõik su kortsud ära peidab?" jiihaa, iga naise unelm...

lisaks selline kompliment eeldab, et ma ikka tahangi hirmsasti alla võtta. et punnitan täiest jõust selle nimel, et 200 grammi endalt maha higistada. kas kaalu langemine on alati hüve siin ilmas? kuna ma ise kaalun umbes 28 korda rohkem kui üks keskmine baleriin, siis on see teema veidi hell koht, eksole. ja no lääne ühiskond ju ainult mingisuguse liposuctioni ja nahahoolduse ümber keerlebki. niiet kui sulle öeldakse, et sa oled alla võtnud, siis hüppa rõõmust lakke ja lange ütlejale kaela. sa hakkad ilusate inimeste seltskonda jõudma. kui muidugi jälle paksuks ei lähe.

alguses oli mul raskusi selliste fakti konstateerimiste peale midagi kosta. maigutasin lihtsalt paar korda lolli näoga. nüüd vastan selgelt ja rahulikult, et aitäh ja ei ole. sest no tõesti ei ole. õnneks pole ma jo-jo-kaaluga, mis kõigub kiiremini kui õuetemperatuur. ma olen lapsest saati olnud täissaledat maatõugu naisterahvas. vanal heal mõisaajal oleks ma kulla hinnas olnud, säherdused tugevad kintsud ja ega kontki pole niru. põldu jaksaks küll künda. kahjuks koolidiskodel poisid ei osanud sellist fakti hinnata ja teismelist annushkat võeti tantsima ainult kuuvarjutuse puhul.

naise elu on ikka raske, puhata ja mängida ka ei lasta...

hakkasin trendikaks ja kopeerisin ennast internetti...

übercuul...

sinustakin voi tulla trendipelle! se ei vaadi paljon, vain vähän asennetta ja paljon rahaa...

tsekkaa, mikä on kuuminta hottia:

übercuul raportoi tallinnasta: vapiskaa, rumat suomalaiset naiset!
bangkokista saa halvat guccin laukut ja hyvännäköiset vaimot
askartele itse übercuulit katu-uskottavat ipod-kuulokkeet
peräkammarin poijjaat ruppee rentikkäiks

mä en kyl ainakaan haluu olla so last season...

esmaspäevane needus...

kuulan esmaspäeviti üht kohustuslikku loengut, нормы современного русского языка называется. õppejõud on suutnud oma pika staazhi jooksul saavutada igavuse ülima astme. tema loeng on nii tuimestav, et see on kuulus terves õppetoolis. leiutasin siis täna erinevaid mooduseid igavuse eemale peletamiseks. sest jube, seal polnud võimalik isegi kirjutamisega ennast virgutada, sest mees tõesti читал лекцию, ehk oli teinud meile kõigile koopiad paberist, mida ta meile siis pooleteise tunni jooksul oma vaikse ja halli häälega ette luges. mehel on peale halli hääle ka hallid juuksed ja hall ülikond. no täitsa hall mees.

ma joonistasin siis igasuguseid pildikesi, proovisin isegi ihana jone nägu pastakast välja imeda...

kui kunstilised ideed otsa said, leidsin palju tõhusama meetodi une peletamiseks. hakkasin ennast iga natukese aja tagant näpistama. aitas väga hästi. soovitan soojalt, kui on vaja kellegi igavat juttu kuulata ja magama jääda ei tohi. näpistage ennast, kodanikud!

jälle üks ilus mees...

jone nikula on soome laulva noorsoo hirm ja õudus. mees pole suu peale kukkunud, lahmib paremale ja vasakule. tabloidid on temast vaimustuses, sest jone annab põhjust endast kirjutada. noh, mina teda ei tunne ja midagi tema isiku kohta öelda ei oska. aga ilus mees on ta küll. kunagi kirjutasin, et nägin maailma ilusaimat meest. jone läheb samasse lahtrisse. eriti meeldivad mulle ta hambad. ja kunagi meeldis mulle ka veel üks kuulus inimene, aga nüüd on ta minu jaoks juba so last season...

ja mitmekesine on kutt muuseas ka. tegeleb nii sõjaväenduse kui ka rahva enterteinimisega mitmel moel, osales näiteks tantsud tähtedega -saates. täitsa kena oli vaadata, kuigi puusanõksu siiski netu. selle jaoks on ta vist liiga hevimees.

ühesõnaga, ilusad mehed on minu nõrkus. sest ilu on ju nii ilus...

rauast killuke minevikust...

selle küünlajala tegi kunagi ammu nõukase vanamees, kes elas meist paari maja kaugusel. ta oli ept's tööl ja toorainet vabalt käes, nõukaaeg ju. siis hakkaski selliseid ilusaid asju tuttavatele ja naabritele väikese tasu eest meisterdama. millal küünlajalg valmis, mina ei mäleta. minu jaoks on see ilus asi alati olemas olnud. nõukase vanameest ma ka ei mäleta. nii et enam kui 25 aastat tagasi oli see kindlasti. isegi nõukase vanamehe nime ma ei tea. tema koera mäletan küll, bimbo oli. bimbo oli alati vana ja paks. muidu väga sõbralik koer, ainult vahel lõi kiiks välja, eriti jalgratturite peale. bimbo on ainus koer, kes mind jalast näksanud on.

paar aastat tagasi vanaema juures võõpasin ma roostetanud küünlajala musta ahjuvärviga üle, väga kena sai. oli ka plaan ta soome tuua, aga no kilekoti sees ju ei too suurt rauakolakat. ja mul polnud kodus ruumi ka, elasin sõbranjedega pead-jalad koos. siis, kui oma pesa sain, kamandasin issi autoga kulleriks. ja sain vanaema ahjuvärvise küünlajala endale. see asi tuletab mulle meelde lapsepõlve, seda, et ma olen kusagilt pärit... nagu suguvõsa vanad fotod, mida ma kogun ja püüan sugulasi intervjueerides teada saada, et kes seal piltidel siis õigupoolest on ja mis aastal. ühesõnaga, see küünlajalg on meeldetuletus sellest, et mul on kusagil juured...

harakad mängisid pingpongi...

väiksena mulle meeldis suvi muu hulgas sellepärast, et siis sai hommikul öösärgiväel õue minna, näiteks trepile istuma ja päikest nautima. või sai kohe otse voodist paljajalu aeda minna, et vaadata, kas maasikad on öö jooksul punasemaks saanud. ei pidanud saabaste ja mütside-jopedega jändama. veel praegugi on üks elu mõnusid ärgata aeglaselt, tuiata ööriiete väel paar tundi mööda ilma ringi, juua aeglaselt kohvi ja mõtiskleda elu üle. vanaema juures väike-maarjas äratan ma vahel suviti möödujates imestust, kui joon veranda trepil pidzhaama väel kohvi, loen raamatut ja taustal mängib vaikselt raadio. sest meie maja veranda trepp on tänava poole. ning ümberkaudsed pole enam harjunud, et meie majas üldse mingit elu näha-kuulda on. õnneks hekk on üsna kõrge (kui ma teda parajasti just lühikeseks nüsinud pole) ja varjab ikka ka veidi.

täna tõusin selle peale üles, et telefon helises ja päike paistis. otsustasin pidzhaama väel õue jalutama minna. palitu tõmbasin enne ikka selga ja saapad jalga. ning kõndisin maja lähedal olevasse metsatukka, et jumalaga hommikujuttu puhuda. seal on kena kalju, kus kasvab igasugu puujändrikke ja päike soojendas ja linnud laulsid. kaks harakat mängisid omavahel pingpongi. üks haugatas oma puu otsas ja lajatas sabaga alt üles. siis kohe teise puu otsast tuli samasugune vastus, ikka sabaliigutusega. huvitav, miks nad niiviisi sabaga alt üles löövad, kui omavahel hauguvad? mõne aja pärast vahetasid nad puid ja jätkasid pingpongitamist. teised linnud laulsid ka vidiit-vidiit aga neid polnud näha. harakad on head suured, jäävad silma.

kui harakad minema lendasid, siis läksin nurga peale poodi ja ostsin piima. peas hakkas leierdama ivo linna "julge laul" ehk ja siis ma olin nagu sangar seiklusfilmis. assotsiatsioon piimapoega on ilmne, eksole...

evelyn, arkaadi ja juss...

ükskord asjadest soovitas, et mine loe evelyn sepa ploogi. et pidi hea olema. noh, minu jaoks on mingi eesti poliitika ja erakondade kätsh kama kaks. tehku, mis tahvad. ma pole soome poliitikagagi kursis. olen demokraatia mädamuna, ei hääleta, sest pole aimugi, keda hääletada. ja uurida ei viitsi. mul kulub kõik vaba aeg enesele keskendumisele ja oma naba ümber keerlemisele. pole aega veel ka teiste kodanike heaolu üle juurelda ja poliitilisi tähelepanekuid teha. minu meelest on demokraatia üldse mingi utoopia, suured massid pole kunagi millestki aru saanud, neid juhitakse ikka piitsa ja prääniku abil. rahvasuu ütleb, et joukossa tyhmyys tiivistyy... vaene jouko, kusjuures, ega temalgi kerge pole. nii et demokraatiast on kahju küll, sest soome riigis on teisigi minusuguseid lontruseid, kes kogu ilusa asja ära rikuvad.

nojah, tagasi evelyn sepa juurde. suurest igavusest läksin tema lehele ja avastasin vahvad kommentaarid! ma olengi imestand, et mida need jubejuss ja arkaadi ometi teevad, et midagi oma ploogides ei produtseeri. näh, nemad produtseerivad hoopis koos evelyniga. et koos nagu huvitavam või nii. laske aga käia, mehed! mis siin elus muud ikka teha kui lolli juttu suust välja ajada...

tänase öö aforism tuleb jussi klaviatuurist:

Selles mõttes on hea, et maailm on juba niipalju kurjust täis, et ise ei pea enam midagi tegema ja võib rahulikult telekat vaadata.

üliõpilase suu...

istusin metroos ja tegin põlve otsas hispaania keele grammatikaülesandeid. minu vastu tuli istuma keegi mees. vaatasin korraks talle otsa ja siis süvenesin jälle objekti pronoomenitesse. mehel oli vänge suitsuhais külges. ta oli nii läbi suitsetatud, et funktsioneeris juba ise sigaretina ümbritsevate inimeste jaoks. tead küll, mõnikord on mõni inimene näiteks viinast nii läbi imbunud, et temaga ühes ruumis olles jääd isegi purju. selline asi on täiesti olemas. kõigele lisaks on mul alust kahtlustada, et tegemist oli ka alternatiivseid mõnuaineid kasutava tegelasega. ega ma esimest korda linna peal narkariga vestle. igatahes silmavaade oli tal üliterav, meelde tuli sõna spiid. ninast tuli tatti. seda ta püüdis rütmiliselt sissepoole tõmmata.

see onu ootas algul veidi (ja tõmbas tatti sisse) ja hakkas siis minuga vestlust aretama. et kas ma õpin, jah? et mul on ikka täitsa üliõpilase suu. olen ma ülikoolis või keskkoolis? ah ülikoolis, nojah, suu on ikka täitsa üliõpilase oma. mida sa õpid? ah hispaania keelt, ahah. nojah, edu siis õppimises. ja jumala õnnistust ja kaitset. ma soovisin siis talle ka.

no ütle veel, et soome mehed on ujedad ja kinnised. mina kohtan küll igasugu avatud ja vahvaid tegelasi oma argipäevas. mehi, kes teevad mulle huvitavaid komplimente. sest no mis see muidu on, kui peaaegu kolmekümneaastase sinu käest küsitakse, et kas sa käid keskkoolis. kaval stiil naistele külge lüüa, ütlen ma...

istu. hindeks "2"...

ähh, elu tegi mulle täna väikese testi and i failed miserably!!! ühesõnaga, vihastasin, ei olnud kannatlik, ei tahtnud teisest inimesest parimat uskuda vaid ikka seda kõige räpasemat. mängisin märtrit ja arvasin, et kõik teised peale minu on lollid jne. ning et mina pean selle pärast õilsalt kannatama, et teised nii lollid on. ja et ma lähen minema ja ei mängi enam nende lollide liivakastis. ehitan endale hoopis oma liivakasti, vohh. las siis näevad, kui halb neil ilma minuta on. las kannatavad, tainapead siuksed.

antagu see mulle andeks. no juhtub mõnikord...

kõik on korras nagu norras...

trilla-tralla, ma sõidan norra! üheksandal veebruaril. seal toimub selline asi nagu open heart konverents. ja üks hea sõber kinkis mulle lennupiletid! kän juu biliiv it, ah?! no ma ütlen, et igasuguseid imesid juhtub siin ilmas. polegi kunagi norras käind. oslo pidi väga helsingi moodi olema. noh, nüüd saan ma ka oma sõna sekka öelda kui järgmine kord sellel teemal kõneldakse.

üks norra sõber rääkis mulle kord tema jaoks täiuslikust hetkest: suvehommik oslos, sa istud mäe otsas verandal, sööd värskelt keedetud vähke või hummereid või misiganes merekoletisi ja naudid vaadet merele. et see pidavat kõige parem olema. noh, suvehommikut ma veebruaris ei saa, vähke vist ka mitte. aga mäe otsa võin ronida küll. neil norras neid mägesid ikka jagub...

roheline...

täna on roheline päev. tegelikult ma eriti ei armasta rohelist, lausa väldin seda värvi. emme mul ikka püüab meelde tuletada, et roheline teeks mu aurale head. et see on hea värv. no aga ta ei sobi mulle suurtes kogustes. ainult pisitillukestes.

täna oligi pisitillukesi rohelisi. roheline õhtusöök: kurgivõileivad pestoga ja roheline tee. jõin vett tumerohelisest pudelist. ostsin endale uue piibli, rohelise. see oli nüüd küll väga spontaanne ost, tuli lihtsalt shoppamisehullus peale. ja siis ostsingi. piibel on selline eriline, nimeks the message//remix:pause: a daily reading bible. seal on uus ja vana testament segi nigu purdu ja kapsad, remiksitud, ühesõnaga. kõigele lisaks on see vahva tõlge, selline lihtne ameerika keel. et ka hill-billy aru saaks. olen juba ammu sellist taht. noh, nüüd siis ostsin oma viimase raha eest piibli... õnneks mul on kodus kaerahelbeid. liimisin sinna ilustuseks ühe pildi sisse. liimipurk on ka roheline...

eile sõin aafrika shokolaadi. sõber tõi ghanast. ta käis seal oma emmel ja issil külas. shoks oli täiesti maitsetu. ei tea, millest aafrikas shokolaadi tehakse. retsept pole igatahes mitte see, mida karl fazer kasutab...

kloostrikoor venemaalt...

eile olin koolis tööl ja üks tund jäi ära, sest külla tuli noortekoor "anastasis" hantõ-mansiiskist, siberist ühesõnaga. laulsid õigeusu laule. tagareas oli ka kaks meeshäält, neid pole pildil näha. a kuulda oli küll. lapsed kuulasid suhteliselt korralikult. ja mul oli kergem, ei pidanud pingutama tunni andmisega. kontsert oli tegelikult väga kena. koori juhtis maatushka lidia pavlovna, nunn ühesõnaga. ilus nunnasõrmus oli ka sõrmes. naine tundus olevat malbus ise. ei tea, mina nunnaks ikka vist ei suudaks hakata. kuigi sisuliselt ju elan enam-vähem nunnaelu (pole lihtsalt kõiki mõnusid ja kiusatusi elust elimineerinud, kasutan näiteks internetti...), aga otsustada terve elu niimoodi elada, jätta seikluse võimalus elust välja... ega ikka ei taha. eks see olegi mingi taevast antud anne, pauluski arvab niimoodi. mõnel see on ja mõnel jälle pole. kloostrisse sulgumine tundub kuidagi põgenemisena... meid on ju ikkagi kutsutud levitama evangeeliumi, mitte oma toas istuma. elama maailmas kuid mitte maailmast. there's a challenge...

väljas sajab laia lund, mina magan talveund...

no ausalt, mitte üks närv ei juhi. täitsa udune olek. midagi teha ei taha. magasin nii, et pilpad taga. magaks veelgi. uue ehk selle aasta plaanid kõik tegemata. esmaspäeval algab ju kool aga ma pole endale veel tunniplaanigi teinud. homme peaks tööl alustama uue kavaga, ma pole midagi välja mõeld... tänase päeva pingutussaldo on see, et pesin pesu ja keetsin kohvi. teine tass läheb. isegi võileiba ei viitsi teha. kirjutasin päevikusse oma öisest unenäost. see oli nii hull, et siia ei julge kirjutadagi. mis siis kui must saab kunagi kuulus ja tähtis isik ja siis igasugu paparazzid hakkavad mind mu blogikirjutistega bläkkmeilima.

õnneks täna saabub mu parim sõbrants kairost tagasi. saame õhtul kokku. tal on ebamaine oskus mind alati inspireerida, eriti õppimises. ma tõeliselt vajan teda. ta on mulle suureks eeskujuks enda eest hoolitsemisel: ta sööb alati õigeid asju (kuigi ma ei suudaks taimetoitlane olla, tema on juba üle kümne aasta), läheb õhtul õigel ajal magama, kasutab tselluliidivastast kreemi, värvib silmi iga päev, kasutab hambaniiti (kui ma vahel ei viitsi, siis mõtlen tema peale ja viitsin jälle), teeb hoolega sporti ja ei vajuta hommikuti snooze-nuppu (mis on saatana väljamõeldis) vaid ärkab üles siis kui vaja. ja ta ei söö magusat. me oleme üldse igas plaanis vastandid. ma ei teagi, miks me nii head sõbrad oleme. noh, tantsu- ja keelehullud oleme me mõlemad. eks see meid ühendagi. kuna me oleme nii erinevad, siis pole me isegi meeste pärast eriti kakelnud. ainult ühe korra. ning see kaklus lähendas meid vist isegi. konfliktid on ju tihti konstruktiivsed lõppude lõpuks. tegelt olen ma isegi uhke selle üle, et meie sõprus mingi mehe pärast ei lõppenud. isegi selle mehega oleme sõbrad. ikkagi inimesed...

õues lapsed suusatavad. mul on ilmselt post-menstrual syndrome. millegi muuga ma seda nõmedat olekut seletada ei oska...

indian drama...

käisin oma heal sõbral ibrahimil külas. ta tegi maitsvat lambarooga ja näitas india filmi. häh, see polnd küll minu ettekujutus india filmist. "earth" on ikka räige tükk. ja ei mingit laulmist ja tantsimist. film pani laraka vastu nägu. "dil se" on kah siuke samalaadne shokk. ma käisin seda kunagi isegi kinos vaatamas. pärast ei saand õieti käiagi, olin nii raputatud. nii et kellel on mingi stereotüüpiline ettekujutus india filmidest, siis vaadaku neid kaht. siis ilmselt enam pole...

u sosedki isterika...

njah. mul on ainult kaks seinanaabrit. ja mõlemad ilmselt püstihullud. no sellest ülemise korruse omast ma olen juba kirjutanud siin ja siin. kõrval elab üks umbes minuvanune eestlanna, mingi mehega ilmselt ikkagi. ning see eestlanna hüsteeritseb päris tihti. ma juba mõtlesin, et äkki kutsuks kedagi talle appi või läheks ise, aga see mõte tundub nii teise privaatsusesse tungimisena. kuid tidrik halab ja kriiskab ülepäeva, nagu talt tahetaks kõri maha võtta. või siis ta maha jätta. ma kohe kujutan ette, kuidas ta on põrandal põlvili maas ja ulub, et sa ei tohi ära minna, ma ei saa ilma sinuta vms. läbi seina pole sõnu kuulda, ainult meeleheide imbub läbi. või ei mina tea, äkki ta ulub, et miks sa pole jälle oma sokke põrandalt ära koristanud või et miks on vetsupaber jälle otsas. ega kto jevo znaajet, mille pärast paarisuhtes kriisatakse...

kus ma kõik käinud pole...

ega tegelt eriti polegi. suur osa maakerast täiesti avastamata...



create your own visited countries map
or vertaling Duits Nederlands

lanoliin...

olen jälle koolis tööl. kriit on ikka üks tapakirves käte jaoks, kuivatab nii et puru taga. panin siis õpetajate vetsus mingit kreemi kätele. tuli välja, et lanoliinsalv. abbi, jube lambahais. pesin ikka mitu korda, et lambahaisu maha saada. pärast lugesin netist, et lanoliiniga töödeldakse villa. et see ravib põletikku ka ja kasutatakse beebide pepu eest hoolitsemisel. aga noh, hais oli ikka väga ninnatorkav. enam ma seda ei kasuta. võtan hoopis homme mingit keemilist ja nigunii vähki tekitavat kreemi kaasa. lanoliin on ju looduslik. ja haiseb...

aids-narkar...

eile raudteejaamas tuli üks sõbralik aids-narkar muga juttu rääkima. et tere, kas ma saaksin aidata. et keegi ei taha teda aidata. ja et tema ei tahaks varastada ka. aga suitsu pole ja kõht on tühi. et ta ütleb kohe ausalt, et on aids-narkar ja ei keeruta. kuigi rääkis päris pikka juttu ja ma siis küsisin, et mis sa tahad. no et raha. viskasin viieka. küsis veel, et kas ta silmad on normaalsed. no, üks silm vaatas mulle otsa ja teie vaatas kuhugi üle õla. ma ütlesin, et muidu jah, ainult üks silm pole päris otse. ja et pupillid on ehk veidi laiemad kui muidu. polegi kunagi enne inimeste silmi niimoodi diagnoosinud. nüüd sai siis seegi asi ära tehtud. mõtle, kui tal ongi siuke viga, et silmad vaatavad eri suunas. noh, mõnel on ju. ega see siis tingimata pea narkotsist tingitud olema. või on? ega ma ei tea. ja mina siis kohe ikka ütlesin näkku ka...

hapukurk...

ostsin poest päris vene hapukurki. venemaalt toodud. maksis 6 eurot kilo. balta turult saab vist odavamalt, arvan ma...

imagine arabs and jews...

algeeria päritolu prantsuse laulja cheb khaled ja iisraeli lauljatar noa tegid koos vahva heebrea-araabia-ingliskeelse projekti. laul tervikuna on siin. videot võib näha siin, kuigi heebreakeelset osa pole miskipärast üles pandud. aga ilus on. ja isegi pisar tuleb silma, sest tegelikkus on nii karm...

Imagine a world without fear
A world without hate
In which we can live together
A world of love
We'll build a future for the two of us
In the same place

hambaarstist ja eeslist...

miuke tuul on väljas! aga päike paistab nii ilusasti... elu on nunnuhunnik. käisin hommikul hambaarstil, mul on hästi lahe ja jutukas tädi arstiks. tema kärtspunase peaga assistent on ka vahva suuvärgiga naene. pärast kõndisin rahulikult läbi tokoiranna pargi, vaatasin parte ja seda, kuidas kasepuud meres kasvavad. uputab, ühesõnaga. ja siis metroopeatuses üks vahva näoga poiss vaatas mulle pikalt otsa. ma pärast naeratasin tükk aega. arooniapõõsastel on veel hulgi marju küljes. nagu oktoobrikuu, ainult ilma punaste lehtedeta...

vaatasin eile klippi, kus känguru annab mehele tappa. öösel nägin sellist und, et mingi naabri koduloomast eesel tungis minu tuppa ja tuli kallale ka. või noh, omaarust vist kallistas mind. aga eesel on ju ikka suur loom. mulle ei meeldi eesleid kallistada. oli nagu õudukas või nii. araabia keeles on eesel himaar ja see on üks räigemaid sõimusõnu inimese kohta. nii et nüüd oskate te araabia keeles sõimelda.

1,2,3 soleils...

ostsin mitu aastat tagasi plaadi, mis sai mu lemmikuks, "1,2,3 soleils". kahjuks laenasin selle ühele pooltuttavale ega näinud oma kallikest enam kunagi. poest on ta ka otsa ostetud. aga juutjuub, meie kõikide lemmik, päästab isegi sellest kurvast olukorrast. nimelt on seal päris palju asju selle toreda plaadi pealt.

daiman ehk comme d'habitude. araabiakeelne versioon on ka hea, aga plaadi peal oli neil boonus träkk prantsuse keeles. see pani sipelgad naha all jooksma ja mõnust vingerdama...

aïcha , prantsuse laul uskumatult ilusast naisest. nimi tähendab "see, kes elab". aïcha oli prohvet mohammedi lemmiknaine, nad abiellusid, kui plika oli alles päris tirts ja vanamees oli juba vana mees. aga aïchast sai päris võimukas ja tema pärast on ikka kõvasti kakeldud ka. iga naise unelm, eksole...

abdel kader, mis on laul kuulsast algeeria väejuhist, kes võitles kangelaslikult islami ja algeeria eest prantslaste vastu. see laul sobib suurepäraselt ka puntratantsuks: rahvas seisab ringis ja hoiab üksteisel tihedalt käest kinni ja hüppab üles-alla terve laulu aja. sobib tantsimiseks väga väikestes baarides, kus on palju inimesi.

ya rayah on laul mingist reissumiehest, sest kogu aeg korrutatakse, et "hei, reisija!"

olin eile onutütrel külas ja ta vaatas mingit prantsuse musakanalit. seal näidati faudel'i, keda kutsutakse rai-muusika printsiks, aga ta laulis prantsuse keeles ja hoopis mingit tavalist poppi. kuid polnud viga. minu jaoks on faudeli parim asi album "baïda". baïda tähendab muideks ilmselt heledajuukselist naist...

uusaastalubadus...

tegin täpselt ühe uusaastalubaduse. oma ainsal toalillel muld ära vahetada. sest vana on peaaegu ära haihtunud ja otsa söödud. või mai tea, mida taim selle mullaga teeb, et see vähemaks jääb.

ja üldse, ma pole mingi rohenäpp. eelmise draakonipuu, mis mulle kingiti, andsin isale, kes selle hea meelega adopteeris. tema on meil selline elusate asjade austaja. mina mitte. noh ja siis saingi kohe varsti jälle ühe draakonipuu kingituseks. siin ta vireleb. pole ära ka surnud. visa hing teisel...

ah jaa, ja elevant on mu lemmikloom. kuigi elusat elevanti endale kottu ei tahaks. arvan, et tegelikult ma kardan elevante. sest ma kardan kasse ja koeri ja lehmi ja hobuseid ja rotte ja chinchillasid. mehi kardan ka natuke. madusid ja ämblikke ja tarakane ja sigu ma eriti ei karda.

oma maa mansikka...

tagasi helsingis. kodus. mul on kodusid olnud mitmes kohas. huvitav, millal väike-maarja lakkas olemast minu kodu...? vist gümnaasiumi-eas, umbes viis aastat pärast ärakolimist. olevik sai tugevamaks kui minevik. hakkasingi elama olevikus, mitte juuri taga nõudma. tallinn oli vahepeal ikka täitsa kodu. ja turku. ja salo. isegi peterburi tundus lühikest aega koduna. kas kodu on seal, kus on minu asjad, see koht, kuhu tullakse reisilt tagasi? praegu on selleks helsingi. minu esimene oma kodu, kus ei ela peale minu mitte kedagi.

kodumaa... miskipärast arvan ma, et mul pole õigust kodumaale. eestisse on hea ja südantsoojendav tulla. soome tulles valdab tuttav ja turvaline tunne. siiski ei arva ma enesel õigust olevat kutsuda end ei eestlaseks ega soomlaseks. sest ma pole ju kumbki. ingerlane... ma tegelikult ei tea selle sõna tähendust. sellist maad ei ole olemas. käisin mõni aasta tagasi oma isa kodukülas peterburi lähistel. lagunenud küla, ingeri keelt - kui see veel üldse elus on, mina näiteks ei oska - seal küll keegi ei rääkinud. mutikesed karjatasid paari lehma tee ääres, vanaonu maja oli viltu vajumas, endise kolhoosi varemed mõjusid rusuvalt, tööjõulised mehed olid end täiesti põhja joonud... no see nüüd küll minu kodumaa polnud. niisiis olengi poluvernik, midagi vahepealset, ei lind ega kala. olen eestist, aga mitte eestlane. elan soomes, kuid pole soomlane. räägin isaga vene keeles, kuid pole venelane.

muu maa mustikka... aga mustikad on ka head. olen soomelahemustlane.

üle mere...

täpselt seitsme tunni pärast pean ma olema teisel pool helsingit, et eestisse purjetada. ega tegelikult sel laeval purjeid ei ole. hoopis soome pensiokad on, kes karaoket laulavad ja kõikuvas laevas ühemehebändi saatel tantsida tammuvad. pilet oli odav, see on pluss. teekond on pikk, see on miinus. noh, ma võtan hea raamatu kaasa ning joon laevas palju kohmi. peaks kuidagi üle elama. pakkida oleks ka veel vaja...

naljakas, ma reisin apsaluutselt alati niimoodi, et pakin viimasel hetkel ja siis kiirustan uksest välja pärast magamata ööd. üldjuhul unustan ikka midagi maha ka, õnneks mitte väga olulisi asju. passi ja raha võiks ikka kaasa võtta, muu polegi tegelikult nii tähtis. aa, ujukas tuleb ka kaasa võtta. lähen elus esimest korda aura veekeskusesse. kahe vahva naisega. lahe-lahe. kuigi tegelikult ma eriti ei seedi ujumist. vesi läheb kõrva ja nii edasi. aga ma võin ju näiteks mingis mullivannis logeleda kõik see aeg. ma ikka oletan, et seal on mullivann...

mad tv trina leiab hingesugulase...

vot see on tõeline armastus, a match made in heaven...

otsis meest, leidis jumala. uus aasta, uus algus...

hooo, aastavahetus raputas. it keeps getting better and better. eelmisel aastavahetusel algas üks väga isiklik protsess, mis muudkui areneb. ootan huviga, kuhu see kõik viib. loo lõpp on õnneks enam-vähem teada, taevasse viib ju. nii et häppi end. aga kuidas see seiklus ikkagi kulgeb, vat see on ka huvitav. teejuhiks on mul olnud inimene nimega john eldredge. ega me pole kunagi kohtunud ning tema ei oska isegi aimata, et mina olemas olen. mina olen seevastu hakanud aimama, et olen jah olemas. ja et olen armastatud. ARMASTATUD! säh sulle... polegi enam mõtet eriti enesehaletsuses vireleda. sellepärast, et meest pole või eiteamille pärast veel...

nojah, john on kirjutanud selliseid elulise tähtsusega raamatuid, nagu "the sacred romance" (mille ma just äsja lõpetasin ning mille analüüsimiseks on veel liiga vara, sest sõnu pole, on ainult tunne), "wild at heart" (jumala ja mehe südameasju), "captivating" (sellest, et ma olen jumalikult skandaalne naine). järgmiseks on plaanis lugeda "dare to desire". no kas pole atraktiivselt skandaalne nimetus kristlikule raamatule, mh, ah?

eelmise aasta jooksul jumal teatas mulle mõningaid toredaid asju. et tasub olla julge; avatud süda saab haiget küll aga ta elab igavesti. kui ma kaitsen ennast iga hinna eest, siis jumal ei saa mind ju kaitsta. ning tasapisi ja kannatlikult seletas ta mulle, et ta ju tegelikult armastab mind vägavägaväga. tegin eelmisel aastal igasugu hulle asju. sõbranna ütles, et annushka, sa jooksed peaga vastu seina. kohe tahtlikult. aga ma lihtsalt pidin. sest muidu oleksin süüdistanud end arguses. ja arg olla ma ei taha. mis sest, et kardan. jah ja ükspäev jooksin ühe mehe järgi, jooksin kohe teise linna ja olin naeruväärne. kuid see mees polnudki siiski see mees. ja siis ma olin üksipäini seal teises linnas keset võhivõõraid inimesi. ja jumal tegi mulle järsku kalli. et pole midagi, et see mees sind ei taha. et mina ju tahan. hirmsasti. no näed siis, ka nii võib olla õnnelik! elu on müsteerium...


The Road Not Taken
by Robert Frost

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim,
Because it was grassy and wanted wear;
Though as for that, the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I kept the first for another day!
Yet knowing how way leads to way,
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I—
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.