mad tv dancing...

lorraine käis tantsukursusel. tsikk tantsib ükskõik kelle kuu peale. võtke õppust, uusaastaööl on siis hea jalga keerutada. mad tv on khuuuuul...

mingi netitesti asemel - räägi sõbraga...

ibrahim sanoo: but about your personality... you are very kind-hearted, and very social. you are also smart and talented in arts. however, and listen carefully to this, however, ....you are so tight ....
annushka sanoo: ???
ibrahim sanoo: i mean that you care so much about about things...you take everything seriously .... and you want everything to be right
annushka sanoo: well, i think there are certain principles that are bigger than people's opinions. like things about faith for example. it's something truly important and eternal... did you mean these things?
ibrahim sanoo: no no no .... i didn't mean faith at all ... in fact that's something i see as a good thing .... i meant your general attitude .... annushka, i am so sorry i feel like a judge and it is such a bad feeling .... but i thought you would like to hear my honest opinion .... i mean that you care even about the small things in your life and you want them to be right, and if not right you will get a bit tense.
annushka sanoo: yes, please, be honest! but what kind of small things do u mean? i don't quite understand...
ibrahim sanoo: like if you make food, it should be proper. if you spoil it, you take it personally... as if you as a person isn't good at cooking... annushka, please forgive me if this doesn't make sense !!
annushka sanoo: hmm, interesting thought! no, don't be afraid to say these things, we've known each other long enough to be able to speak the truth!
annushka sanoo: i know you love me anyway
ibrahim sanoo: yes i do ...
annushka sanoo: actually, i think i see your point...

kõrvarõngakrõhva...

ma olen hull kõrvarõngaste järele. pole isegi lugenud, kui mitu paari mul neid on. mitu. kahjuks on hulgi ka selliseid rõngaid, millest üks paariline on kuhugi ära kadunud. kõige kurvem on siis, kui lemmikkõrvarõngas ära kaob. vaid üks õnnetu jääb mälestuseks kunagisest õnnest. näiteks üks lemmikrõngas kadus ära, kui ma seisin mitu aastat tagasi sõpradega peterburi selle aja kuumima diskoteegi "metro" ees järjekorras. rahvast oli nii palju, et polnud võimalik kummardada ja ehet maast üles noppida. see jäi lihtsalt masside alla...

pildil olevad ehted ostsin endale jõulu- ja uusaastakingiks. plaanis polnud hoopiski mitte nipsasjakesi soetada, kuid ma lihtsalt ei suutnud nendest mööda minna. aarikka "lumi" sobib ju aastaaega nagu rusikas silmaauku. ja punased lilled käivad ükskõik millal. ihkuuuu!

joulumaahan matkamies jo moni tietä kysyy...

mul on kodus täpselt üks jõuluehe. see näärivana. nüüd pole tal kahjuks enam pead otsas, sest see põles ära niikaua kui meie emmega piparkooke küpsetasime. peaaegu et ostsin kuuse koju, sest esimest korda üle mitme-setme aasta olen jõulude ajal oma kodus. aga ikka ei viitsinud. sest uuele aastale lähen ma ikkagi mujale vastu, kes seda kuuske siin kodus siis ikka imetleb.

mind kutsuti jõululaupäevaks sõprade, a & t juurde külla. sinna tulid a ema-isa, õde ja õemees. ja mina. ma tulin juba varakult päeval kohale, tegime jälle piparkooke (ma hakkan varsti profiks!) ja igasugu traditsioonilist soome jõulusööki. võid ja rõõska koort lisati absoluutselt igale toidule. t oli tubli ja virk mees ning pesi suure kolinaga sauna niikaua kui meie a-ga lõunauinakut tegime. ilus uinak oli, kuulasin leonard coheni muusikat, vaatasin aknast paistvaid mände, mis peegeldasid päikeseloojangut. magada ei tahtnudki. lihtsalt oli ilus vaikne hetk...

joulupukki kõrval kastis on pererahvale kingitud haruldane serviis. mõne aasta pärast saaks selle eest ilmselt väikese varanduse...


siis tuli rahvas kohale ja hakkasime sööma. ainult pool toidust jõudsime ära süüa. rohkem ei jaksanud. mina olin teinud meile lehed jõululaulude sõnadega, et siis hea koos laulda. ja ega laulsime ka. joulupukki tuli ka koos oma joulumuoriga (a ema ja isa). laulsime nii, et maja kajas. siis hakkas kingituste jagamine. ossa püha mariia, kus kodanikud olid raha magama pannud! misjaoks, vot sellest mina aru ei saa... mina sain ka kaks kinki, isetehtud küünla ja nännikorvi. ilus küll ja puha, aga ma ikka ei saa sellest kingilaviinist aru. noh, üks kink igaühele, ookaa. aga 4-5? täiskasvanud inimesed!

minu nännikorv. selle võiks tegelikult ju alles hoida ja järgmisel aastal kellelegi edasi kinkida...

esireas on porgandivorm, maksavorm, kaalikavorm ja kartulivorm. taga lösutab suur seasink. a isa tõi selle kaasa, ise küpsetas. lisaks on jõululaual alati rosolje, mille kastmeks on roosa vahukoor. ja kala, meil oli soolalõhe ja heeringas.


pärast laulsime veel, ja jõime glögi ja kohvi ja konjakit (polnudki väga vastik!) ja sõime kooki. ja mängisime scrabblet. t on täielik wonder boy, tema oli üksi oma võistkonnas, meie võistkonnas oli kolm naist ja kolmandas võistkonnas oli kaks inimest. t sai kaks korda nii palju punkte kui meie võistkond. arumaivõi, alati ta teeb niimoodi. ei tea kuidas...

präänikute maalt...

pühade-eelsest meeleolust...

käisin hetk tagasi poes. pood oli täis mutikesi ja papakesi, kes kõik toitu kokku ostsid. ma olin üks väheseid alla 50-aastaseid. naljakas oli. kahtlase välimusega inimesi oli ka üpris palju. nojah, mittekahtlased on ju korralikult tööl kell kaks päeval. üks elu kõrvalradadel kulgev paar seisis pikas järjekorras, ja kui mina jõudsin kassa juurde, tehti uus kassa minu nina all lahti. siis see naine jooksis käed laiali kiiresti minu ette kassasse, et ikka enne mind saaks. mees vantsis suure ostukäruga järgi. ma lihtsalt pidin naerma, noh. teised ei naernud.

eile oli koguduse viimane koosolek sel aastal. saime kokku ühe pere juures. pidime vaatama mingit filmi jeesusest, variante oli neli, valik hääletades. miskipärast otsustati vaadata life of brian. nojah, seal on ühes kohas jah jeesus sees. aga muidu on ses filmis küll päris odav huumor. kuidagi mittemidagiütlev. ma saan aru küll, et vot nüüd on naljakoht, aga eriti naerma ei aja. liiga tehtud. the meaning of life on mustmiljon korda parem. aga noh, jõulud tulevad ikka, olenemata sellest, kas vaadata filmi jeesusest või mitte...

ostsin täna piparkoogitainast. tegelikult tahtsin ise teha, aga magasin liiga kaua... ei jõudnud. emme tuleb pärast tööd külla ja siis teeme plönne. lähen täna hambaarsti juurde. söön enne seda veel pool pakki piparkoogitaigent ära...

the rose...

Some say love it is a river
That drowns the tender reed.
Some say love it is a razor
That leaves your soul to bleed.

Some say love it is a hunger
An endless, aching need
I say love it is a flower,
And you it's only seed.

It's the heart afraid of breaking
That never learns to dance
It's the dream afraid of waking
That never takes the chance

It's the one who won't be taken,
Who cannot seem to give
And the soul afraid of dying
That never learns to live.

When the night has been too lonely
And the road has been too long.
And you think that love is only
For the lucky and the strong.

Just remember in the winter
Far beneath the bitter snow
Lies the seed that with the sun's love,
In the spring, becomes the rose.

- westlife, the rose

jätkuvalt õnnelik...

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa... ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill...

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu...

thriller...

ma olin kunagi kauges nooruses maikel jäksoni fänn. musta näoga maikeli triller oli ikka täitsa äge. hiljem kui ta näo valgeks muutis ning we are the world laulma hakkas, siis oli juba lääge. juutjuubis on kaks vahvat trilleri videot: jäksoni thriller ja bollywoodi triller. mõlemad on õudsed...

suvalisi suvepilte...

kuna talve pole ja pime on ka, siis panen siia mõned suvepildid üles. senaatintoril oli suvel selline vahva liivaloss. lumelosse ju veel ehitada ei saa, nii et käivad meile liivased küll. ja siis oli selline kasekett, täielik müstifikatsioon. asja mõte ei selgunud, aga lahe oli ikka...

ich bin glücklich...

jaa-jaa, nii need tunded tulevad ja lähevad. alles ma siin halisesin pikalt ja kurvalt. nüüd jälle hüppan rõõmust. üle mõistuse hea on. veetsin nimelt reedeõhtu jumalaga. miuke inspiratsiooniallikas!! pidin pikkujoulupeole minema tegelikult, kuid ei viitsinud. väsind olin. magasin paar tunnikest ja siis lugesin piiblit, häid raamatuid jumalast, kirjutasin päevikut, palvetasin, nutsin ja naersin ja vingerdasin õnnest...

neljapäeval vestlesin ühe tuttavaga skype's, meil oli tõeliselt sügav ning avatud jutuajamine. rääkisime jumalast ja saatanast, ning kuidas kõige selle saastaga hakkama saada, mida vanakuri kõrva sosistab või karjub, olenevalt päevast. sain sõbralt tohutult head ja lihtsat nõu, ning olen seda paar viimast päeva usinalt praktiseerinud. ma ütleks, et täitsa töötab! ning järgmisel päeval kogesin jumalaga sellist intiimsust, millist pole juba teab kui kaua olnud. sel õhtul mõistsin ja tundsin üksipäini oma kodus, et kristus armastab mind päriselt. PÄRISELT. ma ei tea, kas see on sinu jaoks mõistetav niimoodi loetuna, seda peab vist lihtsalt ise kogema. mingi asi minu sees loksus paika. ma ei väida, et nüüd olengi normaalne ja tasakaaluka hingeeluga naisterahvas. palju asju on veel hinges katki ja pooleli. kindlasti tuleb hetki, mil ma selles suures armastuses taas kord kahtlen. kuid seda õhtut, mis meil oli, see siiski ära ei võta. ilus oli...

sõrmustatud mees...

hommikul sõitsin bussiga tööle. bussijuht polnud soomlane, tumedamat verd oli. bussijuhid meil üldiselt ongi mõnest muust rahvusest. aga no ega ma sellest ei tahtnud rääkida. istusin esimesele istmele, sest oli vaja aegsasti näha, millal maha tuleb minna. panin siis tähele bussijuhi käsi. oi, mulle tuli lapsepõlv meelde, midagi turvalist ning samas ka erutavat. mehel olid kenad tugevad sõrmed, veidi soonelised käeseljad ning parema käe nimetus ilutses tumeda kiviga paks kuldsõrmus. mulle miskipärast tohutult meeldib, kui mehel on suur sõrmus sõrmes. see nagu viitaks mingile mälestusele, millelegi, mis on tema jaoks tähtis. sest mehed ikka harvemini ostavad endale sõrmuseid lihtsalt ilu pärast.

minu onu ruudi kandis kunagi ka paksu kuldsõrmust. ning mulle tundub, et see polnud ta abielusõrmus. natashka oskab seda kindlasti öelda, tema isa ju. a noh, igatahes sõrmus oli. onu ruudi on mulle alati sümpatiseerinud, muhe mees. mängis vahel gitarri ka, kuigi onu sass on meie suguvõsas see päris pillimees. kui onud meile külla tulid, sai alati pidu ja nalja ja tramburaid. lapsi, koeri, naisi, sööki, jooki. head mälestused, ühesõnaga. nüüd see bussijuhi sõrmusega käsi tuletas mulle neid aegu meelde.

üks mees, kes kirjutab asjadest, näitas ka ükspäev ühte sõrmust. no see, millest mina räägin, on põhimõtteliselt samasugune, ainult ilma igasugu nännita. ja ilma läikiva reeboki dressita...

keset koolipäeva...

ajee, mulle makstakse praegu selle eest palka, et ma siin netis surfin. ma tean küll, enamikule lugejatest ka, kuid mina olen õpetaja ning töö ajal pean üldiselt aktiivselt kellegi ajusid väänama. täna kusjuures esimesed kaheksandikud polnudki väga jubedad, ainult kolm inimest keeldus kategooriliselt koostööd tegemast. teistega saime päris ilusasti läbi. no, igatahes on neil praegu klassijuhataja tund ning kuna ma nimetet isikut asendan, siis on programmis informaatika klassis tsillimine. ma tsillin ka, nagu näha.

spioonitsesin veidi, mida rahvas teeb. märksõnad on arvutimängud, youtube, irc, foorumid ning kaks noort isast otsivad mingeid naisi netist. kui ma lähemale läksin, klõpsasid nad akna peitu muidugi. aga lehekülje pealkiri oli ju all näha. hähähää, vahele jäid. ise veel kõvad ülbikud...

annushka harjutab naabritega kaklemist...

oi, peaaegu oleksin magama läinud ning eilse päeva suurima seikluse kirja panemata jätnud. noh, see minu vahva joodikust naaber. hakkas jälle eile oma stereosid vingutama. kuigi mul lisa ekdahl toas leelotas, oli ülevalt ikka tümpsu kuulda. tuli maikel jaksonit, jazzi ja no rokki ikka ka. naaber mul ju rokimees.

ma läksin siis pool kaksteist öösel ukse taha kloppima, et lõpetagu ära. enne ma olen sellist asja veidi kartnud, kuid ükskord sõbranje siin juba näitas eeskuju, ma sain ka julgust. kujutasin ette, et naaber on turske pika patsi ja rokihabemega sell, kes mind ülalt alla põrnitseb ning p**sse saadab. mitme kellahelina peale tehti siis uks lahti, selline trullakas kiila peaga muhe mehike vaatas purjus silmadega otsa, teretas kättpidi ja tutvustas ennast - harri. no, ma rääkisin oma mure ära, et oleks vaja vaiksemaks keerata. jaa-jaa, kõik on korras. noh, mina läksin siis kottu tagasi. mõne aja pärast jälle kohutav tramburai. panin jälle sussid jalga ja kappasin teisele korrusele. et no kuulge, onu, kaua võib. tema jälle, et tere, kes teie olete, tema on harri. mina ütlesin, et ma kutsun politsei, kui see asi ei lõpe. tegin kurja häält ka. onu ilmselt eriti millestki aru ei saanud.

voodis uni ei tulnud, sest liberian girl üürgas lae taga. politseid kah ei viitsinud kutsuda, magada tahtsin hoopis. otsisin sahtlist välja kenad kollased kõrvatropid. vati sees oli täitsa hea olla...

don't give up...

triibik osutas peter gabrieli ja kate bushi laulule don't give up. ei tea miks see lugu on siis nii kurvastav, et tekkib tahtmine oma urgu pugeda, lõhnaküünal süüdata ning teekruusi pisaraid valada. reverse psychology? maailmavalu tuli kohe peale...

päeva mõttetera tuleb rehepapi rehe alt...

"Inimesed nää on vahel nagu mingid lambad ja ei leia ise rohuliblet ega midagi."

lillekesi linnas...

helsingi kesklinn on hetkel üks uur ehitustöömaa. igal pool on tellingud üleval. tavaliselt tõmmatakse tellingud mingi koleda sinise presendiga üle ja asi vask. et peabki kole olema, kui ehitatakse. tänavu on siiski mõnel helgel peal idee tulnud ning kuskilt ka raha idee teostamiseks. idee nimi on kunst tellingutele. keskuskatu tänaval, kohe ateneumi taga on selline vahva läbikäik, mille seinad ja lagi on kaetud valgete plastmassist lillekestega. lillede tagant paistab hele valgus. see on nagu mingi õnnetunnel, harmooniline oaas keset halli ja kõledat kesklinna, veel maailma jubedaima ehitise - makkaratalo - kõrval. ka stockmann on kunstimeelsust üles näidanud, ehitustellinguid katavad osaliselt ühe kunstniku teosed. aa, ja suvel oli kauppatori ääres esplanaadil ka mingi kaevandus või mis. töömaad ümbritsevatele taradele oli kinnitatud puust välja lõigatud suuri värvilisi vahtra- ja kaselehti. nii armas!

aarrggghhhhhhhh....

närvnärvnärvnärvvvvvvvvv. rskrrgggfkrrr. ma hullun. kust saaks osta kannatlikkust? miks see peab arenema just sellise vastiku olemise läbi? ning ennast tundes: vastik on küll aga kannatlikkus ei arene ühtigi. ainuke lohutus on see, et ma tean raudselt, et millalgi läheb see nõmedus mööda. aga millal??? bog znaajet. ja mulle muidugi ei ütle. tal on selline komme. see käib ju kogu arenemise-värgiga kokku. et võimalikult jube ikka oleks. miks küll mõned inimesed on nii neetult emotsionaalsed ning ei suuda end karvavõrdki valitseda või tagasi hoida? why oh why on minu saatus selline kole põrgutules vaevlemine? hissand halasta! palun...


i wish i had never met you
never heard your laughter
never seen your kind eyes
i hope i will forget your name, your eyes, the warmth of your hand
i hope i never remember your smile
or hear your voice
i will forget how lovely you smell
i will, i promise


----------------------------------------
oskaks sama veel araabia keeles kirjutada, laulaks mingi viisijoru peale ja olekski superhitt valmis. sest suurem osa araabia musast on just selline soigumine. ma võikski ju oma armuvalu konstruktiivselt rakendama hakata ning lüürilisi nutulaule välja mõelda. mis siis, et araabia keeles pole...

det var vi båda två...

otsustasin täna, et ma ei pea mõtlema ühele inimesele. et mida tema minust mõtleb või arvab. et ma ei pea ilmaasjata ennast tema peale kulutama. ühepoolne innustus on ikka üsna kurnav asi, eksole. et ma ei pea ju ennast nii hirmsasti kurnama, mul juba niigi liiga palju stressi sümptomeid. nojah, kuna ma mõtlesin neid asju terve päeva, siis tegelikkuses läks see päev ikkagi just selle inimese nahka, kellele ma ju mõelda ei tahtnud... oeh.

nii vahva on kõndida läbi tuviparve. kui nad siis järsku kõik korraga su ümbert lendu tõusevad, on tunne, nagu tõuseksid sa isegi lendu. või nagu sul oleks tuvidest keep ümber. või et siis kõnnid mõnel meeleolukal praha või pariisi platsil, inimesed istuvad mõnusates platsiäärsetes kohvikutes, noored armastajad kohtuvad purskkaevu juures...

maagiline tants...

dance of the seven veils. actually, there were eight, to be exact...

carpe diem...

lihtsalt hea on. täna oli väga nunnu päev. hommikul käisin tantsutööl, kliendid olid armsad, pingutasid. neil oli väga kahju, et ma järgmisel aastal seal enam ei õpeta. käisin kohvitamas, lugesin meestelehte veli. polnud paha. isegi vaffa oli. siis läksin sõprade juurde laulma, laulsime kohe kaua ja südamest. homme on meil koguduses pidu. saame 15-aastaseks. sel puhul on siis laulu, tantsu, sööki ja jooki nii palju kui kulub. pärast laulmist ja pitsatamist läksin veel teiste sõprade juurde, kus oli teed, küpsist, palju täiskasvanuid ning veelgi rohkem lapsi vanuses 2-12. terve maja kajas. aga armas oli.

ma olen ilmselgelt vanaks jäämas. sest mulle hakkavad järjest rohkem väikesed lapsed meeldima. ma pole elusees olnud selline mannetu tädi, kes iga beebiga ninnunännutama hakkab ja kõiki lapsi katsuda tahab. noh, nüüd olen ma sellele ohtlikule teele astunud. püüan ennast ikka vahel tagasi hoida, et lapsi mitte päris ära ehmatada. lasen neil enne minuga harjuda ja ise juurde tulla. täna üks armas kolmeaastane mees nõjatus seljaga minu vastu ja hoidis mul suurest varbast kinni. kui me viimati kohtusime, oli ta veel imik. et ega me üksteist eriti ei tundnud. kuid kutt kohanes kiiresti. pärast vahtis mulle veel kavalalt silma sisse, kui ma parankat mugisin...

häppi iseseisvuspäeva, finlandia...

see pilt on tehtud tegelikult juba mõni aeg tagasi. ärge arvake, et meil täna õues sellised ilusad kollased lehed on. aga lipp on küll seesama. sama koha peal ka. soome riik ehk suomi-neito on juba täitsa vanamuti ikka jõudnud. palju õnne siis. õnne läheb elus vaja...

learning to say "no"...

parandan gümnaasiumi inglise keele kirjandeid. selle teksti kirjutaja pole soomlane, ta on ilmselt alles täiskasvanuna soome kolinud. sest selliseid kirjavigu annab ikka välja mõelda, ütlen ma...

"In my opinion, It's very difficult someThimes To say No, but It depends, where will you? Somethimes your frinds wants something that dont want give him, but you can't say No somethimes when you say No, The other Things That you are not intresetting To doing That or his idea.

It's very hard, often when you say No Then you wont have any problems. I Think, It's very good idea That we learn To say No, but always It dosent happen.

I Think also when people Think about what ever and analyeize That Thing, The can choose The right Things.

I belivs That allot us can say No but situation make it very difficult becouse we dont want To hurt sombody if we Thing carfully we atend To somthing That, It's not hard To say but we made it difficult and It's our fault and we must Take it easily and after This we can say No."

rahvavalgustuslik video. eriti meeste jaoks...

mida peab üks mees tegema, kui tema naine kannatab looduse käes? võib teha õigesti ja võib teha valesti. soovitan soojalt esimest varianti, mehe enese huvides...

ja kui mõni mees tahab naiste maailmaga veelgi lähemalt tutvuda, siis aitab teda monthlyman.

kui teie lapsel on igav...

siis õpetage talle kõhutantsu. nutma ja naerma ajavad tulemused on garanteeritud. siin on tõestus selle kohta, et kui laps oskab käia siis oskab ta ka tantsida. ainult kättevõtmise asi...

beatal ja horaciol on uus fänn...

oh jah. mul ei jätku sõnu. proovin siis nendest mõnedest, mis mul on, adekvaatse pildi kokku seada. ühesõnaga - super nädalavahetus oli. laupäev algas küll mitte lubavalt, mul läks trennis tuju pahaks, sest päris paljud olid närvis ja turtsusid. mitte otse avalikult, vaid teate küll, niimoodi sofistikeeritult, ei vasta küsimustele ja umbes et, ah, sa ei kuula ju üldse. lõunapausi ajal leidsin kesklinnast inimesi siltidega "free hugs". üks nunnu tüdruk oli isegi minu pikkune, nii hea oli kallistada. noh ja siis nutsin ma ühe peatäie kolme sepa platsil, muudkui kallistasin tasuta kallistusi. siis kui veel süüa sain, oli tuju juba täitsa hea.

teistel ka, sest pärast lõunapausi läks kõik väga hästi. piilusime kardina tagant, kuidas horacio laval proovi tegi. siis grimeerisime ennast peaaegu äratundmatuseni ja läksime lavale. mina olin esimene, kes õhulist siidisalli lennutades lavale pidi astuma. salli ots jäi mul kohe kanna taha kinni ja siis ma kobasin seda teise käega juba publiku ees. aga kätte sain ja midagi polnud katki. muid koperdamisi vist polnudki. meie etteaste kestis ainult 15 minutit, seejärale vahetasime kähku riided ja mina sain esimesse ritta koha, et beata ja horacio cifuentesi shoud vaadata. üldse pole kahju, et selle koha eest 35 euri pidin maksma. oli igat senti väärt.

horacio on pikk lihaseline mees, kelle naeratus on midagi ebamaist. ja tundub alati nii siiras ja südamest olema, kuigi see on ju treenitud naeratus. ta ise rääkis, et kui ta trenni teeb, siis teeb nagu päriselt olekski publiku ees. meie teeme ju trenni ikka mossis nägudega. oma kursusel horacio siis utsitas meid, et kui me kohe naeratust ei treeni, siis lava peal ta niisama ei pruugi tullagi.

laupäeval läksime kõik koos hotelli õhtust sööma. lähedalt on horacio ilusamgi kui kaugelt ja pildi pealt. laval on ta igas vikerkaare värvi riietes, eraelus kannab musta. väga efektne. meelekohtadel on juba halli ja... beata on üks kenamaid naisi siin ilmas. mind hämmastas ainult, kuidas ta keha nii noor välja nägi. sest näo poolest on ta ikka juba kõvasti üle neljakümne. ja vahva huumorisoonega. nad mõlemad on väga head õpetajad. kui nad tunni ajal küsisid, et kas küsimusi on, siis polnudki eriti. nad olid kõik juba ise ära seletanud. ja mis seal seletada, kui on täpselt näha, mida ja kuidas nad teevad. einoh, milline täpsus ja lihaste kontroll! ma õppisin beata käest maavärisemist, see on selline et terve keha rappub hästi kiiresti. lahe. nüüd tuleb see kohe mingis tantsus ära katsetada.

neil oli ka oma pisike koeranässakas nimega mimi kaasas. isegi laval. ja tundide ajal ka muidugi. kuts istus maki kõrval laua peal ja oli omaette. kui plaksutama hakati, siis muutus ka tema ärksaks. talle meeldivat aplaus.

kõige rohkem meeldis mulle selle tantsupaari juures see, et kuigi nad on kõrgeim professionaalsuse klass, mida euroopas araabia tantsu alal leida võib, siis ei staaritse nad üldse. beata rääkis meile oma ishiase-vaevast ja soovitas magneesiumi süüa. horacio jagas, kuidas neid on egiptuses miljon korda rahadega ja halva kvaliteediga petetud ja kuidas ta lõpuks ikkagi kõik esinemisriided ise peab valmis õmblema ja pärast on tükk aega sõrmeotsad täitsa katki. seda ühte shoud on ette valmistatud poolteist aastat, nad on egiptusest lauljad ja muusikud välja otsinud, plaadi teinud, tantsud välja mõelnud, riided disaininud ja ise dekoreerinud. näiteks ühe kleidi peale kulub 1500 klaaspärlit. neid horacio siis õmbleb öösiti.

kõigele lisaks on neil lahe huumorisoon. eneseirooniatki leidub parasjagu. esinemises oli see hästi näha. minu lemmiknumber oli see, kus beata tuleb lavale aleksandria stiilis kõrgetes kontsades, lilleke juustes, milaya minikleiti katmas ja laialt nätsu närides. siis ütleb mikrofoni, et teate, üks tema saksa sõbranna armus soome viikingisse ära ja kolis siia. tema oli siis palunud seda sõbrannat nendega koos esinema, ja alguses lischen oli öelnud jah aga pärast ikka ei. nii et nüüd lischen on lava taga ja ei julge välja tulla. et kutsuge, head inimesed, ta välja. meie siis hüüame julgustavalt, et lischen, lischen! muusika algabki ja beata järel tipsib lavale ei keegi muu kui 15 sentimeetri kõrgustes mustades kingades blondi pika parukaga ja minikleidis horacio! karvaseid sääri jagus kõigile. ohhh, kus ma naersin. number oli üldse stiilne, horacio-lischen polnud päris kindel, kuidas see tants käib ja jõllitas ägedalt beata pealt maha. näoilmed olid vastavad. noh, selliseid esinemisi on küllalt nähtud, kus tädid ronivad lavale, kuigi tants pole selge. ja siis just jõllitataksegi üksteist, mitte publikut. esituses oli üks teinegi number, mis satiiritses selle kallal, et suvalised tibid arvavad end ilgelt head kõhutantsijad olevat, kuna oskavad peput keerutada ja tissi väristada. kuna ala pole arenenud sama professionaalselt nagu näiteks jazztants või ballett, siis on ka autoriõigustega ja kvalifikatsioonidega nii ja naa.

oeh, ma võiks vist jäädagi cifuenteseid ülistama. aga kellel seda ikka nii väga vaja on. igatahes inspiratsioon keset koledat sügist on jälle leitud. elagu tants!

öine jorin...

ma olen nii väsinud, et kukun praegu ümber. sellepärast ei jäksa magamagi minna. parandasin täna 30 inglise keele kontrolltööd ära. oma 5 tundi läks selle nahka. ah, ega noored naised ei peagi reedeõhtuti linna peal lillutama. ongi hea, kui on põhjust kodus istumiseks. hommikupoolikul õmblesin tanstukleitidele igasugu kulinaid külge. ja rebisin osa maha ka. need, mis koledad. värsket õhku hingasin ainult õhuakna kaudu.

homme, ehk siis tegelikult juba täna, on see suur ja kauaoodatud päev mil annushka astub jälle üle pika aja savoy teatri lavale. me peame juba hommikul kuke ja koidu ajal (ehk kell 11) kohale kobima, et mingeid saundtsekke ja eiteamida teha. teate, see savoy lava on nõme. ta on kaldus. noh, ikka korralik teatrilava. aga proovi sa tantsu keerutada kaldus põranda peal. konjakit pole vajagi...

siis veel kardan ma, et bänd mängib midagi valesti. nad on ennegi sellise tükiga hakkama saand. äkki ma unustan koreograafia ära ja hakkan keset shöüd segast panema? äkki mul läheb kõht gaasi täis ja siis tantsin nagu karupoeg puhh. ma sõin juba täna keedetud ube. need peaks ilusasti väikese gaasi hakkama panema.

ja nagunii, kui ma praegu teki üle pea tõmban, siis vähkren pool tundi ega saa und. mulle on selline komme viimasel ajal tulnud. see on vist ikka selle stressi pärast. esiteks on stress moehaigus ja mina olen igal juhul väga moekas. teiseks on mul südame rütmihäired ja arst ütles, et just stressist ongi. nii et mind ei paranda muu kui haud...

ühesõnaga, break a leg, nael kummi ja ni puha ni pera. k tshortu!

vähemalt internet arvab, et ma olen normaalne...

You Are 16% Paranoid Schizophrenic

You're so far from paranoid schizophrenic... you probably found this quiz to be quite amusing.

Are You A Paranoid Schizophrenic?

je suis francaise...

Your Inner European is French!

Smart and sophisticated.You have the best of everything - at least, *you* think so.

Who's" Your Inner European?

jälle see naaber...

kell on 01.17. ülevalt naaber vaatab monty pythonit. sest kuulda on laul "always look on the bright side of life". tal on seal sõpru ka, ma kuulen, kui nad räägivad. õnneks pole kuulda, mida nad räägivad...

mulle meeldib maksavorsti paljalt süüa...

kui väga külm hakkab, siis viskan ikka mingi hõlsti peale. aga tegelikult ka, jube hea. lusikaga, ilma leivata. mmm...

p.s. ja ei, ma ei taha teada, millest maksavorst tehtud on. miks ilusat elu mingite faktide teadmisega ära rikkuda?

dream a little dream...

ma nägin öösel und, et õpetasin mingile kaheksandale klassile rootsi keelt. ning olin täiesti hämmingus, et neid huvitas see asi. kõik tegid kenasti harjutusi ning said mu rootsikeelsest kõnest aru, töötasid kaasa jne. ma olin ikka täielikus segaduses, et kuidas on selline asi üldse võimalik. no siis muidugi kukkus keegi õpilane tooli pealt maha ka vahepeal, aga ikkagi...

madis-mart-siim-horaazio...

ohhoo, kus on hea lugu netis püsti. õigemini ämbritäis häid lugusid! lugege pilleriinu postituse kommentaare! rehepapp on igatahes minu lemmik. jubejuss ja uhkeloom ja rehepapp on nagu ebapüha kolmainsus või midagi sellist... aint et rehepapil pole oma ploogi. laisk on. a no millal rehepapp on ausat tööd teinud, ah?

the merry blues...

mõnel päeval tundub, et absoluutselt kõik inimesed siin ilmas on loodud selle jaoks, et mind närvi ajada. tänaval koperdavad ees, lasevad ukse vastu su sõrmenukke kinni, ütlevad asju, mis sind kurvastavad ning ei tee selle juures teist nägugi. inimesi on liiga palju ning keegi ei tee, nagu mina tahan.

näiteks loengusaalis istutakse pika pingirea mõlemasse otsa, jättes keskpaiga täiesti tühjaks. siis sa pead neist mööda trügima, kui sinna istuma lähed. see on nagu mingi taud, et istutakse ainult rea otsas. rea otsi ei jagu ju igaühele, mõni peab ikka keskel ka istuma. viimasel ajal mõtlen ma kahjurõõmuga, et häh, oma viga, et nüüd püsti pead tõusma, kui ma sust mööda lähen. ükskord lasin pingiotsa neiul püsti tõusta, et oma asjad kohale panna. kuna loengu alguseni oli veidi aega, käisin veel oma veepudelit täitmas. neiu pidi jälle minu pärast kaks korda püsti tõusma. kuradike minu sees muudkui muheles...

kui ma olen pahas tujus, siis tahan hirmsasti oma lemmiknarkotsi ehk suhkrut. istusin täna vihaselt metroos ja plaanisin, kuidas lähen poodi ja ostan suure laadungi jäätist. ja söön korraga ära. las siis maailm näeb, et mina teen, mis ise tahan. voh! siis hakkas tasapisi koitma, et tegelikult teen ma sellega halba ju ainult iseendale. maailmal on täitsa suva. teistel ongi parem irvitada, kui ma jälle veidi pekisem olen. ning millest on jäätis tehtud? sajast miljonist protsendist suhkrust ning lisaainetest E123-E666. ja vot ei läinudki poodi jäätisejahile. keetsin hoopis putru. mul on mandariine ka. jonnimistuju on peaaegu möödas...

talisman...

kui sa plaanid järgmisel laupäeval helsingisse tulla, siis tule ja vaata ka talismani. mina teen koos paari sõbraga neile soojendust. et rahvas oleks ikka staarideks valmis. ja no kaugel see mu oma staari elugi enam on...

kohtume savoys!

hah!

maailm on täis komöödiaseriaale, kus naerdakse nende üle, kes mõnele inimesele armunult otsa vaatavad ning tema jutust tuhkagi aru ei saa. kuna on nii lummatud oma vestluskaaslase ilust või maitea millest.

noh, siuke asi juhtus täna siis lõpuks ka minuga. ma olengi enne sellistesse veidrikesse üleolevalt suhtunud, et kamoon, mees (või naine), mis, jutust ei saa aru või? et mis sa vahid seda rinnapartiid, ole asjalik. nüüd olen siis selle armunult vahtimise ka isiklikult ära proovinud. lausa töö juures.

selles koolis, kus ma hetkel asendusõpetaja olen, on väga kena, meeldiv ja muidu nunnu asedirektor. temaga mul ongi seal koolis kõige rohkem asjatamist, et kus ja mis ja kuidas raamatud, igasugu paberid ja kontrolltööd oleks seal kus vaja ja siis kui vaja. täna seisime koos koridoris teadetetahvli ees ja ta ütles midagi neljapäeva kohta. mina registreerisin ära ainult sõna neljapäev, sest imetlesin parajalt tema armsust ja keskendusin sellele, et see mees üldse olemas on. mitte sellele, mis toimub neljapäeval. siis küsisin, et misasja? noh, et ta paneb need siis sinna neljapäeval. jaa-jaa, olin mina nõus. ei julgenud küsida ka, et vabanda, aga ma ei saanud su jutust praegu sõnagi aru.

hiljem raalisin välja, et ta rääkis vist kontrolltöödest. eks ma neljapäeval lähe kohale ja vaata, mis nendega siis on...

mere christianity...

Good infection

In Christianity God is not a static thing - nor even a person - but a dynamic, pulsating activity, a life, almost a kind of drama, a kind of dance. The union between the Father and the Son is such a live concrete thing that this union itself is also a Person.

The Church exists for nothing else but to draw men into Christ, to make them little Christs. It says in the Bible that the whole universe was made for Christ and that everything is to be gathered together in Him.

We shall love the Father as He does and the Holy Ghost will arise in us. He came to this world and became a man in order to spread to other men the kind of Life He has - by what I call 'good infection'. Every Christian is to become a little Christ. The whole purpose of becoming a Christian is simply nothing else.

"Be perfect, as your heavenly Father is perfect." Mt 5:48

I find that good many people have been bothered about that. Some people seem to think this means "Unless you are perfect, I will not help you." And as we cannot be perfect, then, our position is hopeless. But I think he meant "The only help I will give is help to become perfect. You may want something less: but I will give you nothing less."

That is why He warned people to 'count the cost' before becoming Christians. "Make no mistake," He says, "if you let me, I will make you perfect. The moment you put yourself in My hands, that is what you are in for. Nothing less, or other, than that. You have free will, and if you
choose, you can push Me away. But if you do not push Me away, understand that I am going to see this job through. Whatever suffering it may cost you in your earthly life, whatever inconcievable purification it may cost you after death, whatever it costs Me, I will never rest, or let you rest, until you are literally perfect - until My Father can say without reservation that He is well pleased with you, as He said He was well pleased with Me. This I can do and will do. But I will not do anything less."

And yet, this Helper who will, in the long run, be satisfied with nothing less that absolute perfection, will also be delighted with the first feeble, stumbling effort you make tomorrow to do the simplest duty. God is hard to satisfy, but easy to please.

Nice people or new men?

Much is expected from those to whom much is given. If you mistake for your own merits what are really God's gifts to you through nature, and if you are simply contented with being a nice person, you are still a rebel: and all those gifts will only make your fall more terrible, your corruption more complicated, your bad example more disastrous. The Devil was an archangel once; his natural gifts were as far above yours as yours are above those of a chimpanzee.

But if you are a poor creature - poisoned by a wretched upbringing in some house full of vulgar jealousies and senseless quarrels - saddled, by no choice of your own, with some loathsome sexual pervesion - nagged day in and day out by an inferiority complex that makes you snap at your best friends - do not despair. He knows all about it. You are one of the poor whom He blessed. He knows what a wretched machine you are trying to drive. Keep on. Do what you can. One day (perhaps in another world, but perhaps far sooner than that) He will fling it on the scrap-heap and give you a new one. And then you may astonish us all - not least yourself: for you have learned your driving in a hard school. (Some of the last will be first and some of the first will be last).

C. S. Lewis: Mere Christianity
(First published in Great Britain 1952)

sel bloggeril on jälle midagi viga. pähh. sööb mu tekstid ära. ainult pealkirju saangi kirjutada. eks ma siis oota, kuni maailm jälle parem on....

hahaa, tegin esimest korda elus sellist asja nagu clearing my browser's cache. mul pole õrna aimu ka misasi see cache on aga nüüd saan ma jälle postitada. jee! oh seda õnne küll. maailm on jälle parem.

ma olen juba väikest viisi itinaine...

kvinnor är inte heller fy skam...

en kille sanoo: DEN tiden var min vildaste period med vin, kvinnor och sång.
annushka sanoo: men vin och sång är viktiga ;)
en kille sanoo: kvinnor är inte heller fy skam - men det borde räcka med en
annushka sanoo: hahaha :)
annushka sanoo: och inte är mycket vin så bra heller...
en kille sanoo: näe, för de två andra kommer liksom i släptåg ...

niiet pole neil naistel ühekaupa häda midagi. vähemalt üks sõber arvab nii...

naised on ikka hullud küll...

kohtusin eile internetis ühe ammuse tuttavaga. kunagi kuus aastat tagasi olime sellised pooltuttavad, tere ja kuidas läheb. käisime vist paar korda koos lõunal. oligi kõik. ma olin tegelikult siis temasse armunud ka. sest kuda sa ei armu ära mehesse, kes näib olema kõike seda, millest sa unistanud oled, eksole. ega ma tegelikult ju ei tea, kas ta on kõike seda. kuid nii mulle näis. noh, eile tsättisime peaaegu tund aega, et kuidas läinud on ja mis teed. tema ka pole endale veel peret soetanud...

ning nüüd tuleb siis pealkirja põhjendus. pärast tunniajast kerget vestlust inimesega, keda ma pole kuus aastat näinud, olin ma juba temasse uuesti kõrvuni armunud. ning ei suutnud õhtul magama jääda, sest planeerisin vaimusilmas juba meie ühist tulevikku...

öelge palun, mis tablette ma sööma peaksin.

mees, kes manustas toitu...

olin sööklas ja minu vastas istus mees, kes sõi nagu masin. kahvel käis suu ja taldriku vahel korrapäraste ning tihedate vahedega. suutäite närimiseks polnud eriti aega, mees lihtsalt neelas oma riisi ja lihasousti. mõned riisiterad jäid suures söömahoos huulte külge rippuma, kuni järgmine kahvlitäis nad sealt minema pühkis. ning kuna kahvel käis üsna tihedalt, siis oli suu sisene olukord ka ilmarahvale kenasti näha. ma ei teadnudki, et nii masinlikult võib süüa. kuid kohvi jõi mees pikkamisi ja naudiskledes. vahtis enda ette tühjusesse ja näol oli kerge naeratuse vine...

oh sa soodom ja komorra...

kuulsin metroos pealt, kuidas kena välimusega eesti noormees rääkis kõva häälega telefonis.

"olete sees või väljas?
...
ah sees... ja nett ka sees?
...
no vaadake ikka ilusaid naisi.
...
no ikka ilusaid.
...
mine vaata seksinestoonia punkt komm.
...
ess-ee-iks inestoonia, noh.
...
ei, punkt komm.
...
seal on igasuguseid asju püsti.
...
jaa, eesti naised.
...
ma ei oska helsingis midagi teha, lähen hakunilasse (see on vantaa linnaosa -toim.).
...
ei, ma ei saa sinna sisse. ma saan ainult saastakohtadesse sisse, sinna ei lasta.
...
jaa, laulsin talle. eesti keeles ikka.
...
nojaa, eluaegne keeld."

läheduses istus punt umbes viieteistaastaseid soome noormehi ning neide. üks poiss kõneles telefoniga, siis ütles teistele, et ta visati praegu kodust välja. aga et ta viinakapi võttis ikka kaasa. et oli öeldud, et kui ta (kuhugi) läheb, siis pole vaja enam koju tulla. igal mehel paistis taskus olema paks valge viina plasku. neist siiski avalikult ei joodud, ainult vilksamisi näidati. ühel nunnul latsekesel oli see plasku peaaegu juba tühi. poisuke ise istus pea rippus pingil ja mõmises midagi. kaaslased vahetasid omavahel natuke nõutuid kuid lõbusaid pilke. kutt sai siiski omal jalal veel vagunist välja.

jah, laupäeva pärastlõuna on käes...

kus seda kuuldud on, kus seda nähtud on...

õue peal longib lahtine hundikoer! tegi minu akna all väikese peatuse ja sõi isukalt maast mingeid käkke. siis jolksutas edasi. soomes, helsingis ja lahtine koer! ja veel suur hundikoer!!! uskomatonta, mutta totta...

p.s. ma kardan koeri. olen isegi kaks aastat koeraga korterit jaganud, kassiga ka. aga ikka kardan mõlemaid...

liian paksu perhoseksi...

veel üks imelik lugu. käisin mõni aeg tagasi tervisekontrollis. kontrollija küsis siis ka kaalu. üldiselt ma ennast väga ei kaalu, sest niikaua kui riided kapist selga mahuvad on ju kõik hästi. olin aga just mingis spordikeskuses kaalu peal käinud ja teadsin seda nukrat numbrit küll. ja kujuta ette, medõde ei uskunud mind! mul juhtus kunagi kooliarstiga samamoodi. keeldus uskumast, et ma tegelikult ka nii palju kaalun. noh, medõde kaalus mind siis ise oma aparaadiga ega uskunud oma silmi. seejärel ütles, et oh, sul on ju päris rasked riided ka seljas. ning kirjutas paberile kaks kilo väiksema numbri kui mida kaal näitas! pole võimalik, et ma nii palju kaalun, eksole...

the roof, the roof, the roof is on fire...

ei tea, mis värk on. terve maja maha põletamiseks piisab tavaliselt ühest poolkustunud konist. lehed vahel ikka teatavad selliseid uudiseid. kuid küünla süütamiseks läheb mul kaks tikku ning hoolt ja keskendumist. hea, et ma elukutseliseks süütajaks pole hakanud, ma läheks pankrotti. kulutaks liiga palju tikkude peale...

asjadest...

olen viimasel ajal tähele pannud, et mul on hirmus palju asju. õnneks korter on suht väike, nii et palju siia ei mahu. olin varem arvamusel, et ega mul eriti nipsasjakesi ole. ise neid ei osta, ning mingid kingitud portselanist kassid kas kingin edasi või viskan minema. kuid kui kaine pilguga kodus ringi vaadata, siis on mul siin ju ilmatu hulk sellist kraami, mis mitte tarbeesemed pole. ja just nimelt kingitud. ning need väikesed kingitused meeldivad nii silmale kui hingele. elu sees ei viskaks ära või annaks edasi. neid kingitusi ühendab see, et nad on südamest antud. rahaline väärtus pole ilmselt kuigi suur. seda suurem on emotsionaalne väärtus.

lepatriinud sain tiiu käest peale tema kooli jõulupidu, kus käisin esinemas. triinud on tänutäheks tantsu eest. toovad tuppa soojust ka talvel.
pegasus on annina sünnipäevakingitus mulle. ta on väga andekas kunstnik. ning väga kallis sõber. heade mõtete ja unistuste kink...

köögiaknal on mu kolm sinist. kunagi oli sinine mu lemmikvärv. nüüd on punane lemmikum, kuid sinine on ka hea. see on mu sinine sõprusealtar. portselanist kingake on türgist, sain selle eelmisel sünnipäeval hamedilt kingiks. hamed on ise iraanist, kuid ta on veidi aega ka türgis elanud. tuli mulle külla, kingake peos. ning pani selle minu pihku... purjekas on lahkumiskink janekilt, kui ma eestist jälle ära kolisin. me olime just headeks sõpradeks saanud. ning siis ma seilasin laevaga minema, väike laevuke kohvris. kuid ega midagi, helsingis ootas tiiu, kes ulatas mulle klaasikillu, millele oli kirjutatud: tere tulemast soome!

kaja kinkis mulle ükskord sõprusekivi. õigemini pildi sellest. panin ta raami sisse ja andsin talle oma seina. et sõprusel oleks, kus olla. kord sain kajalt veelgi vahvama kingituse. päeval, mil mind ristiti, kinkis ta mulle pisikese pruuni kastani. meie sõpruse alguseks ja sügise alguseks ja minu uue elu alguseks...

see veider olend on shali-beibe. olin kunagi eelmisel sajandil hullult armunud ühte india noormehesse. meie lugu oli halearmas ja hingekäristav. kui mina veel armuvaludes piinlesin, tuli tema minu sünnipäevale. selle karuga. kes sai siis ka tema järgi oma nime.

kivil istub väike konn, mõtleb miks ta üksi on... sellest kivist olengi juba kirjutanud. mingi aasia pärimuse järgi pidid rohelised konnad rikkust ja õnne tooma. vähemalt emme ütleb nii. ei tea, kas katriina seda teadis, kui ta mulle selle konnapoisi pihku suskas, siis kui ma venemaale hakkasin kolima. konnakese võtsin muidugi kaasa. talismaniks või nii. nüüd valvab ta mul vannitoas hambaharja. ning hoiab üldist korda vetsus. et kreemipotsikud omavahel kraaklema ei läheks...

on se niin väärin!

triangel leidis sellise vahva laulukese internetist. kõik on sulatõsi, millest helsingi vingukoor laulab...

enne ja pärast...

koristasin ükspäev. kodu oli omaette päris korrast ära läinud. peeglikapi peale ei mahtunud enam uusi kirju, ajalehti ega salle. vanad pidi eest ära korjama. pühkisin isegi üle pika aja tolmu. nii hea sai. leia piltidelt 77 erinevust...

enne - ja pärast

mööbeldasin siin natuke...

updeitisin bloggeri beetasse. ega ma ei tea, mida see beeta tähendab, aga mõnusam on küll. ei pea mingi itinaine olema, et ploogis koristada ja mööbeldada ja pilte seinale riputada. mõtlesin, et teen kohe korraliku remondi ja muudan kõik teistmoodi. kuid siis tõdesin, et ma olen ikka liiga konservatiivne selle jaoks.

tegelikult ka. mul on viimased viis aastat täpselt samasugune soeng olnud. mitte midagi pole muutnud. käinud lihtsalt juuksuris updeitimas. suur hulk riideid on ka viimase kaheksa aasta jooksul soetatud. kui katki pole läinud, siis kannan ikka veel. mõne uue olen ju loomulikult ka ostnud. nüüd ongi kapis liiga palju riideid. prillid olen uued ja teistsugused ostnud. esimesed sain neljateistkümneselt, kuid need tekitasid allergia. siis viieteistaastaselt sain teised prillid, mis vahetasin välja alles paar aastat tagasi. praegused läksid eelmisel suvel veidi katki, kuid käisin parandamas. ehk peavad kümme aastat vastu. nagu eelmisedki. kodus mööbeldan haruharva. kui miski on kuhugi pandud, siis on sel ju mõte ning ümberpaigutamine pole vajalik. ema käib siin mõnikord uusi tuuli toomas. kui mulle meeldib ning uus järjestus mõttekam on, lasen olla. kui ei meeldi, tirin kõik oma kohale tagasi.

ei tea, millest see konservatiivsus õige tuleneb? hirmust muutuste ees või lihtsalt laiskusest ja mugavusest? las jääda nii kui oli. las jääda nii kui on. las jääda saladuseks, et...

bohemian rhapsody...

üleval korrusel elab üks mees. vist mitte väga vana. talle meeldib hirmsasti rokkmuusikat kuulata. ning ka teistel kuulata lasta. eriti öösiti, sest siis rahvas ei sebi enam omi asju. kõik on kuss ja vagusi ning kuulavad sõnakuulelikult tema korterist kostvat rokk-kontserti. eile lasi ta isegi täitsa häid lugusid. umbestäpselt kell üks öösel hakkas tulema mingi bassiviisike. mõtlesin algul, et soh, et nüüd on hakanud ise bassi mängima. natukese aja pärast sain aru, et ei, lihtsalt lugu algab niimoodi tagasihoidlikult. oli hoopis queen'i bohemian rhapsody. kuigi oli igati kvaliteetne unemusa, magama jäämine sõi aega ning närvegi veidi.

kirjutan täna oma armsale naabrile tänukaardi. koos palvega oma muusikalised õhtud juba kesköö paiku ära lõpetada.

ükskord eelmisel suvel käisin tal öösel isegi ukse taga. sest et muusika mängis üle mõistuse kõvasti, terve maja kajas. ta ust lahti ei teinud. siis kutsusin politsei. neile ta ka lahti ei teinud, kuid musa keeras vaikseks. lõpp hea, kõik hea.

tantsiv titt...

what makes a true princess...?

kuulasin ühe naise kõnet sellest, kuidas printsessid ootavad oma päästjat. nii vaimses kui puht praktilises mõttes. tal on täitsa õigus. vastus küsimusele what makes a true princess pole mitte ilu, päästja prints, rikkus või isegi vabadus vangistusest. vastus on veri...

et vastusest paremini aru saada, tuleb vist kõne ise ära kuulata. head kuulamist!

déjà vu...

oi, praegu tuli jube tugev déjà vu. ning tuli matrix 1 meelde. it's usually when they change something in the system... jajah.

mi primo está muerto...*

ma olen täielikus ahvivaimustuses hispaania keelest. muudkui püüan lauseid kombineerida nendest mõnedest sõnadest, mida juba tean. bussis inimesed jäävad vaatama, kui ma enda ette pobisen. mul ükstaskõik. täna jõudsime lección 3 juurde. teemaks on perekond ja sugulased. kas teadsite, et hispaania keeles on neli 'olema'-verbi? neli! see räägib ilmselt ka midagi hispaanlaste kultuuri kohta. igasugune olemine on väga tähtis ning olemiste vahel on ikka vahe vahel.

* mu onupoeg on surnud (hisp.k.)
vabandan nii shokeeriva näitelause pärast. kuid see on tõsi. ning see oli esimene lause, mis tuli pähe seoses sõnaga primo.

killuke õnne...

väljast külmast tulles kuum juurviljasupp, praetud sibulaga. see on juba päris pirakas killuke õnne. praetud sibula, värske pesu ja küünlaleegi toss tuletavad lapsepõlve meelde. soojust ja turvalisust. mäletan, et me vennaga ühel jõuluvaheajal pidevalt süütasime küünlaid ning puhusime ära. et head lõhna tuleks. vanaema läks lõpuks tigedaks, et pole enam, mida hingata. kõik on küünlatossu täis. siis pidime piirduma sulanud küünlarasvaga mängimisega...

mul oli kunagi korterikaaslane, kes vajas üleloomulikult palju värsket õhku. kui tema üksi kodus oli, siis oli korter nagu külmik. eriti talvel. kõik aknad jätkuvalt lahti. muudkui tuulutas. ning igasugused praadimisehaisud ja küünlatossud tuulutas ta ka koheselt välja. ei saanudki kodu hõngu luua...

usun, ei usu...

lugesin nädalavahetusel eestikeelset noortekirjandust. aino perviku arabella, mereröövli tütar, katrin reimuse haldjatants, aita kivi lendutõusja. ei tea, kas ma olen oma arengufaasis teismeliseikka toppama jäänud, või mis, kuid see on mu lemmikkirjandus. kooliealistele mõeldud raamatud on ausad, siirad ja neis on lootust. nagu hassan ütles arabellas: igaüks võib teha nii, et maailmas oleks kasvõi üksainus hea inimene. tema ise võib olla see üks. lasteraamatud õhkavad just seda mõtet. inimesed janunevad headuse järele. see tõmbab ligi.

mida vanemaks saad, seda keerulisemaks elu muutub. seda raskem on uskuda. üldse millessegi. lasteraamatud õhutavad usku headusesse ja tulevikku ja armastusse. peab uskuma! sest see on ainus lootus. loen hetkel ka mitte-lastekirjandust. kuid seegi teos julgustab uskuma. c.s. lewis kirjutab, et me elame vaenlase poolt okupeeritud maailmas. ning mõnikord tundub, et teistmoodi ei olegi võimalik. kuid okupatsioon lõppeb varsti. enne tuleb aga igalühel oma pool valida. ja palju põrandaalust tööd teha. et ise püsima ja uskuma jääda. sest avalik meedia toob liiga palju halbu uudiseid... igati mõistlik ning mõistetav võrdlus. soovitan soojalt mere christianity läbi sirvida. see raamat püüab olla aus.

lõppu veel aus luuletus...


viimane aster

nüüd puud on raagus,
vihmavarjud lahti
ja nukrad näod
on inimestel peas.
kes naeratab,
see hiilib salamahti,
just nagu pahateinu
teiste seas.
ta korjab viimsed
kuldsed lehed üles
ja kõnnib kastani all
kummargil,
ning tulles aiast,
kuldrenetid süles,
näeb, õitseb lilla
hiljaksjäänud lill...

-aita kivi

tahaks öelda midagi ilusat...

kui oskaks luuletusi kirjutada, siis nüüd kirjutaks. puhtusest ja kargusest ja valgusest... sellest, kuidas küünlaleek paneb õhu aknaklaasil võbelema. sellest, mis tunne on villastes sokkides. ja sõpruses. et on hea, kui tead, et oled kellelegi oluline. et kui see keegi ära sureks, oleks sinu elu palju vaesem. oleks üks koht vähem, kus sind oodatakse.

armastamine ja meeldimine on kaks nii erinevat asja. ma ei meeldi endale alati, kuid armastan siiski. igavesti. vanaema ajab mind tihti närvi oma jutuga, reageerib sageli üle, temaga pole lihtne. kuid ma armastan teda. tahan talle head, kuigi ta ei talita just alati minu meelest õigesti. sama lugu ka ema-isaga.

tahaks, et suudaks suhtuda niiviisi ka kaaslastesse-tuttavatesse. sõbrad on sõbrad selle pärast, et nad meeldivad mulle. ning ma ka armastan neid. aga mida teha inimestega, kes nii väga ei meeldi, kelle iseloomu nõrkused provotseerivad? püüda näha nende nõrkuste taha, näha inimest, kes on täpselt sama väärtuslik kui sina ise ja mustmiljon muud inimolendit? kõik loodud jumala näo järgi. tahta head inimesele, kelle eluviisi ja tegemisi sa eriti ei austa ja kellega lihtsalt pole hea koos olla. on tarvis ka julgust, et piirid paika panna. väga palju julgust. et mite hambaid krigistades koos kohvitada ja pärast taga kiruda. et öelda, vabanda, kuid ma ei suuda sinuga hea sõber olla. ma tunnen, et me ei mõista teineteist, ning see on kurnav. oleme lihtsalt tuttavad, eks? ma soovin sulle südamest kõike head...

une-mati ootab ju...

olen üle elanud ikstriim-ööpäeva. kõik algas sellega, et mul oli täna eksam. noh, mina olen ju üks kuulus eksamiks õppija. eile keskendusin laisklemisele, käisin sõbraga lõunatamas, olin oma elu esimeses hispaania keele tunnis (meid oli seal mustmiljon. loodan, et kui ilmad külmemaks lähevad, siis pooled tibid jäävad ära. ausalt, seal oli kokku umbes nelikümmend naist ja viis meest. osa tsikkidest lobises omavahel. murrr!).

siis tulin koju püha kavatsusega õppida. surfasin veidi netis, tegin süüa, tegin raamatu lahti. ja õpetaja saadetud ppt-slaidid. hakkasin pihta. õige huvitav oli, lugesin beowulfi ja shakespeari ja miltonit ja kuningas arthuri surmast ja... umbes kell kaksteist vaatasin kella ja tegin esimese laari kohvi. kell kolm tegin teise laari. kell viis sõin võileibu ja jõin jälle kohvi. mul on head shokolaadi maitsega kohvi. kell seitse oli lugeda jäänud ainult üks pikk tekst. otsustasin hetkeks diivanile visata ja silmi puhata. lebotasin pool tundi. kuidagi külm oli. siis tõusin üles, pesin hambad ja pakkisin suure seljakoti. kell üheksa algas neljatunnine eksam. tegin ära kolme ja poolega. eksam läks kaks korda paremini kui see eelmine. no see didaktika pole minu ala, noh!

eksamilt otse tantsutrenni, sealt lõunale, siis loengusse, sealt kiirelt teise tantsutrenni. siis veel poodi ja nüüd olen ma lõpuks oma armsas urus. ribikardinad on kinni, araablased laulavad kõlarites mahedalt. söön hapukurki. nii hea.

ma ütleks, et ma olen kangelane. kuigi natuke ajab minestama ja süda klopib ka. aga see võib vabalt olla sellest, et pole juba kuus tundi söönud. peaks vist midagi peale hapukurgii veel sööma...

laul teeb meele rõõmsamaks...

käisin eile üle pika aja jumalateenistusel. viimased nädalad on kuidagi nii "kiire" olnud, et pole jõudnud koguduses nägu näidata. laulsime palju. nii hea oli! sanna mängis klaverit ja rahvas hõiskas täie rinnaga. laulmine teeb raudselt mingid chakrad lahti. ja ma ei tea mis veel.

kusjuures ma olin just eelmisel ööl näinud und, et ma ei osanud enam laulda. et pidin kuskil esinema, aga hääl oli nõrk ja eriti viisi ka ei pidanud. ma ehmatasin ikka täitsa ära.

päeva mõttetera tuleb umbes kuueaastaselt oskarilt. oskarile ei meeldi lastelaulud, "laul peab ikka võimas olema".

хеллоу американцам...

kui juba, siis juba. siin minu jaoks uus lugu, kino. video on igatahes mahlakam kui see eelmine, uma oma.

я так ждала тебя, вова...

noh, lõpuks on juutjuubi üles pandud video, mida ma olen oodanud. kes veel tutvunud pole, see tutvugu: uma turman! sõnad on muidugist poliitiliselt korrektsed vene musa tiivii jaoks. nimelt minu plaadi peal poisid laulavad kventin tarantiinost et пьяная скотина aga video peal ütlevad viisakalt, et здоровенная детина...

baila, baila...

neljapäevane eksam läks halvasti. oma arust olin õppinud küll aga küsimustest eriti aru ei saanud. vastasin nii paari lausega. kahtlustan, et oodati rohkemat... teoreetiline pedagoogika on üldse üks nõme aine. ma pole kunagi sellest aru saanud. vot praktika, see juba on midagi.

nojah, et ennast lohutada, läksime sõbranje annaga siis salsatama. neljapäeviti on ühes pubis salsaõhtud. mõnikord on hästi igav, teistel kordadel jälle lõbus. ega kunagi ei tea. ma hoiatasin annat juba ette, et ära siis kurvasta, kui keegi sind tantsima ei võta. soome mehed ei võtagi. neid tuleb ise kutsuma minna, kui tantsida tahad. latiinod tulevad küll, aga neid on nii vähe. nii et ole aga ise naine ja võitle enda lõbu eest. lõppude lõpuks oli väga tore õhtu, igasugust rahvast oli kohal. soome mehi käisin ise kutsumas ja latiinod käisid mind tantsitamas. igatahes nahk sai märjaks.

pilt on tehtud peterburis mitu aastat tagasi. seal ma salsat tantsima õppisingi. kohtusin ülikooli kantseleis ühe soome neiuga, kelle mees oli kolumbiast või kuskilt sealt. neiu kutsus mind õhtul pittu kuhugi mamasse. leidsin lõpuks koha üles, oli mingi kahtlane vana tehas. ja seal oli kuum latiinopidu. selle neiu mees võttis mul käest kinni ja õpetas, et üks-kaks-kolm-paus ja nii edasi. õhtu lõpuks oli salsa selge. ning minu meelest on salsa naise jaoks õige lihtne. tuleb lihtsalt ise rütmis püsida ja meest järgida, ükskõik mida ta ka ei teeks. väga vaimne tants, muide! meestel on muidugi oma 250 korda raskem, sest nemad peavad igasugu keerumustreid välja mõtlema ja oma tantsuga naisele ikka pinget pakkuma.

oma elu parimat salsat olen tantsinud aga kairos. oh neid araablasi küll, kus ikka keerutasid ja väänasid. ma lausa põlesin üleni. seal oli see eelis, et palju mehi ja vähe naisi. soome salsaklubides on ju üks mees viie naise kohta. kuid egiptuse papad ei lase oma tütreid niisama hotellidesse puusi hööritama...

putin ja krokodillimees...

rääkisin eile hilja õhtul potsatajaga msn-s. potsataja rääkis igasuguseid imelikke ja huvitavaid asju. noh, igatahes lõpptulemusena nägin ma veidrat und. et ma reisisin emaga (aga võibolla ka potsatajaga, sest unes saavad mitu inimest üks olla) mingisse imelikku külasse, kus oli järv. me pidime üle saama, aga ei saanud, sest oli juba õhtu. siis üks külamees ujus ühe saare alla, tõstis ninasõõrmed vee pinnale ja jäi magama. täielik krokodill. pärast me hääletasime potsatajaga mingi marsa peale ja arvake ära, kes roolis istus? no gospodin vladimir putin muidugi. me istusime ette putini kõrvale, ta oli väga meelitatud.

midagi tähelepanuväärset toimus veel, aga ma olen juba ära unustanud. uned ununevad väga kiiresti. ainult atmosfäär jääb hommikusse hõljuma...

bad girl day...

ma olen täna paha. ja kuri ja vihane tigedik. hähäää! arvan, et kõik on lollid ja elu on koll. ja et mul on apsaluutselt ükstaskõik! sõin sisse liitri jäätist. paras mulle. las kolesterool peatab liikluse veresoontes. siis ma saan südameataki ja suren tigeduse kätte ära.

homme olen kindlasti heam. pahaduse päevad kestavad õnneks lühikest aega...

unelmate minia indiast...

kajol rokib! ta on üldse silmapaistvamaid india näitlejaid. oskab näiteks komöödiat teha...

huulepulga-eri. sissejuhatus.

mina olen huulepulga-inimene. eriti ma ennast mukkida ei viitsi, kuid huuled on võimalik värvida kasvõi kõnni pealt. üldjuhul ma nii teengi, sest alati hilinen kuhugi. silmameiki ikka eskalaatoris või kõndides ei tee. aga huulemeik saab kolme sekundiga tehtud küll.

mul on kodus igasuguseid huulepulkasid tagavaraks. mõnd eriti head ja meeldivat tooni ostan kohe mitu tükki. siis ei pea kogu aeg varusid täiendamas käima. kevadel juhtus selline katastroof, et meigifirmad vahetasid oma kollektsioone ning kõik mu lemmikvärvid kadusid. asemele tulid mingid uued. niiiii palju aega läheb ju huulepulga valimisele. küll ma nõidusin ja kirusin. suvega olen uued sobivad endale ikka suutnud soetada. kahjuks võeti müügilt ära mu kõigi aegade lemmik, rimmeli 110 desire, maasikalõhnaga tagasihoidlik toon. oi kui kurb ma olin...

allolevas sissekandes esitlen oma kümmet huulepulka. mõnda kasutan rohkem, mõnda vähem. pildil paremalt kolmas on see vaene desire, millest on niipalju alles, et kui lusikaga koukida, siis saab veel paar korda kasutada.

huulepulga-eri. osa 2.

1. lumene berryfun 13, never ending love, saturakkautta. huuleläige. vaarikakommi lõhnaga. ma olen eluaeg huuleläiget põlanud, sest sinna jäävad möödalendavad kärbsed ja tuules lehvivad juuksed kinni. siiski sel suvel olen läikeid proovinud ning juuksed lihtsalt hobusesabasse sidunud. pole vigagi. 2. maybelline 39, bois de rose nature. argipäevaks igati sobilik.
3. maybelline 73, rouge indien. siin on juba päiksekiiri ja ei tea mida veel. naeratuse värv. teeb rõõmsa meele.
4. lumene 408, moondance, kuu tanssii. täitsa punane. femme fatale. soe ka. sobib õhtul, näiteks villase kampsuniga. või musta kleidiga.
5. max factor 604, soft hazel. olin isegi unustanud, et mul selline pulk on. hea, turvaline, ei tõmba tähelepanu. sobib loengus istumiseks. 6. wet 'n' wild brillant lipstick, E81516. sama kirjeldus mis eelmiselgi. veidi tumedam, sügisesem. igatahes mitte wet and wild. kõige odavam pulk, kusjuures. ostsin suve alguses, siis kui palgapäev veel kaugel oli.
7. lumene 35, autumn dream, syysunelma. on jah sügise värv, ploomid, tumepunased vahtralehed. uduvihm sobib ka.
8. rimmel 110, desire. imehea lõhnaga, igapäevaseks kasutamiseks. päikesekiirtega. lemmikpulk.
9. lumene 607, one woman, ainoani. kena, läikiv, sobib naeratamiseks. nii suvel kui talvel.
10. grimas 5-32. selle ostsin spetsiaalsest grimassipoest, lavaesinemiste tarvis. lavavalgustus on nii võimas, et näos peavad eredad värvid olema. sobib tegelikult ka 40-50ndate stiilis meiki. iga päev ei kasutaks, kuivatab huuli, põrguline.

suurest laiskusest...

mnjah. kuna ma praegu ei viitsi millegi tähtsa ja tarvilikuga tegelda, siis tegelen absoluutselt mõttetu ja naeruväärse asjaga. imetlen netis ilusat meest. avastasin eile näitleja nimega wentworth miller. ta mängib mingis sarjas, mida ma näinud ei ole. kuna mul pole telekat. aga onu on täitsa kompu. kümne aasta pärast on mees veel mõnusama väljanägemisega. naljakas, wentworth on tõenäoliselt kõige ahvatlevama väljanägemisega alles 45-aastaselt. naiste puhul on nii aniharva. jama küll. aga mis ma ikka kurdan. ilus vaadata ju. jälle üks põhjus jumalale tänulik olla. et ta nii palju nii ilusaid inimesi maailma on loonud. mul kohe hea meel...

maagiline õhkkond...

hakkasin jälle eesti keelt õppima. mul on päris palju juba tehtud, mõned punktid veel puuduvad. helsingi ülikooli eesti keele õppetool asub väga erilises kohas. sörnäineni metroo lähedal, mäe otsas ühes pargis. sörnäinen on juba iseenesest sürr linnaosa, seal elavad narkarid, joodikud ja üliõpilased. õppeasutusse minnes tuleb mööduda kohvitavatest ehitusmeestest, striptiisikoopast ning avalikust saunast. teel võib kohata mustlaseid, lällavaid asotsiaale piknikul ning õlut limpsivaid saunalinaga saunalisi. õnneks stripparid ei tule eriti oma koopast välja. siis nõlvakust üles ning oled ilusa vana maja juures, ümberringi päikesepaiste ning kollased vahtralehed. mulle tuleb alati millegipärast tartu meelde. ja lydia koidula...